esmaspäev, 26. aprill 2010




Maailmas on ju kaunis elada!
On küll.


Ning küsimus: kes õpetab mulle videosid nii üles panema, et kohe mu lehel saab hakata vaatama, mitte ei pea lingile klõpsama ja siis youtube'i minema.

laupäev, 24. aprill 2010

...

Laagrist tagasi. Selleks, et vapustavat kogemust saada nii oma töös kui iseenese tundmaõppimises polegi teinekord vaja välismaale putkata. Eestis tehakse samuti väga suurepäraseid projekte. Näiteks meie seikluse- ja keelelaager Käärikul. Olen veel omadega sassis ning analüüsin kogu laagri tegevust, kuid ehk saab selgemaks, kui siia midagi kirja panen.

Esmaspäeva varahommikul tõustes ei olnud ma veel päris kindel, mida laagrilt ootan ning kas soovin seal reedeni viibida. Esimesena rõõmustas meid muidugi asjaolu, et saime ööbima hotelli, kus dušid olid toas. Nagu hotellides ikka. Vastasel juhul oleksime pidanud ööbima majakeses, kus on koridori peale üks duširuum. Mnjaa, võtsime Teliga meile kolmele toa, mis oli nõnda hää.

Esimene päev oli kergemate killast. Õhtul tekkis soov netti minna, midagi ette võtta, kuid ebaõnnestusime selles. Mõtlesime järgmiseks õhtuks välja ühise tegevuse, et oleks midagi koos teha.

Õppisin palju uusi mänge, mida saan ise kasutada. Päästeoperatsiooni mäng ajas kõik kihevile. Oli veel mitmeid seiklustegevusi, mis emotsioonid möllama panid. Mitte ainult emotsioonid, vaid kogu sisemuse. Põhimõtted, eelarvamused, soovid, vajadused, suhted. Analüüside käigus sain enda kohta uusi asju teada, sain teiste kohta teada, sain kogu meie grupi kohta teada. Uskumatu, kuidas pealtnäha lihtsad seiklusmängud ja tegevused inimestele tegelikult mõjuvad. Mäng on mäng, kuid ometi selles tekkinud tunded päris tunded. Mängu saab ellu üle kanda, osaliselt. Pigem seal kogetut saab üle kanda. Kohati nii uskumatult lihtne, samas nii keeruline. Just analüüsi osa.

Jah.. täpselt nagu võiski arvata, ei oska ma kokkuvõttet teha. Läheb veel päevi, kui oskaks analüüsida, mis juhtus. Imehea kogemus! Nüüd tean, miks elamuspedagoogikat on vaja ja miks mina seda õpin.

Nagu Teli tagasiside ringis lausus, kui meil paluti öelda, mida kodustele esimese asjana laagri kohta ütleme: "Tahan tagasi"
Tahan tagasi, ei oska hetkel olla siin. Vajan seedimist ja aega.

Tõesti.. inimeste mõistmine on hoopis teisem, kui koos selliseid asju läbi teha, elada. Hoopis teine.

Sergei ütles ühes tagasiside ringis: "Ei tohi kiirustada hinnangute tegemisega." Nagu valatult sobis teemasse.

Üks asi, mida ma veel laagi juures väga hindan ja oluliseks pean, on see, et õppejõud olid meiega ühel pulgal. Sulandusid kiiresti ja olid suhtlemisaltid ning vabal ajal sai nendega täiesti vabalt olla. Mängisime Sergeiga kahel õhtul kaarte ja jutustasime. Piret on samuti vahva. Mida ma veel õppisin? Õppejõud on eelkõige inimesed ja alles siis õppejõud. Ka neil löövad teinekord lained üle pea ning siis me õpime neist palju ja järgmine kord ei mõista koheselt hukka.

Fantastiline.

Eilse "walk and talk" tegevuse ajal, kui kahe grupiga koos õiget rada otsisime nägime imelist vaatepilti. Ühel pool meid sadas laia lund ning seal, kus meie seisime, ei sadanud ühte helvest ka mitte. See oli küll võimas!

Imehea on muust maailmast ja tehnikast eemale saada ning keskenduda iseenese ravimisele ja arendamisele. Tõsiselt vajalik ja hea on panna end ebamugavas olukorras tegutsema. Tekitada endale kunstlik mänguline olukord ning analüüsida kõike toimunut eneses ja teistes.


Olen väga rahulolev.
Rohkem ei oskagi öelda veel. Mul on selleks isegi üks joonis, mida laagris kasutasime. Praegu on selline olukord, kus emotsioonid löövad pea peal kokku ning aju ulbib nende sees ja ei suuda veel kainelt mõelda.

Tänasest alates viin end kurssi endiste tegemistega ning asun asjade kallale. Uuel nädalal uuema ja paremana.
Peale kõige selle sain taaskord kinnitust, et armastan Teda väga ning olime eile nagu esmakohtunud.

pühapäev, 18. aprill 2010

eriti uimane ja pooled asjad on meelest läinud

Kahjuks sain koju alles täna pärastlõunaks, kuid pole hullu. Päev oli kaunis. Isegi bussiga oli mõnus sõita. Projekt on peagi otsakorral.. hakka või uut tegema. Viimased rahad vaja üle kanda. Enne tuleb muidugi lõplik vastus ära oodata. Heidi palus meil pilte otsida uue keskuse seina tarvis. Nüüd, kui mingid ideed olemas, peaks noorteka kavandit ka lõplikusse vormi kujundama. Ausalt, ma ei viitsi, kuid ma tean, et sügisel oleks seda vahva seinale maalida!

Heidit oli tore näha. Käed-jalad tööd täis ning meiegi saame tööst osa. See on ainult hea. Mõte uitab nii laiali.. väsimus on peal, millest küll?

Pool kotti on mul ülehomseks pakitud. Hästi.
Esinduse asjadega ei ole rohkem tegelenud. Lihtsalt ei jaksa ja ei soovi. Homme tegelen ning sealt, kust vastuseid ei saa, sealt lihtsalt ei saa, suunan vastused mujale. Ma ise ei saa selle infoga nädala sees niikuinii mitte midagi peale hakata, kui ainult edastada.
Homme tuleb Tšehhi projekti eelarvet uuendada, et Pille saaks sellega juba esmaspäeval akadeemia nõukogu ette astuda, et meile toetust küsida. Ja me saame seda! Projektiga sujub.

Muide.. nädala sees oli ülitore istumine Pille (üks dirigentidest) juures. Ta küpsetas meile kõrvitsa-seene-juustu kooki. Pitsa moodi oli. Jõime kodumorssi ja vajusime tema pehmesse diivanisse ning kott-toolidesse. Oli küll kodune ja mõnna. Sealjuures arutlesime kõiki Tšehhisse puutuvaid asju. Hea tiim on.. kõik on õhinas. Eks, mida odavamalt sinna saada, seda parem ju meile. Pille tänusõnad meile tegid südame soojaks küll. Mida rohkem uskujaid, seda enam on tunne, et kusagilt peame ikka selle rahanutsu saama. Teeme õiget asja. Tõesti on hea tunne.

Vaatasin päevikusse ja 4 eksamit on veel tulemas. Tegin plaani, mida millalgi õppima pean ning usun, et hakkab sujuma. Kool vasardab ikkagi peas. Eks see ongi ju nii.

Igatahes, ootab mind nädalane seikluse- ja keelelaager .. mis selle koha nimi nüüd oligi. Pea on ikka uimas küll. Saan mõtted mujale ja ei pea kooli asjadesse süvenem, mis on ainult hea!
28. aprillist kuni esimese maini viibime Robertiga Tallinnas, mis on samuti ülihea vaheldus!

Iris küsis täna, et kuidas läheb ja ma ütlesin, et kõik on hästi ja ei saa tõesti nuriseda elu üldise käekäigu üle. Kõik ongi hea. Ning Roberti katkine pill ja minu hiiglaslik koormus ning misiganes muud igapäevased hädad muutuvad kohe pisikeseks, kui meil on korras. See ongi ju oluline. Et meeldiks ja inimene tunneks, et ta kuulub ning see ongi õige. Jah, käisin täna Irisega õues. Mõtlesin, et ei saa lasta Põltsamaad niisama mööda.. peab ikka kellegi välja kutsuma.

Ahjaa.. sattusin täna õhtul ETV peal ühele Poola ajaloo filmile. Huvitav oli. Pole ammu vaadanud häid filme. Sõja omad on veel mu lemmikud. Mulle meeldivad tõsielulised filmid, nendes on ajalugu ja mõistma panevad osakesed. Ei pea ümber nurga aru saama, mismoodi nad inimesele asju selgitada tahavad nagu õudukad või fantastikafilmid.

Käisime Robertiga sel nädalal kolmel hommikul ja ühel õhtul jooksmas. Viis pluss (sedasi nagu Robert ütleb: pluss, l ja s on hästi pehmed.. kahju, et siia hääldust ei saa panna :D)!
Hakkan nüüd kavandit joonistama.
Homme tõusen kell 10. Teen kõik asjad ära ning siis..
..kuul on nii koos kui veel üldse saab olla.
Und on vaja!
Ahh, pekki. Joonistan homme seda kavandit!

Hea on koju tulla, kui riiuli peal on imehead šokolaadid ning ema annab talle kingitud lõhnaküünalde komplekti mulle, öeldes: "sulle meeldivad need rohkem kui mulle"

Soovin grillida ja sauna ning ujuma!
Aitäh.



Ta on hea!
Ta on kannatanud ja piinelnud ning hing on haige olnud, aga Ta on nii hea!
Mis saaks veel parem olla, kui olla ravimiks ning toeks ja jõuallikaks inimesele, kes mind vajab ja ilma ei tahagi olla!
Ta on hea ning elutarkust täis.
Minu isiklik elav raamat.
Ta teeb mind targaks. Lihtsad tarkused kukuvad kullana Tema huulilt.
Ükspäev rääkis Ta budistidest. Budistide jaoks on oluline headuse levitamine maailmas. Nad muudavad halva heaks. Kui keegi ütleb neile halvasti, siis nad reageerivad hästi. Nad muudavad selle heaks.
Kui inimestele öeldakse halvasti, neile tehakse liiga, siis teevad nad seda teistele mõnel muul moel.. pahameelest, kurbusest. Halb kandub edasi, kiiresti ja väga raske on mitte kuri ja kurb ning kibestunud olla, kui peab olema.
See, kes ütleb pahasti või on trotsis, tal on endal midagi nässus ja see, mida ta ütleb või teeb, ei pruugi olla otsene rünnak, pahameel, viha konkreetse inimese vastu.
Ma olen ka kurb ning vihane olnud. Olen ka nii teinud. Ning ma ei saa öelda, et ma enam kunagi ei teeks.
Aga ma õpin.

Ei jaksa.. see ei kõla üldse nii nagu ma lootsin.
Selline tunne, et nii mõnigi tarkusetera nendest raamatutest, mida lõpetamiseks ja sünnipäevaks kingitakse, on Tema kirjutatud.
Vahel mõtlen, et olen päris totu ja rumal ning lapsik ja tobe Tema kõrval.
Unustan, et olen noor ja vähe näinud.
Hea on teada, et ma siiski täiendan teda ja annan talle midagi, mida tema vajab ning keegi teine ei suuda. See teeb mind siiski targaks ja kenaks.



Ning armastus.. võiksin selle kohta juba midagi öelda osata. Üha enam tõden, et armastus ongi kahe inimese vahel. Ma räägin siinkohal sellest armastusest, mis mehe ja naise vahel on, mitte armastusest puude, koerte või ema ja isa vastu.
Armastus on siis, kui kaks hinge tahavad koos olla.
Armumine on illusioon.
Üksi ei saa armastada.
Armuvalu on põhjustatud suhte illusioonist.
või
Armuvalu on põhjustatud purunuenud suhtest.
Kumb on armuvalu?
Minu arvates teine.
Esimene on illusioon. Illusioon millestki, mida pole kunagi olnud, sest algusest peale on üks teadnud, et tegelikult pole tegemist armastuse algusega ja suhte algusega.
Tegemist on vaheldusega, naudinguga, illusiooniga, vajadusega hoolitsuse järele.
Kõik vajavad seda.
Ükskõik, kui korralik inimene ei oleks, tal on vahel vaja kellegi kaisus olla. Isegi inimese, kes tegelikult ei armasta.. kes ei näe sel tulevikku. Tal on vaja kaisus olla ja tunda, et ta kuulub sinna.
Kes meist ei oleks sedasi kaisus olnud?
Kes meist ei oleks kaisus olnud, lootes, et teine pool tunneb sama?

Näidake mulle õiglust ses tundes.
Näidake mulle õiglast inimest ses tundes.
Neid pole.

Kõik teevad pattu ja kõik on ohvrid.
Me oleme inimesed ja keegi pole teisest parem.
Vahe on selles, et mõned harrastavad illusioonides elu rohkem kui inimest selles.
Teised on pigem üksi, kui illusioonis.

Ja siis on terve hulk neid, kes ei saa aru, kas nad on ühes või teises.
Ja nüüd võib unenäos see lugu jätkuda.



Kevad tuleb, aga õues on veel talve maik.

neljapäev, 8. aprill 2010

Keskmine

oot, viimase sissekande tegin ma kaks nädalat tagasi? Aprill algas siis? Ei, midagi on paigast ära. Vaatan päevikut ja viimane sissekanne on tehtud pühapäeval. EI OLE VÕIMALIK!

Päevad on paksud ja tihedad nagu ikka. Täna on üks ainus õhtu, mil olen asjadega järje peal.. seni, kuni filo eksam kätte ei jõua, olen petlikult järje peal.

Mis vahepeal juhtunud on?

Ma ei tea, kas olen jõudnud juba kuulutada, kuid suvel on kindel Portugalisse minek. Kuupäev ripub veel natukene õhus, kuid asi on päris kindel.
Kui nüüd suvest natukene rääkida, siis on 1/3 suvest juba täidetud. Kui mitte rohkem.

Aga esmaspäev, mis siis juhtus? Külli tunnis saime osa võtta huvijuhtide suveakadeemia korralduslikust poolest ning end meeskondagi lasta kutsuda. Päris huvitav tuleb!
Muidugi ei saa mainimata jätta meie kolmetunnist esmaspäevast kooriproovi.

Teisipäev: Teadus- ja loometöö.. exceli tabel ja statistika!
Tudengi lemmiku ja lemmiktudengi valimised.
Valimiste peokoha vaatlus.

Õhtul jazz Puhtas Kullas.

Kolmapäev algas matkaga metsas. Juhei.. kus oli alles orienteerumine. Sealt otse kooriproovi ja siis Pauluse kirikusse kontserdile, mille salvestust ma praegu kuulan.
Pikk ja tüütu, aga kena päev.

Täna.. Füüsiline eneseväljendus Joonas Parvega.. no, ehtne teatrikool meil ju :D
Nii head nalja pole ammu kuulda saanud.

Siis kooriproov ja nüüd mõtlen, et peaks õppima, kuigi tahaks hoopis kodus olla, kuna emal on homme sünnipäev. Ja vahel tahaks ära lennata siit Eestist.
Ning teinekord tunnen, et ei jaksa enam neid vanu nalju teha ja õhtul väljas aega surnuks lüüa.


Kihk on mõne mahlase vestluse järele, mis annaks mõtteainet ja kosutaks. Elust on kohe midagi puudu, kui ainult nali ja naer ringiratast. Ei jaksa, vahel ei jaksa ning kas tasubki.. ei rahulda alati see. Praegu ei rahulda. Koorilaul rahuldab rohkemgi. Hea, et need salvestused üleval on. Panen siia ka.




Soovitan viimast salvestust kuulata. Teised on.. noored ja mitte nii kaunid.
Haapsalu repertuaar, mida esitame laupäeval Kammerkooride Festivalil. Põhjus, miks ma homme juba koju ei saa.

Näed, kui sujuvalt ma teemast kõrvale kaldusin. Tegin seda tahtlikult.
Igatsen Maritat ja vestlusi Temaga. Vaimutoitu.
Tahan juba aprilli, siis saan Tallinnasse neljaks päevaks ja kohtuda inimestega, kellest puudust tunnen ning keda ammu kohanud pole. Vaheldust.


Just, vaheldust!
Seepärast tahangi natukesekski välismaale putkata, kui vaid võimalus antakse.
Alles suvel ju..

pühapäev, 4. aprill 2010

vaesus ja vaev
kurbus ja nutt
põhjatu kaev
sületäis tõtt

silmades leek
suunurgas naer
kustutab ööd
põletab lae

tõsine töö
otsustav ramm
meile on jääv
viimane samm

kerge ja õrn
puhas ja hea
seda mu arm
Sina vaid tead.

laupäev, 3. aprill 2010

Juhtub ikka neid jamasid.

Emal läks 1. aprillil autokumm lõhki.

*2. aprillil kukkus Roberti värskelt ostetud tenor.
*Kaamera tegi tema kiiruse ületamisest pilti. 10-ga läks üle. 70-ne alas 80.
*Supipott lendas karmauhti põrandale.
*Tagasitulles ütles kojamees üles. Õnneks mitte juhipoolne.

Ja tagatipuks ei saanud me Nordenist teps mitte positiivset vastust.
Öeldi, et üks põhjamaa riik on puudu, seega ei anta ja kuna me pole festivali korraldajad, siis ka ei anta.

Raske on juhistesse seda teist varianti ju kirja panna?!


Igatahes võtsime suht kiiresti positiivse hoiaku. Saime suurepärase kogemuse. Olen ise ka ülimalt rahul. Annab kindlustunde uute projektide algatamisel. Kulka ning Hasart ja Akadeemia ootavad meid. Võimalusi on küll ja rohkem.
Saame mingi raha ikka.
:)



Roberti pillist on kõige rohkem kahju..
Miks ma õpin ja täiega asjadega vaeva näen?
Sest ma tahan õppetoetust saada! Ja mul ei jää muud üle, kui seda saada!
Õpingi kiiresti iseseisvust ja isemajandamist.
Mina ei taha kunagi raha pärast muretseda.. tahan, et seda oleks nii, et ma ei peaks väga kurvastama, kui 25 000ne pill otsustab lömmi kukkuda.
Tahan teenida oma palga välja. Ja tahan olla oma erialal edasipüüdlik, areneda.
Ja kui selleks on vaja rügada, siis seda ma teengi.


Isegi ebaõnnestumised on rügamist väärt. Kuidas muidu inimene edasi püüdleb. Ikka äparduste najalt tuleb tõukejõud.


Lähen nüüd välja. Paar asja vaja ajada. Tahaks mingit mõnusat sauna ja grilli.



Kuid ma ei saa mainimata jätta, et mul on sellest materjaalsest pahnast hoolimata üks imetore ja kokkuhoidev perekond. Ja kui mul ükskord pole enam midagi materjaalset.. ehk.. siis on mul minu inimesed. Kõige lähedasemad siin maailmas.
Nad ei ole maailma kõige rahakamad ja ka mitte keskmiselt rahakad ning mingi kõrgema haridusega, kuid nad on osanud oma perekonda koos hoida ja lapsi väga hästi kasvatada. Ning sellega on nad minu silmis teeninud küll parimate vanemate tiitli :)

Nii, et võta sa näpust, mis see nüüd siis õnnelikuks teeb.
Nokk kinni, saba lahti.