pühapäev, 22. mai 2011

Me peame mõistma, kuid me ei pea kõike enda ümber heaks kiitma. Ja seda tuleb väljendada.

Ma olen alles alguses.




Täna olin kaks tundi päikese käes siruli ja kõhuli.
Ülejäänud õhtu möödus arvuti taga. Tundub, et kool hakkab selleks aastaks läbi saama, sest nii palju on teha.
Sama stsenaarium saatis ka eilset päeva.
Homme jälle.


Reedel oli meil loovuse psühholoogia kontrolltöö ja rida ettekandeid. Oeh, pean tegema vist copy-paste Kadri blogist, mida täna juhuslikult lugema sattusin ja kus ta kirjutas enda otse ütlemiste kohta ning selle kohta, et temast ei saada aru ja ehk peab ta ükskord tunnistama, et viga on temas ja seda parandama püüdma. Täpselt see, millega minagi tegelenud olen pikalt. Aga no.. ma tõesti ei kavatse puht viisakuse pärast kõigele toimuvale kaasa noogutada, mis tõesti juba liiale läheb. Nii me siis ülemeelitsesime Birgitiga loengus. 


Inimesed räägivad loovuse vallandumisest ja inspiratsioonist Youtube kaudu. Järjekordne perealbum või Youtube video ja kui neid oli juba ridamisi 6 vähemalt.. sain aru, et olen sattunud koomikute klubisse, mitte loovuse psühholoogia loengusse.. hea nali vales kohas - täielik ebaõnnestumine.. olen tujurikkuja. Kõndisime lihtsalt minema.


ÄRA RÄÄGI, KUI SA EI TEA!
VÕI VÄHEMALT NÄE VAEVA JA mõtle, KAS ÜLDSE PEAD MIDAGI ÜTLEMA JA KUI PEAD, SIIS mida ÜTLED.. mõtle! Keegi pole nii mage, et ta ainult youtube videode näitamisega suudab piirduda. Ja miks õppejõud ei teinud konstruktiivset tagasisidet meile.. 


nii alaväärne on mõne loengu sisu ja õppejõu poolne ÕPETAMINE.
Viimane ülesanne selles aines on järgmine, tõlgid kas inglise keelest eesti keelde 5 mängu või kirjutad 5 eestikeeset mängu ümber ja saada talle. Kirjutad lihtsalt ÜMBER, midagi ei lisa, midagi ei muuda, ei tee. Naeruväärne ja siis mina mõtlen, et mis mul viga on, et ma tahan vaadata rohkem ja mõelda rohkem.


Me oleme ülikoolis.
Või mitte.


Aga loovuse psühholoogia on mulle andnud ka - iga kord tulen loengust vastuolude ja vastumeelsusega, mis panevad aju tööle ja näed, välja mõtlesin mitmeid asju!


Sattusin poole kaheks muusikutega koos bussile ning sõitsime Tallinna poole. Jätsin esimest korda poolenisti vahele meie projekti koosoleku. See oli kasulik käik - ma saan Robertist üha paremini aru. Õpin temaga koos olema ja elama.


****


Mitmel korral, olen soovinud oma või kellegi teise vestlust linti võtta.
Näiteks Marge He ja minu vestlus loovuse psühholoogia vaheajal või Roberti ja enda õhtuseid arutelusid. Sest need sädelevad hetked ongi korraks ja siis on nad kadunud. Mõtteselgused ja välgatused.


****


Ekseldes eile oma pärimustöös leidsin end ülikoolide kodulehtedelt uusi erialasid uurimas ja justkui leidsin midagi.. keeruline, sest ma ei tea, mida saab, mida mitte, aga see ongi tegelt inimese kõige suurem ja nõmedam takistaja, kui ta end alalõpmata tagasi hoiab, sest ta pole piisavalt hea või mõtleb "mis arvaja või ütleja mina olen"..


see on üks asi, millele olen pikalt mõelnud ja leidnud lihtsa vastuse - ma olen parem kui ma ise olen arvanud. Ma olen palju parem ja seda on nii raske olnud endale tunnistada või sellesse uskuda. Nüüd ma juba kuidagi usun. Inimestel on nii palju piirajaid.. ja väga raske on neist vabaneda. Väga raske on uskuda millesegi suuremasse.. 


ja seepärast ma tegelikult üldse kirjutama hakkasin täna, Esa Saarinen "Muutumised". Robert on juba ammu mul soovitanud seda lugema hakata, mul pole justkui tõuget olnud. Nüüd on.




Küsimus on väikestes asjades, millest kasvavad
suured. Inimene on tundeolend. Ta näeb ja tunnetab
maailma muljetena, irdlõikudena, mida peab terviklikuks
tõeluseks. Ta suurendab asju ja ta pisendab neid. Ei jäta midagi
endiseks. Inimene tõlgendab maailma sümbolitena ja laseb 
end mõjutada enese poolt välja mõeldud tähendustest. Sageli
tajub ta neid märke füüsiliselt, oma kehaga.


Ebatäiuslikkus on koht kasvamiseks.


On harvaesinev nähtus, et inimene juhib end sihi-
teadlikult, kuna inimesed kalduvad pigem vooluga
kaasa minema kui ise mõtlema.


Kui inimene on liialt vastuvõtualdis, siis ta minetab
end ja läheb kaduma ka teiste jaoks.
Kui inimene pole piisavalt vastuvõtualdis, siis ta kuivab.
Selles raamatus räägitakse inimesest, kes soovib sisimat puudutust.


Üks iseenda juhtimise oksustest on oskus vastu võtta. Ja tead-
mine, et võtad vastu, kuigi arvad end mitte võtvat.


Meie põhitoon on tõdev, pürgimus suurejooneline. Siht:
leida näivuse varjust asi iseeneses. Asi iseeneses oma põ-
hialuste, uurimistulemuste tagant. Asi kui niisugune, paljana,
jahmumapanevas alastuses.
Just selle raamatu kaudu, mille põhialused on peidetud,
akadeemiline aines varjatud.
Taotleme liikvelolekut. Loodame, et meie teeside valguses
käivituvad lugeja vaimse vormimise aparaadi sisemised jõud
- teeside, mida oleme hoolikalt kaalunud, hinnanud ja eri
nurkadest vaadelnud, kuid mis on pigem kiired ja jultunudki
vilksatused kui suunavad juhtlõngad.
Usume, et see raamat suudab anda lugejale palju. Ent üks-
nes juhul, kui lugeja seda ise soovib. Oleme kirjutanud õpikuid,
oleme kirjutanud teaduslikke uurimusi, esseistikat, kirjandusüle-
vaateid ja traditsioonilisi teadusraamatuid. Selle teose eesmärk
on teine. Meie käes on raamat, mille ülesanne pole tõestada, vaid
toimida. On selge, et see ei toimi mõeldud viisil lugejapoolse
soostumuseta.


Liikudes ainult teooriates, ei mõista me
maailma.
Liikudes ainult konkreetses, ei õpi me mõtlema.














How is it that you don't know the difference between right and wrong? 
Because I don't think the things are simply right or wrong.


Grey Anatoomia sai läbi

neljapäev, 19. mai 2011

Mänd võib olla mattunud sambla alla

On nii ja on naa olnud. Isegi, kui on väga niru ja maailm viltune, on ometi see hea. Isegi kui ütlen, et olen paigast ära ja kuidagi ärevil, on see ometi hea märk. See tähendab, et midagi toimub ja pulbitseb ning pole vana hea rahulolu ise. See pulbitsus ongi hea, mis sest, et ta kaasab endaga meelesegadusi, imelikke hetki, kallutatud arusaamasid jne jne. Arvan, et kulminatsioon oli eelmise nädala ettekannete tramburai, millele eelnes projektikooslek. Kõik läks nii nagu olin mõelnud ja täpselt nii nagu õigeks pidasin. Nüüd tuleb vaid hoog sisse saada.. mul pole ammu ammu ammu ammu olnud nii põnevat vestlust kui reedel loovusepsühholoogia pausi ajal. Ühtäkki jõudis mulle miski oluline teadvusesse ja ma kinnistasin selle.

See ongi nii, et pusid, pusid, peksad end mööda seinu ära ja siis oled valguse käes.. kõik on selge. See oli väike selgus, aga ometi suur ja oluline. Mõtelda on mõnus! Leidsime kursakaaslasega, et kõikide nende loovate kunstide kõrvale nagu muusika, luuletamine, kirjandus, näitlemine, tantsimine, maalimine ja muud kunstid juurde tuleks lisada ka MÕTLEMINE! Kuidas loovalt läheneda erinevatele probleemidele, mismoodi luua oma toimivaid süsteeme nende lahendamiseks.. miks mitte oma teooriaid, mis võivad ükskord olla midagi enamat kui iseenda vaimusünnitis ja abistav vahend. Marge (He) soovitas lugeda ühte bakalaureuse tööd Teooriate teooria oli vist nimi, midagi sarnast. Ta ei soovitanud, aga kui ta sellest rääkis, siis tundsin, et pean seda lugeda saama. Praegu pole ma jõudnud tolle tööga tegeleda, kuid Robert tõi mulle Esa Saarineni raamatu Muutumised, mille talle sünnipäevaks kinkisin. Mu aju vajab praegu tervislikku toitu, mis ei hulluta mõtteid, vaid teeb korrastusi.

Päris mitu mitu postistust tagasi kirjutasin, et midagi hakkab juhtuma ja ma tunnen, et miski muutub. Bioloogiliselt ja psühholoogiliselt täiesti selgitatav nähtus, kuid ma ise pole veel aru saanud, mis täpselt toimub minuga. Aga see on nii põnev! Pilt läheb üha selgemaks, järjest selgemaks läheb kogu see elu, mida elan. Iseenda sisemaailm tekitab põnevust ja huvi avastada. See on nii põnev. Istuda Robertiga koos diivanil, samal ajal, kui tema mõtleb oma peas omi asju ja mina enda omasid ning õhtul enne magama minekut me arutleme.. ja mul justkui polegi sel hetkel mitte midagi muud vaja ainult arutelu Temaga.

Ma tahan õppida, avastada, seigelda, õppida ja õpetada, õppida, luua, astuda oma rada.

Kirjutan nagu värskelt usku pööranud inimene.. aga ehk ongi see mingi usk.. eluisu aina kerkib.

****

Palju on olnud. Ja ma ei pea sugugi silmas kooli. Pigem on kõike muud hästi palju, mis enda sees toimub ja kool ning kogu see rahmeldamine tundub siis loomuliku kommipaberina - ta peab olema ja lihtsalt on ning selle vastu ei saa. Palju põnevamad lood toimuvad hoopis seespool ja väljaspool paksu tihedat tunniplaani, need käega katsumatud asjad, mis jäävad ridade vahele.


Vanaemad on ühed naljakad naised. Nad pole ideaalsed ja mõni neist võib olla tihti täpselt selline inimene, kes sulle näiteks koolis absoluutselt peale ei lähe. Perekonnaga ongi see hea, et paratamatult aksepteerid erinevaid inimesi oma suguvõsas ja tingimusteta. Mujal saad valida, kas tahad ühes või teises grupis olla. Valik on laiem. Perekonda ja suguvõsa ei vali, aksepteerid ja õpid tolereerima, sest kui nende mitte tolereerimine on palju keerulisem ja ebaloogilisem enamikes olukordades ja põhjustab mõttetuid isiksuse probleeme tuleviku suhetes. Minu jaoks pole perekond eelkõige turvaline ja soe kooslus, kuhu saab maailma eest pugeda. Pere on õppimise koht.. sugulased nii samuti. Eks need kaks asja käi omavahel tegelikult kokku.


Mart Saar tegi kauneid klaveripalasid ja kirjutas kahele pruudile, kes olid õed, ühesugused kirjad. Käisime muuseumiöö raames laulmas. Pisikeses toas oma kolme looga, keset loodusrikast paika.




Kui me Robertiga Tartusse sõitsime olime nagu 20 aastat tagasi elanud noored, kes läksid oma vana passatiga (kuidas iganes seda kirjutatakse) ühe või teise vanemate juurde kartuleid panema. Tema lihtne autoremonditöökoja tööline hommikul kaheksast õhtul kümneni. Mina kerge õmblejanna ja hobikorras lisaraha teenimiseks laagrikasvataja. Ning muud polnudki tarvis, see oli parim, millest tol ajal unistada saime. Kuid tänapäeval.. on pea laiali otsas. Mis tunne on, kui pea päriselt LAIALI on.. või nagu kapsas. Mitte midagi ei saa aru ja ei tea, kes või kus olema peaks. Enam ei piisa kartulitest, passatist või õmblejanna ametist. Kui see just omaette soov pole..

Loodusprogramm on lõpule viidud. Sain esmaspäevaõhtul alles tervikliku info ja ei teadnud kuni järgmise hommikuni, mis teemal programm tuleb.. valmistasin 12 mängu ette koos vahendite ja auhindadega ning kui kohale jõudsin panin need kenasti programmiga kokku. Toimis, olen küll aastaga paremaks saanud. Õppisin palju ja püüdsin lastele ka anda nii palju kui oskasin. Nähes Airet programmi tegevusi läbi viimas, oleksin veel rohkem tahtnud anda.. sulasin lastega pidevalt punti ja kirjutasin-joonistasin oma päevik-märkmiku sõnu ning pilte täis. Turgutav ja motiveeriv on kohata oma alast nii huvitatud inimesi, kes on sealjuures väga meeldivad inimesed. Ta oli tõesti osav. Arutlesime elamuspedagoogika tunnis eelmisel nädalal selle üle, milline peab seiklusjuht olema, lõpuks panime ühiselt omadused tähtsuse järjekorda. EESKUJU oli esimese kolme märksõna juures põhiline, mille üle arutlesime ja mõtlesin sellele pikalt. 

Osad meist leidsid, et eeskuju olla ongi põhiline, siis tuleb ka muu. Teised arvasid, et eeskuju oled ikka oma isiksuse ja olemusega. Sa võid teemat tunda ja olla sõbralik, kuid sellest ei piisa alati. Nagu Raud ütleb - x-faktor peab olema. Sa kas oled või ei ole. Airel oli peaaegu x-faktor, ma sain temaga koos olla kahjuks 1,5 päeva. Eile õhtul mõtlesin, et x-faktoriga eeskuju oled siis, kui õpetatav eriala paelub hingepõhjani. Siinkohal võiks muidugi öelda, et mis sa loobid suuri sõnu, ise teadmata nende õiget tähendustki. Seda pole olemas, mida ütlesid - hingepõhjani - mismõttes. Kus on põhi? Vat, vat, vat.. kus on? 


Need 1.-4. klassi lapsed tundsid kõiki rabataimi ja teadsid, mismoodi nad paljunevad! Minu lemmik on siin - tupp-villpea, pidi sisaldama rohkesti vitamiine ja soovituslik süüa inimestel. Karude maiuspala.

Minu tuba.

Tol ööl nägin unes, et mind pandi paari ühe võõra mehega. Ema ütles, et võin hiljem elada sellega, kellega tahan, kuid praegu pean abielluma. Priit oli üks tunnistajatest ja see, kellega abiellusin oli sama isik, kes meid paari pani. Kristi nägi unes nahkhiirte pulma. Muide üks nahkhiir sööb öösel ära üle mitme tuhande sääse. Keda sääsed piinavad, muretsegu nahkhiir - väga tõhus!

Üks pokaalitäis unejooki enne ööd.

Juba on aru saada osade põhjal, kes mis rolli kannab.

Selline näeb välja tüüpiline veekogu - putukate kuningriik. Nii mõnestki neist saavad siin pehmetiivalised või sääsed või mõned muud lendavad olendid. Ujumise isu kadus ära, aga väga huvitav oli jälgida, mismoodi neil elu toimis ja kui kavalada on mõned putukad! Näiteks puruvana ehitab enda ümber kindluse ja siis hakkab teisi putukavastseid taga ajama. Puruvanad söövad mingi aja möödudes selle karbi tühjaks.


Väsimus on. Heidan magama ja alustan homset hommikut projektiga. 

laupäev, 7. mai 2011

Krohv, mis tuleb maha võtta

Kõik me oleme eksinud. Sünnime puhastena, aga maailm eksitab meid ära. Kuidas ennast puhtaks teha kogu sellest jamast. Pole ühtset lahendust, inimeste sisemaailmad on niivõrd erinevad.


Sa oled juba olemas. Ainult rumal on see, kes otsib ennast väljastpoolt ennast. Loomulikult ei leia ta ennast mitte kunagi.


Ja me polegi maailmas oma mõtetega üksi. Siin ta on, ehtne inimene samade mõtetega.




Väljapääsu otsimine isiklikust kriisist, mis puudutab paljusid kapitalistlikus süsteemis elavaid inimesi ja seab küsimuse alla vaikimisi omaks võetud valikute paikapidavuse.

reede, 6. mai 2011

Priit on Nepaalist tagasi! Mängis diivanil lätlast ja ma jäin uskuma, lõpuks tuli välja, et Priit ja juba tagasi!


Viimased kolm õhtut on olnud väga toredad ja elavad.
Nii palju kui ma oma päevi mäletan, on need möödunud nina arvutis lennu-, laeva- ja bussipileteid bookimas.


Tänase seisuga on kõik partnerid kontakteerunud ning 3.-6. juuni pole sugugi kaugel.. tõsi, me teemegi oma projekti.


Pühapäeval on Emadepäev.. aga mina ei tahagi koju minna, olenemata sellest, et me lähme vanaema juurde ja näen Maigit, keda pole nii ammu näinud!


Ei, ma ei vihka maailma või inimesi.


Praegu on see aeg, kus tahaks kapselduda või kookonisse minna, et liblikaks muutuda. Mitte, et praegu oleks totaalne kaos.. aga teadmine ja tajumine, et see pole kogu maailm, teeb rahutuks. Vürtsi lisab ka kohatine ümbritsev kammitsus.




Tahan head süüa.