teisipäev, 24. aprill 2012

Olen alamotiveeritud oma tööd kirjutama.
See tundub lausa naljanumber, justkui teine lõputöö.


Tuba on pooltühi ja hea, kui seal magadagi tahan.
Stress on vist. Ma ei saa aru ka. 
Selline tunne, et mis siin ikka kooli lõpetada, mis edasi.
See on ainult tunne, ega see ei tähenda midagi tegelikult. Juba homme ei tähenda.


Naljakas. Midagi ootamatut tuleb teha nüüd, mitte kuhugi ära vajuda.
Näiteks.. mõtlesin täiesti lampi Tallinnasse sõita ja seda juba täna. Lihtsalt lähen ja sõidan! Võtan kõik oma vajalikud asjad kaasa ja siis.. õpin seal.
Kas täna või homme.


Robert ütles, et helistab nelja tunni pärast ja siis küsib, kaugel ma olen ning käseb poodi magusa järele minna. Tund on sellest möödas.


Pagan, süüa tahaks küll. Midagi head, mida ma pole kunagi veel saanud.




Kui see stress välja jätta, olen heas meeleolus ning entusiastlik ja põnevil tuleviku suhtes :)

kolmapäev, 11. aprill 2012


Vaatasin mingeid vanu märkmeid ja leidsin:

Inimene on õnnelik, kui ta saab aru, et ta pole ainult keha, vaid ta on ka muud. Me ainult asetseme kehas.
Me oleme piirideta, lõpmatud...

Kõht on tühi, ma tahan magusat süüa.. mine vüi statoili kell 3 öösel veel


teisipäev, 10. aprill 2012

peaaegu võin öelda, et 2/3

Ja täna tuli ära. Üle pika aja 2 kriitikanoolt. Suhteliselt neutraalsed teised, kuid märk sellest, et uni on.. jah, uni on süüdi.


Kell on 4:20 varahommikul.
Küünal põleb, joon vett.
Ei maga veel.
Õues on -4 kraadi külma.
Täiskuu paistab.

Täna kirjutasin töö valmis.
Homme teen natuke mõnusama päeva.

Palju häid mõtteid ja suur väsimus.
Nüüd lakkas pea töötamast.



Mõtlen, et sinna töödesse kirjutan ma igasuguseid asju, aga siia ei oska kohe midagi kirjutada.
***
Aga täna vist ongi selline õhtu.
Kui ikka kirjatuju pole, siis ei tasu vist siia niisama lobisema ka tulla.


Samas teinekord on hea siia vaikselt istuma ja lobisema tulla.
***


Siin siis viimase kolme nädala mõtted.

4.3. Mina seiklusjuhi ja õpetajana


Ülo Vooglaid puudutab oma loengus Kas ja miks on mõtet käia ülikoolis (2010) ka õpetajaks olemise tunnetust – inimese maailm avardub uute kogemuste kaudu eelkõige siis, kui juhendajal endal on loome-, uurimis- ja tunnetuskogemus ükskõik mis vallas. Kui kogemused puuduvad, siis ei suuda ka õpetaja innustada ja vaimustada noori uuringutele ja loomingule. Ma lähtun õpetamisel ja juhendamisel oma väärtustest ja tõekspidamistest. Selleks, et mitte takerduda piiridesse ja põhimõtetesse ning olla avatud meelega, pean oluliseks enese täiendamist. Enesetäiendamise all pean ma silmas igasuguse huvipakkuva kirjanduse lugemist, loengutel osalemist, etenduste külastamist. Olen täheldanud, et eraldatus viib hukule ja taandarengule ning tegelikult on kõik omavahel seoses. Seikluskasvatuslikke protsesse ei kirjelda, selgita ega põhjenda vaid pedagoogika, psühholoogia, grupiprotsessid ja erialased pädevused (turvalisus, kogemused), vaid ta hõlmab endas ’kõike’ – filosoofiat, kunsti, ja ka muusikat.

Ehk kõige olulilisemaks pean ma praktiseeritud tegevuste juures võimalust tajuda loodusruumi enda ümber, metsade suurust ja erinevaid hääli selles. Tänapäeva inimesed, sealhulgas noored, viibivad enamasti kunstmüra sees ja ükshetk, kui nad satuvad helide keskele, saavad nad tundma elust pakatava vaikuse mõju. Tihti olen seiklustegevustes kokku puutunud väidetega, et looduskeskkond on nö ’harjumatu’, tavapärasest erinev keskkond, kus saame osa erinevatest seiklustegevustest. Sisuliselt see nii ongi, kuid ometi on tegemist keskkonnaga, mis on olnud meile omane kauem kui linnaaelu. Fred Jüssi on oma loengus „Vaikus kui loodusvara“ (2000) välja toonud, et eestlastel kui metsarahval on loodushäälte väljendamiseks mitu iseloomustavat sõna nagu näiteks tuul vihiseb aknapragude vahel, undab telefonitraatides, paneb metsa mühisema, kohisema, sahisema. Võrdlusena toob ta vene keelest sõna – шумит, mis kannab endas kõikide tuult iseloomustavate sõnade tähendust. Sellel on ka oma loogiline põhjendus – tegemist on suures osas stepirahvaga. Neid varjundeid, mida eestlane metsas kuuleb, ei kuule kõrbes elav inimene, sest puuduvad kajad, „ruum“. Seda kogemust, mida pakub mets ja loodus üleüldse, püüdsin ka mina seiklusjuhina noortele propageerida – matkategevustel rabas, soos, metsas ja vees.

pühapäev, 8. aprill 2012

1/3 on tehtud

Fred Jüssit olen kuulanud, hoiab mõtted puhtad ja rämpsu eemal.
Üleüldse.. on kergem olla.



Kõik on "üks". Ja kõigega, mida me teeme, me mõjutame kõike enda ümber.


Ahi köeb..
olen valmis uut tööd kirjutama
Kummaline on siin tagasi olla. Ühelt poolt meeldiv, sest on aega hüvasti jätta. Teiselt poolt hakkasin Tallinnaga juba ära harjuma.


Inimene on võimeline edasi liikuma ja uut rada nautima hakkama ja siin pole tegelikult midagi õudset. Kuigi nostalgiline tunne jääb alati, kui tagasi mõelda millelegi väga toredale ja mitte ainult.. midagi, mis tõesti muutis.




Lund sajab ja süüa on tarvis.