Ma olen alles alguses.
Täna olin kaks tundi päikese käes siruli ja kõhuli.
Ülejäänud õhtu möödus arvuti taga. Tundub, et kool hakkab selleks aastaks läbi saama, sest nii palju on teha.
Sama stsenaarium saatis ka eilset päeva.
Homme jälle.
Reedel oli meil loovuse psühholoogia kontrolltöö ja rida ettekandeid. Oeh, pean tegema vist copy-paste Kadri blogist, mida täna juhuslikult lugema sattusin ja kus ta kirjutas enda otse ütlemiste kohta ning selle kohta, et temast ei saada aru ja ehk peab ta ükskord tunnistama, et viga on temas ja seda parandama püüdma. Täpselt see, millega minagi tegelenud olen pikalt. Aga no.. ma tõesti ei kavatse puht viisakuse pärast kõigele toimuvale kaasa noogutada, mis tõesti juba liiale läheb. Nii me siis ülemeelitsesime Birgitiga loengus.
Inimesed räägivad loovuse vallandumisest ja inspiratsioonist Youtube kaudu. Järjekordne perealbum või Youtube video ja kui neid oli juba ridamisi 6 vähemalt.. sain aru, et olen sattunud koomikute klubisse, mitte loovuse psühholoogia loengusse.. hea nali vales kohas - täielik ebaõnnestumine.. olen tujurikkuja. Kõndisime lihtsalt minema.
ÄRA RÄÄGI, KUI SA EI TEA!
VÕI VÄHEMALT NÄE VAEVA JA mõtle, KAS ÜLDSE PEAD MIDAGI ÜTLEMA JA KUI PEAD, SIIS mida ÜTLED.. mõtle! Keegi pole nii mage, et ta ainult youtube videode näitamisega suudab piirduda. Ja miks õppejõud ei teinud konstruktiivset tagasisidet meile..
nii alaväärne on mõne loengu sisu ja õppejõu poolne ÕPETAMINE.
Viimane ülesanne selles aines on järgmine, tõlgid kas inglise keelest eesti keelde 5 mängu või kirjutad 5 eestikeeset mängu ümber ja saada talle. Kirjutad lihtsalt ÜMBER, midagi ei lisa, midagi ei muuda, ei tee. Naeruväärne ja siis mina mõtlen, et mis mul viga on, et ma tahan vaadata rohkem ja mõelda rohkem.
Me oleme ülikoolis.
Või mitte.
Aga loovuse psühholoogia on mulle andnud ka - iga kord tulen loengust vastuolude ja vastumeelsusega, mis panevad aju tööle ja näed, välja mõtlesin mitmeid asju!
Sattusin poole kaheks muusikutega koos bussile ning sõitsime Tallinna poole. Jätsin esimest korda poolenisti vahele meie projekti koosoleku. See oli kasulik käik - ma saan Robertist üha paremini aru. Õpin temaga koos olema ja elama.
****
Mitmel korral, olen soovinud oma või kellegi teise vestlust linti võtta.
Näiteks Marge He ja minu vestlus loovuse psühholoogia vaheajal või Roberti ja enda õhtuseid arutelusid. Sest need sädelevad hetked ongi korraks ja siis on nad kadunud. Mõtteselgused ja välgatused.
****
Ekseldes eile oma pärimustöös leidsin end ülikoolide kodulehtedelt uusi erialasid uurimas ja justkui leidsin midagi.. keeruline, sest ma ei tea, mida saab, mida mitte, aga see ongi tegelt inimese kõige suurem ja nõmedam takistaja, kui ta end alalõpmata tagasi hoiab, sest ta pole piisavalt hea või mõtleb "mis arvaja või ütleja mina olen"..
see on üks asi, millele olen pikalt mõelnud ja leidnud lihtsa vastuse - ma olen parem kui ma ise olen arvanud. Ma olen palju parem ja seda on nii raske olnud endale tunnistada või sellesse uskuda. Nüüd ma juba kuidagi usun. Inimestel on nii palju piirajaid.. ja väga raske on neist vabaneda. Väga raske on uskuda millesegi suuremasse..
ja seepärast ma tegelikult üldse kirjutama hakkasin täna, Esa Saarinen "Muutumised". Robert on juba ammu mul soovitanud seda lugema hakata, mul pole justkui tõuget olnud. Nüüd on.
Küsimus on väikestes asjades, millest kasvavad
suured. Inimene on tundeolend. Ta näeb ja tunnetab
maailma muljetena, irdlõikudena, mida peab terviklikuks
tõeluseks. Ta suurendab asju ja ta pisendab neid. Ei jäta midagi
endiseks. Inimene tõlgendab maailma sümbolitena ja laseb
end mõjutada enese poolt välja mõeldud tähendustest. Sageli
tajub ta neid märke füüsiliselt, oma kehaga.
Ebatäiuslikkus on koht kasvamiseks.
On harvaesinev nähtus, et inimene juhib end sihi-
teadlikult, kuna inimesed kalduvad pigem vooluga
kaasa minema kui ise mõtlema.
Kui inimene on liialt vastuvõtualdis, siis ta minetab
end ja läheb kaduma ka teiste jaoks.
Kui inimene pole piisavalt vastuvõtualdis, siis ta kuivab.
Selles raamatus räägitakse inimesest, kes soovib sisimat puudutust.
Üks iseenda juhtimise oksustest on oskus vastu võtta. Ja tead-
mine, et võtad vastu, kuigi arvad end mitte võtvat.
Meie põhitoon on tõdev, pürgimus suurejooneline. Siht:
leida näivuse varjust asi iseeneses. Asi iseeneses oma põ-
hialuste, uurimistulemuste tagant. Asi kui niisugune, paljana,
jahmumapanevas alastuses.
Just selle raamatu kaudu, mille põhialused on peidetud,
akadeemiline aines varjatud.
Taotleme liikvelolekut. Loodame, et meie teeside valguses
käivituvad lugeja vaimse vormimise aparaadi sisemised jõud
- teeside, mida oleme hoolikalt kaalunud, hinnanud ja eri
nurkadest vaadelnud, kuid mis on pigem kiired ja jultunudki
vilksatused kui suunavad juhtlõngad.
Usume, et see raamat suudab anda lugejale palju. Ent üks-
nes juhul, kui lugeja seda ise soovib. Oleme kirjutanud õpikuid,
oleme kirjutanud teaduslikke uurimusi, esseistikat, kirjandusüle-
vaateid ja traditsioonilisi teadusraamatuid. Selle teose eesmärk
on teine. Meie käes on raamat, mille ülesanne pole tõestada, vaid
toimida. On selge, et see ei toimi mõeldud viisil lugejapoolse
soostumuseta.
Liikudes ainult teooriates, ei mõista me
maailma.
Liikudes ainult konkreetses, ei õpi me mõtlema.
How is it that you don't know the difference between right and wrong?
Because I don't think the things are simply right or wrong.
Grey Anatoomia sai läbi
Täna olin kaks tundi päikese käes siruli ja kõhuli.
Ülejäänud õhtu möödus arvuti taga. Tundub, et kool hakkab selleks aastaks läbi saama, sest nii palju on teha.
Sama stsenaarium saatis ka eilset päeva.
Homme jälle.
Reedel oli meil loovuse psühholoogia kontrolltöö ja rida ettekandeid. Oeh, pean tegema vist copy-paste Kadri blogist, mida täna juhuslikult lugema sattusin ja kus ta kirjutas enda otse ütlemiste kohta ning selle kohta, et temast ei saada aru ja ehk peab ta ükskord tunnistama, et viga on temas ja seda parandama püüdma. Täpselt see, millega minagi tegelenud olen pikalt. Aga no.. ma tõesti ei kavatse puht viisakuse pärast kõigele toimuvale kaasa noogutada, mis tõesti juba liiale läheb. Nii me siis ülemeelitsesime Birgitiga loengus.
Inimesed räägivad loovuse vallandumisest ja inspiratsioonist Youtube kaudu. Järjekordne perealbum või Youtube video ja kui neid oli juba ridamisi 6 vähemalt.. sain aru, et olen sattunud koomikute klubisse, mitte loovuse psühholoogia loengusse.. hea nali vales kohas - täielik ebaõnnestumine.. olen tujurikkuja. Kõndisime lihtsalt minema.
ÄRA RÄÄGI, KUI SA EI TEA!
VÕI VÄHEMALT NÄE VAEVA JA mõtle, KAS ÜLDSE PEAD MIDAGI ÜTLEMA JA KUI PEAD, SIIS mida ÜTLED.. mõtle! Keegi pole nii mage, et ta ainult youtube videode näitamisega suudab piirduda. Ja miks õppejõud ei teinud konstruktiivset tagasisidet meile..
nii alaväärne on mõne loengu sisu ja õppejõu poolne ÕPETAMINE.
Viimane ülesanne selles aines on järgmine, tõlgid kas inglise keelest eesti keelde 5 mängu või kirjutad 5 eestikeeset mängu ümber ja saada talle. Kirjutad lihtsalt ÜMBER, midagi ei lisa, midagi ei muuda, ei tee. Naeruväärne ja siis mina mõtlen, et mis mul viga on, et ma tahan vaadata rohkem ja mõelda rohkem.
Me oleme ülikoolis.
Või mitte.
Aga loovuse psühholoogia on mulle andnud ka - iga kord tulen loengust vastuolude ja vastumeelsusega, mis panevad aju tööle ja näed, välja mõtlesin mitmeid asju!
Sattusin poole kaheks muusikutega koos bussile ning sõitsime Tallinna poole. Jätsin esimest korda poolenisti vahele meie projekti koosoleku. See oli kasulik käik - ma saan Robertist üha paremini aru. Õpin temaga koos olema ja elama.
****
Mitmel korral, olen soovinud oma või kellegi teise vestlust linti võtta.
Näiteks Marge He ja minu vestlus loovuse psühholoogia vaheajal või Roberti ja enda õhtuseid arutelusid. Sest need sädelevad hetked ongi korraks ja siis on nad kadunud. Mõtteselgused ja välgatused.
****
Ekseldes eile oma pärimustöös leidsin end ülikoolide kodulehtedelt uusi erialasid uurimas ja justkui leidsin midagi.. keeruline, sest ma ei tea, mida saab, mida mitte, aga see ongi tegelt inimese kõige suurem ja nõmedam takistaja, kui ta end alalõpmata tagasi hoiab, sest ta pole piisavalt hea või mõtleb "mis arvaja või ütleja mina olen"..
see on üks asi, millele olen pikalt mõelnud ja leidnud lihtsa vastuse - ma olen parem kui ma ise olen arvanud. Ma olen palju parem ja seda on nii raske olnud endale tunnistada või sellesse uskuda. Nüüd ma juba kuidagi usun. Inimestel on nii palju piirajaid.. ja väga raske on neist vabaneda. Väga raske on uskuda millesegi suuremasse..
ja seepärast ma tegelikult üldse kirjutama hakkasin täna, Esa Saarinen "Muutumised". Robert on juba ammu mul soovitanud seda lugema hakata, mul pole justkui tõuget olnud. Nüüd on.
Küsimus on väikestes asjades, millest kasvavad
suured. Inimene on tundeolend. Ta näeb ja tunnetab
maailma muljetena, irdlõikudena, mida peab terviklikuks
tõeluseks. Ta suurendab asju ja ta pisendab neid. Ei jäta midagi
endiseks. Inimene tõlgendab maailma sümbolitena ja laseb
end mõjutada enese poolt välja mõeldud tähendustest. Sageli
tajub ta neid märke füüsiliselt, oma kehaga.
Ebatäiuslikkus on koht kasvamiseks.
On harvaesinev nähtus, et inimene juhib end sihi-
teadlikult, kuna inimesed kalduvad pigem vooluga
kaasa minema kui ise mõtlema.
Kui inimene on liialt vastuvõtualdis, siis ta minetab
end ja läheb kaduma ka teiste jaoks.
Kui inimene pole piisavalt vastuvõtualdis, siis ta kuivab.
Selles raamatus räägitakse inimesest, kes soovib sisimat puudutust.
Üks iseenda juhtimise oksustest on oskus vastu võtta. Ja tead-
mine, et võtad vastu, kuigi arvad end mitte võtvat.
Meie põhitoon on tõdev, pürgimus suurejooneline. Siht:
leida näivuse varjust asi iseeneses. Asi iseeneses oma põ-
hialuste, uurimistulemuste tagant. Asi kui niisugune, paljana,
jahmumapanevas alastuses.
Just selle raamatu kaudu, mille põhialused on peidetud,
akadeemiline aines varjatud.
Taotleme liikvelolekut. Loodame, et meie teeside valguses
käivituvad lugeja vaimse vormimise aparaadi sisemised jõud
- teeside, mida oleme hoolikalt kaalunud, hinnanud ja eri
nurkadest vaadelnud, kuid mis on pigem kiired ja jultunudki
vilksatused kui suunavad juhtlõngad.
Usume, et see raamat suudab anda lugejale palju. Ent üks-
nes juhul, kui lugeja seda ise soovib. Oleme kirjutanud õpikuid,
oleme kirjutanud teaduslikke uurimusi, esseistikat, kirjandusüle-
vaateid ja traditsioonilisi teadusraamatuid. Selle teose eesmärk
on teine. Meie käes on raamat, mille ülesanne pole tõestada, vaid
toimida. On selge, et see ei toimi mõeldud viisil lugejapoolse
soostumuseta.
Liikudes ainult teooriates, ei mõista me
maailma.
Liikudes ainult konkreetses, ei õpi me mõtlema.
How is it that you don't know the difference between right and wrong?
Because I don't think the things are simply right or wrong.
Grey Anatoomia sai läbi
