teisipäev, 21. veebruar 2012

Mõnus oli täna Viljandis. Ei saa üldse mitte salata ega ümber pöörata.. päev otsa reisisin ja lõpuks tegin justkui ainult 2 asja ära ning tulin tulema. Kooriproovist ajasin tund aega vägisi peast välja lõputöö-praktika-projekti-tuleviku-mõtteid. Ja ühtäkki, kui teed midagi 100% siin praegu, sest tipptuund mõtteliikluses on kinni pandud.. jah, oma mõtetes saan iga auto ette hüpata ja käe stopp-märgiks välja sirutada. Kuigi see on sama keeruline kui Tallinna tänavatel.

Sõin esmakordselt väga maitsvaid kuivatatud ploome šokolaadis ja lasin valla kanalid, mis mu lõputöö ideedest punnis. Pea isegi on võimeline töötama 20-22 vahelisel ajal. Ei tea, kas seepärast, et istusin Jana mõjusfääris või lihtsalt.. sain head energiat kooriproovist ja Viljandist. Päevad ei ole vennad. Kõlan endalegi veidralt. Aga vist ainult seepärast, et .. ei, ma ei hakka. Eilne video!

Pärast kahte nädalat saan reele. Homme kooli ja see nädal ainult 3 päeva.
Jalad kõhu alt välja ja mitte-tegudele ehk tegudele.
Siiri ütles selle kohta hästi - tühjuses tekib kõige rohkem, nõks käib ära ja seda kogemust kannad sa alati endaga kaasas. Siis juhtub imesid.

:)
:D

pühapäev, 19. veebruar 2012

Tundub, et ma liigun

Sa lisad maailma täpselt ühepalju kannatust nii ise solvudes, kui kedagi teist solvates.
— Ken Keyes


Ükspäev ma kirjutasin sellest. Ühed ütlevad ja neile saab kergesti öelda, mida valesti tehti. Sisu on sama, vorm on erinev.

Õue on vaja saada. Loodusesse.
Vaatasime eile filmi, mis räägib põhimõtteliselt maailmalõpust: Taevalik Ettekuulutus. Raamat on parem, aga film kannab ka ideed.

Ma tunnen, mismoodi keskkond aitab kaasa või takistab loovat mõtlemist, sihi hoidmist-leidmist.


Täna teen algklasside kava vabariigi aktuse tarvis ja homme põrutan Viljandisse.
Tänase päeva mõttesuunaja (sisuliselt seostub teema maailmalõpuga):


Nüüd pole mul enam mingit kahtlustki, et nii just ongi!

laupäev, 18. veebruar 2012

Ikka selleks, et teada saada

Kujutage ette, et olete kingapoes müüja. Tuleb üks naine ja ütleb, et ta ei taha nr 33 siniseid ega nr 39 punaseid kingi ega ka mitte nr 43 saapaid. Kas te saite aru, mida ta tahab?"


Avastasin täna eesti laulud ja üks kuni kaks neist jäid kõrvu kõlama. Ahaa efekt - http://www.facebook.com/tenfoldrabbit

reede, 17. veebruar 2012

Praktika teine nädal möödas. Olin täna nagu laip. Merilinil ja mul oli täna kahtlaselt sarnane olek.. pea laiali otsas. Muidu on alati kõik paigas, muud moodi seal ei saagi. 


Hakkan ära harjuma. Aga pärast ei viitsi peaaegu mitte midagi teha. Kesklinna sõit on suur ettevõtmine. Huh.. nädalavahetuse nimekiri on korralik ja peab toimima!


Robertil on täna sünnipäev, mu vanaemal ka. Tegin kaks pitsat ja magustoitu kaa.
Viru Keskuse Rahva Raamat on.. minu püha koda. 




See pole tegelt põhjus, miks ma siia tulin.


Robert on mitu raamatut taaskord koju vedanud ja avasin ühe ning juba teisel leheküljel..


Mis puutub suureks kasvamisse, siis vaata puud. Kui puu kasvab, lähevad tema juured sügavamale. Selles on tasakaal - mida kõrgemaks kasvab puu, seda sügavamale lähevad juured. Ei saa olemas olla viiekümne meetri kõrgust puud, millel on väikesed juured; need ei suuda sellist tohutut puud toetada.

Elus tähendab suureks kasvamine sügavuti endasse kasvamist - sinna, kus on juured.


Lapsest alates hakkame matkima ümbritsevat elustiili ja kaotame tegeliku elu mõtte.


Ma mõtlen, et kui ma üleüldse koolis peaksin kunagi töötama (tegelikult ma juba töötangi), siis igal võimalusel.. on oluline teada, kes olen MA, et saaksin anda õpilastele kõige paremat võimalikku KASVATUST ja ÕPETUST.. ja seda lihtsal, loomulikul viisil. Vestluses, soovitustes.. kuidas iganes. Sügavus on oluline, mis iganes viisil inimesed elavad, keda usuvad ja kus astuvad.




Nojah, läks jälle sinna samma.. Robert ütles, et selleks, et inimene end hakkaks liigutama, edasi liikuma, midagi olulist ja vajalikku tegema, peab ta saama enne millegi peale väga vihaseks. Emotsioon on tõukeks. 




Ma olen liumäe all ja püüan üles kõndida, aga mitte kuidagi ei saa. Veel. Naljakas elu. :)

kolmapäev, 1. veebruar 2012

Täna hommikul paistis palju päikest, kui ma kööki astusin. Tuba oli suitsuvines, kuid pannkoogilõhna tundsin ikkagi ära. Mul pole vist varem nii toredat hommikusööki olnudki ja millal ma üleüldse viimati pannkooke sõin?!
Kütsin siis jälle ahjusid ja nüüd olen üle kuu aja taas kodus, kust lahkun juba homme.


:)