Viimasel ajal leian end tihti mõttelt, et kogu mu olemine siin on Söö-Palveta-Armasta repertuaar.
Tegelen praegu söömisega ja mittesöömisega.
Seedimisega.
Õige toidu valimisega.
Mu magu on segaduses. Kogu keha on stressis tõenäoliselt. Pidev söömine aitab mul märgata, et osasid toiduaineid mu keha ei talugi enam üldse. Leivad-koogid-saiad - ma lihtsalt ei saa neid süüa. Juustud-piimad-kohupiimad-koored - ei suuda seedida neid.
Ihkan värsket toitu - juurvilju, puuvilju, teed, teed ja veelkord teed.
Kui toitumine on paigast, on justkui kõik veelgi enam sassis.
Seega alustan sealt.
Lisaks.
Tegelen sellega, mida endaga kaasas kannan.
Näen, et asjad liiguvad. Et ma vähemasti teadvustan ja olen valmis muutusi ellu viima.
Eestis olles tundsin pidevalt, kuidas asjad seisavad. Vesi seisab. Haiseb ja pidev püüdmine olla armas, hea, soe ja südamlik. Tihti kukkus vastupidi välja.
Vesi ei seisa enam. Ma pean tegelema, isegi, kui mul pole isu ja soovi.
Ja ma olen tänulik, et ma sisemiselt ei jaksa enam olla, et ma PEAN. Et see on eluliselt oluline.
See ei ole mugav. Ei ole üldse mugav.
Kogu see protsess. Uued söögid, läbisegi kõike. Kõik on sassis.
Ja on teadmine, et ükshetk enam ei ole.
***
Ootan kevadet ja looduskauneid avastusi Islandil. Tahan linnast välja saada.
Rahu, vaikust ja ruumi anda kõige jaoks aega.
Kaotada aeg üleüldse.
Sest siin tõesti.. ajal pole tähtsust.
Mõni päev tagasi, veel siis, kui laager täies hoos..
Täna olen enamus ajast istunud hostelis ja internetiavarustes. Uudistasin, mis ka ilmas toimub.
Lõpuks peatusin ikkagi kodumaal. Põnev ööülikooli rännakute sari on käimas ETV2-s.
Kuna ei tahtnud veel ära ka minna siit.. sest kui lähen, siis olen jälle tööl ja selles majas seal.. olengi nii pikaks ajaks siia jäänud.
Pean justkui mõttes dialoogi nende vestlustega, mida vaatan ja kuulan.
Head ja värskendavad mõtted.
Näiteks metsast:
http://etv2.err.ee/videod/ooulikooli_rannakud/b9683610-be60-4a21-93a3-2a74a26c22cf
Väljas on kohati torm, mingi hetk tuiskas väheke.
Siinkohal jätan pooleli, kuna kõht on siiski tühi ja õues juba pime.
Peab minema.
Nagu Valdur Mikita ütleb, et tuleb end liigutada ja välja minna, muidu mõte ka ei liigu.
Ja siis kõik seisabki ning läheb pahaks.
Meel, süda, olemine.
Seega, lähen praegu.
***
Eile lõppes laager. Jätsime hüvasti, koristasime maja ja sõitsime tagasi koju. Õhtul tulid külalised üle pealinna kokku. Valdavalt kõik vabatahtlikud.
Tegin siis nii nagu meil Viljandis ikka kombeks oli - dresscode (mis oli võibolla liiga lihtne, kuna kõik tulid nagu tulid); etteaste - lõpuks tegime vaid meie, kuid vähemasti said teised sellest indu; rahvustoidud.
Enne, kui kõik algas, süütasime küünla Ukraina inimeste jaoks.
Esmaspäeval tähistan tõenäoliselt Eesti Vabariigi aastapäeva Reykjavikis elavate eestlastega. Lisaks soovin oma kodustele midagi pakkuda vaatamiseks ja maitsmiseks. :)

