Hahh.. hulganisti pisaraid ja mõtteid sai praegu endast välja lastud.
Kergem on ja samas on nii raske.
http://www.imdb.com/name/nm0604747/bio ja
http://www.imdb.com/name/nm0000849/bio
küllaltki sarnased mehed mu meelest.
Igatahes: Eat Pray Love & Toscana päikese film. Kohati on detailid neis filmides päris sarnased. Üks on tehtud viis aastat tagasi, teine esilinastus alles hiljuti meie kinodes.
Tookord, kui mõtlesime, mida kinno vaatama minna, siis leidsime, et seda ei lähe, no, tegelikult me ei vaadanud midagi..
Eks kohati on see nagu unistuste täitumine ja päriselt pole nii kerge leida eestlasel näiteks oma keelt kõnelevaid inimesi, AGA.. ma olen oma silmaga näinud sellist pilti nagu selles viimases filmis, mida vaatasin (EPL). Täpselt samasugust! Seega, selline armastus on olemas.
Sest on üks Austria mees, kes ei liigita end austerlaseks ja kellel on poeg, kes on reisinud Lõuna-Ameerikas.. siis.. igal pool mujal.. ja on üks Ungari naisterahvas ning nad aina naersid ja vaatasid teineteist armunud pilgul ja nad olid nii õnnelikud. Ma pole oma elus näinud enne nii õnnelikke inimesi kui nemad olid, vabandust, on. Siin on see mees, kes naeratas talle nii nagu seal filmis naeratas see mees. Ja mitte ainult.. ta oligi üleni enesega rahul ja õnnelik enda keha sees, et lausa võõras hakkas.. ja natukene hirmus. Ja tema on too naine.. kes samuti enesega heade suhetes oli.
Nad on päriselt olemas ja ma ei suutnud tookord uskuda, et armastus tõesti.. on siis selline?
Aga, mis siis, kui... ma võiksin ka olla see, kes kogeb...
But my reasons are still reasons
***
Nojah... ega ei teagi ju.
Ma pean Marcuse käest tema hea söögi retsepti küsima. Juba ammu pidin.
Samuti ei meenu mulle, kuidas Mariana sibula ja tuunikala määret tegi.. kas seal oli üldse sibul või oli midagi muud?
Homme, sest kell on jälle nii palju.
kolmapäev, 29. detsember 2010
teisipäev, 28. detsember 2010
Täna on olnud tõsiselt hea õhtu. Kohe päris tõsiselt.. ma ei ole seesugust heaolutunnet ammu kogenud.. nii kurb kui see pole. Aga see ei tee mind kurvaks ka, täna mitte. Ei kurvasta, kuna mõned asjad siin elus ei muutu ja teevad ühtmoodi ikka ja jälle rõõmsaks ning rahulikuks.
Mul oli väga hea õhtu ja seesugustest vestlustet ma puudust tunnengi Viljandis..
Nii hea!
Nii hea!
Nii hea!
Tõmbasin endale äsja filmi, mida hakkan kohe vaatama.
Homme helistan Merilile ja uurin, mis värk selle vana-aastaga on.
Muide, inimesed paistavad vana-aasta õhtut vihkavat, saadavad teisi headesse soojadesse kohtadesse. Eelmisel aastal mu kursavend ja sel aastal üks kooliõde.
Ega mulle ka need jõulud ei meeldi nii väga, sest ma tahaks neid teisiti tähistada.. või vahel tähistamata jätta.. näiteks hoopis Toscanasse sõita.
Hakkan kohe filmi vaatama.
Vähemalt vana-aasta õhtutel olen ma alati rahulolev ja rõõmus, sest see on miski muutumatu, mis läbi aastate ikka ja jälle ootamist väärib :)
Täpselt nagu tänane õhtu.
Praegu tunnetan väga selgelt, mismoodi juured ja minevik on tugevasti ülejäänud eluga seotud eluks ajaks ja igaveseks. Pärimuskombestik pole siiski olnud vaid tüütu kalendri tähtpäevade läbimäng.
Muide, vaatasin kord kanal kahe pealt üht saksa romantilist filmi, kus tegevuspaigaks oli samuti müstiliselt kaunis paik kusagil Prantsusmaa kandis.. nimi ei tule kahjuks meelde, muidu paneks siia häid pilte :)
Mul oli väga hea õhtu ja seesugustest vestlustet ma puudust tunnengi Viljandis..
Nii hea!
Nii hea!
Nii hea!
Tõmbasin endale äsja filmi, mida hakkan kohe vaatama.
Homme helistan Merilile ja uurin, mis värk selle vana-aastaga on.
Muide, inimesed paistavad vana-aasta õhtut vihkavat, saadavad teisi headesse soojadesse kohtadesse. Eelmisel aastal mu kursavend ja sel aastal üks kooliõde.
Ega mulle ka need jõulud ei meeldi nii väga, sest ma tahaks neid teisiti tähistada.. või vahel tähistamata jätta.. näiteks hoopis Toscanasse sõita.
Hakkan kohe filmi vaatama.
Vähemalt vana-aasta õhtutel olen ma alati rahulolev ja rõõmus, sest see on miski muutumatu, mis läbi aastate ikka ja jälle ootamist väärib :)
Täpselt nagu tänane õhtu.
Praegu tunnetan väga selgelt, mismoodi juured ja minevik on tugevasti ülejäänud eluga seotud eluks ajaks ja igaveseks. Pärimuskombestik pole siiski olnud vaid tüütu kalendri tähtpäevade läbimäng.
Muide, vaatasin kord kanal kahe pealt üht saksa romantilist filmi, kus tegevuspaigaks oli samuti müstiliselt kaunis paik kusagil Prantsusmaa kandis.. nimi ei tule kahjuks meelde, muidu paneks siia häid pilte :)
esmaspäev, 27. detsember 2010
laupäev, 25. detsember 2010
reede, 24. detsember 2010
Live in a moment, start NOW!
Ma olen unistaja ja ma elan tulevikus, see on mu tähemärgi alla juba aastakümneid tagasi kirjutatud. Nüüd olen sellega kimbatuses.
- Seminaritöö - tuhandeid küsimusi ja kõhklusi
- Jõulude esimene püha - kuidas seda üle elada
- Projekt - peab varsti valmis olema, millal mul selleks aega on?
- Mida tulevik toob, kas see, millest unistan, on ikka see, mida soovin?
- Meid kutsuti noortekasse jaanuari alguses mingi vabatahtlikku projektiga ühinema? Kuidas ma sinna lähen, kui olen kirjutanud vähemalt 3 poolotsekohest kirja keskuse tuleviku kohta?-Kas ma tahan sinna minna ja n-e-n-d-e-g-a tõtt vaadata? Kuidas sellest häirivast faktorist lahti saada?
- Isa oli täna KÜMNENI tööl! Kas sinu vanemad jõuavad ka nii hilja töölt koju? Ja ei puudunud palju, et ta oleks pidanud homme ka tööl olema ja ei tea, kui kaua veel.. õnneks mitte. Ema on jällegi. Ma pole mures ja võtan ikkagi enda mureks - stupidstupidstupid - laseks siis lihtsalt olla.
- KIK projekt ja praktika?! Mõtted, mõtted, mõtted.
- Jaanuarikuu horror: sünnipäev, eksamid, kokkusaamised, projekt, rahvatants ja segakoor!
Lihtsalt, andke juhised, kuidas puhata, ma ei oska. Ei saa magama ka minna enne, kui pea tühi.
Pean need üles kirjutama, lootes, et saan siis mingikski ajakski rahu.
Kui ma elaksin Robertiga juba pereelu, siis see olekski mu puhkus. Tema õpib ju samamoodi nagu mina, on sama hull ja pöörane..
minu väike deemon on vist see, et ma ei oska pärast kooli lõpetamist tööle minna ja sinna jäädagi, vaid ma tahan edasi õppima minna ja leida veelgi enam uusi ja huvitavaid ning vajalikke erialasid enda jaoks. Samas on mul hirm, et kui ma lähengi kuhugi, siis saan ma üha vanemaks ja lõpuks avastan end 50-aastasena - ikka veel lastetu ja ainult töötamas.
Mul on päris suur soov enne 26-aastaseks saamist emaks saada. Ma tahan olla noor ema. Kõlab rumalasti? Minu jaoks mitte.
Kuidas saada nii, et oled kõrvuni armunud ja kingite omavahel kinke ning istute ja sööte ning nautlete ja tähistate ning käite külas, KUI peale selle tahate oma õppetöös saavutada väga häid tulemusi?
Kuidas saada mõlemas olla väga hea?
See peab olema võimalik, ausalt, ma siiralt usun sellesse.
Inimesed tegelevad igasuguste ülendavate asjadega ja viivad ellu imelisi projekte ning nad suudavad palju mitmel tasandil.
Meie käisime eile kontserdil, jah see oli hea, kuid minu unelmate kingid on ikkagi sellised, kus mõlemad näevad vaeva ja teisele mõeldes teevad kinke.. eelmisel aastal tikkisin talle padja peale saksofoni ja sel aastal? Ostsin sokid ning muid tarvilikke asju.
Ma ei taha, et see nii jääks!
Ja ma teen kõik, et jääks, kuid väike hirm on ikkagi, et.. mis siis, kui jääb?
Me oleme mõlemad tööhobused, sest meil on visioonid ja need on millegipärast sellised.. et me ei saa muud moodi, kui peame andma päkkadele valu. Muud moodi me ei saaks olla õnnelikud.
Nagu nemad seal.. on arstid, sest see amet on, kes nemad on ja kui seda ei oleks, siis ei oleks neid.
Kui sa arvad, et oled juba kuhugi jõudnud ja saavutad midagi, leiad, et sul on minna veel rohkem kui sul oli varem.. minu elu eesmärk ei ole elada romantilist armuelu temaga. Filmides võib ju nii paista, et muud pole vajagi.. on ikka küll, veelgi enam. Muudmoodi lausa ei saagi.. ma. Ei ole vist nii suur romantik, et saaks nii ka hakkama.
I don't know.. I think your either born simple or you're born ... me. I want to be the person who gets happy over finding the perfect dress. I want to be simple because no one holds a gun to the head of a simple girl.
Viimase hooaja juures muidugi olen ma natukene kahtlema hakanud.. aga jaanuaris paistab, mis saab. Grey Anatoomia on talvevaheajal ja ma ei jõua ära oodata uut osa.. seni, vaatan vanu.
Ausalt see aitab lõõgastumise lainele viia - alati!
Homsest algab vaheaeg.
Ja ma ei kavatsegi kooliasjadele mõelda ning netti oma nina toppida!
Jõuludel istuvad netis üksikud hinged ja need, kes ei suuda puhata. Mina ei tohi netti minna!
Need on sisendavad mõtted, millest Sergei rääkis.
(saate ju aru, et ei midagi isiklikku, kutsun ennast korrale)
Siit ma alustan.
Valmis olla
kohtadele
LÄKS!
Ei ole mingit kahtlust, miks mulle see sari nii hinge on pugenud..
kolmapäev, 22. detsember 2010
Mis mu põues pakitseb
Üks soov mul see pakitseb juba pikemat aega, nüüd on neid lausa kaks, mis sees pikemat aega. Kas see tõesti muutub juba soovist lausa vajaduseks?
Mõttekaaslaste otsides olen midagi enda jaoks leidnud.. väljundeid on mitmeid. Neid, oskuseid ja teadmisi ka juba omandatud küllaga. Nüüd oleks vaja praktikasse lennata või hoopis.. veel edasi minna ja õppida.
Ma tunnen kirjanduse tundidest kohutavalt puudust. Kohustuslike raamatute lugemisest. Ma pole suuremat sorti raamatute sõber, aga kui ma kohustuslikku kirjandust endasse ahmisin, siis armastasin selle juures kõige enam arutelusid klassikaaslaste ja õpetajaga. Seda polegi või ma ei oska enam kirjandust eluga siduda nii nagu sai seda gümnaasiumis teiste mõtetega teha. Elu = justkui vestluskaaslased. Aga nad ei ole võrdsed.
Tegin täna testi, mida kunagi lahendasin gümnaasiumis. Mõtlesin seekord eriti hoolega, kuidas ja mida vastan. Tulemused on netist ära kaotatud, aga mul on Viljandis üks leht, kus peal peaksid olema ka need tulemused. Lihtsalt huvitab, mis sealt välja koorub.
Appikene.. ma justkui tunnen, et olen nagu leidnud selle, mida ma väga teha sooviksin. Enda jaoks, mul on enda hingele midagi vaja. Nagu mõni teeb muusikat, teine maalib, kolmas tantsib. Minu eriala.. rebiks kohati justkui eluisu ära. Aga ehk on see lihtsalt teadmatus ja hirm tuleviku ees. Mitte hirm, aga just teadmatus ja segadus. Õnneks üha enam ma tean, milles ma hea olen ja milles mitte ning mida võiksin veelgi arendada.
Ma tunnen, et suurte muutuste aeg ei ole mitte möödas, vaid on alles ees.
Kui ma vahepeal, siin hiljuti, arvasin, et möödas, siis nüüd leian, et mida selgemaks kõik muutub, seda rohkem kõik muutuma hakkab. Paremaks ja veelgi selgemaks.
No, kus on see rada, mida mööda ma minema peaksin.
Oeh, ma nii igatsen elada end välja, endast välja ja enda sisse tagasi.
Ma tunnen, et ma olen leidnud midagi enda jaoks, aga see saavutamise ind on nii suur, et ma ei saagi nüüd siis õieti aru, mida tegema peaks või kuidas toimima.
Täna ei ole sugugi kerge päev olnud ja ma ei pea silmas üldse mitte õppimist..
Kas te olete oma lähedaste ees kunagi nii alasti olnud, et seest väriseb ja ausus võtab maad ning kõik on korraga selge ja pole kunagi varem nii selge olnud. Minuga juhtus täna nii ja selliseid hetki ei ole elus tihti ning sellistel hetkedel saan öelda, mis on armastust tunda ja seda jagada.
Midagi, mis liidab. Üksteise sisse.
Oleks maailmas vaid rohkem seesugust puhtust.
Hah, maailmaparandaja.
Kõrge hind suurtele soovidele.
Keegi ütles, et elu peab lihtne olema.. Priit oli see, jah. Aga neid on veel, kes nii on öelnud, kindlasti ju on. Maailmas elab liiga palju inimesi, et ainult üks nii öelda võiks.
Ma ütlen, et elu ei pea lihtne olema. Armastus ei ole lihtne, inimesed ei ole lihtsad. Lihtsakoeline, mõtlen ma tegelikult..
Ei tohigi olla.
Homme sõidan üpriski varahommikul Viljandi poole. Vana aasta sees vaja projektile üks korralik mütakas anda, et kannataks uue aasta alguseni veidi puhata.
Teinekord on armastada ja olla õnnelik mitmeid kordi raskem kui kurb olla.
Kerge on raske olla.
Mul on süvenemise vajadus. Haigus süvenemise järele.
Ja ära tule mulle ütlema, et see on halb või liiga põhjalik.
Mul on Kanti prillid ees. Sul on ka. Meie prillid ei pruugi olla samad. Ja nad polegi, usu mind.
Projekti kaustad said sorteeritud, toredad materjalid homseks kaasa pakitud. Liiga põhjalik - jah, ma tean ja see meeldib mulle, kui ma vähemalt püüan iga tahuni jõuda.
Ma lähen magama.
Ma olen mina ise, ma tõesti tunnen seda, et ma olen mina ise.
esmaspäev, 20. detsember 2010
Tänase päeva töö on tehtud. Mõtlesin, et nii teen ja tegingi. Kui proketi taotlusvormi täiendamisest puhkust läksin otsima, leidsin, et Sabotööri kaardimäng on suurepäraseks lõõgastuseks. Viljandis oleksin ehk poodi mõne siidri või söögiasja järele jooksnud, kodus mitte. Kodus ma tavaliselt ei kipu sedasi sööma nagu Viljandis olles. Õpetasin siis emale, kes järepidevalt väitis, et tal ei jää niikuinii mitte midagi meelde, ka mängu selgeks. Isal vajuvad iga õhtu silmaluugid vägisi kinni, nii ka seekord. Seepärast mängisimegi lõpuks ikkagi kolmekesi. Kertu läks täna maale.
Hea mäng on, tõsiselt. Olen sabotöörinud mitu head mängu juba maha eilse ning tänase päevaga. Hea kink, mis endale tegin.
Pärast mängu sattusin täiesti kogemata ETV-st Ameerika presidentide fotograafide kohta saadet nägema. Sealsetel riigimeestel on ikka hoopis teistsugusem mõttemaailm.. Kui president ütles, et tol hetkel, kui tema poolt esitatud tervisehoiu seadus vastu võeti, mõistis ta, miks poliitikasse läks, mõistsin mina, et nende mõttemaailmas on midagi teistsugust. Meie poliitika tiirleb ainult raha ümber - kes kui palju palka saab, kes mis kell töölt koju läheb, kellel on suurim liising, kes kellega suhteid loob jne jne jne
Ühtlasi pani see mõtlema tööle, mida inimesed teevad ning suurele võidutundele, mis grupis tekib.. eriti suurele võidutundele, kui on palju tööd tehtud ja midagi olulist saavutatud. Taolisi pisikesi hetki on minu elus ka olnud ja ma tahan nende nimel ka elada.. need hetked on kuldaväärt. Kui Sa teed Seda, mis Sulle PÄRISELT meeldib ja mida Sa PÄRISELT ka armastad. Nagu need fotograafid selles saates. Teevad ainult pilte, aga milliseid pilte.. imetlusväärset kunsti. Kaunis amet, sest nad armastavad seda. Uhke amet.
Timo ise kunagi ütles, et tuleb teha tööd, mis meeldib ja mida armastad, muidu imeb see tühjaks. Ükskord ikka. Ja imebki, kohe päriselt imeb täiega tühjaks. Ja siis ongi ainult raha ja inimvõre. Mhh.. meie riigikogus on ka nii? Rahanäljas inimvõred? Või ma ei tea tõesti, mida paljud neist seal üleüldse saavutada soovivad..
Olgu, teema vahetus. Kolmapäevases pealtnägijas on minu arvates üks jälgimaid telenägusid võsapeeter, aga ka Jaan Tätte abikaasa. Jälle üks minu killast saade.. ei meeldi mulle esimene külaline ja soovin väga näha, mida tal siis öelda on.. ja olen palju kordi mõelnud Jaan Tätte abikaasa peale, väga mitmeid kordi ja kindlatel põhjustel. Leian, et mul on temaga nii mõndagi ühist, mis sest, et ma teda ei tea ja pildiltki ehk ära ei tunneks. Igatahes olen talle palju mõelnud ja väga huvitav oleks kuulda, mida ta räägib oma elust selles saates.
Jõudsin täna jälle pahaseks saada selle projektivärgi peale. Tegin suure töö ära tolle taotlusvormiga, väga suure töö. Jätaks tegevuskava lausa tegemata nüüd, kuid ei saa. Mõtlen, et kui ma tean, siis seda enam pean ma andma ja seda ma teengi. Nii palju vihjeid ja viiteid, mida võiks kasutada, aga pole veel kasutatud.. juusiis ma olengi siinses projektis sõnumitoojaks kohati. Ahh, mis ma ikka mõtisklen selle üle praegu. Päris palju olen õppinud sellest värgist, aga üht ma tean. Ma tahan kunagi teha taolisi ja veel suuremaid projekte sellise tiimiga, kus inimesed on minust peajagu targemad ja kellega ma saan mõtteid vahetada nii, et pooled sõnad võetakse suust. Sellist ideaalsust ei leia igast eluvaldkonnast, kuid minu tulevikutöö peab olema küll midagi seesugust. Kui praegu saan vatti, siis kusagilt maalt algab ka rahulolu ja joovastus ning meeletu motivatsioon ja tahe areneda. Ei midagi halba mitte kellegi pihta, need on kõigest mu mõtted ja tunded mu enda pihta. Praegused eesmärgid on erinevad, mõistan seda täielikult ja panustan ka sellesse täielikult. :)
Neid mõtteid mõeldes leidsin, et Heidil on tegelikult väga hästi läinud. Tema alluvuses on nii mõnigi inimene, kes seal ei peaks olema, kuid Tema ise kontrollib kuhu rahad tulevad ja millesse ning mismoodi.. sest tal on OSKUSED ja TEADMISED, millega ta saab kogu seda asja juhtida ja kontrollida. Kui neid ei ole, siis oledki lihtsalt.. tõmmata-lükata-tõugata ja leiad, et pooled projektid sulle ei meeldi ning tegelikult ei saagi ju noori koolist kätte, kui keskus suletud on. Vot, ma ei taha selline olla, eks näis, kas see elus kuhugi viib ka üldse.. eks natukene ikka. Vaated võivad aastate jooksul muutuda ja ma ei imesta, kui mulgi muutuvad. Muidu poleks ma ju inimene.
Nojah, millest siis sellised mõtted. Arvatavasti tollest fotograafide dokumentaalist, mida täna nägin.
Piret ütles, et draamasse lähevad enamasti loovad inimesed või need, kellele meeldivad loovad tegevused ja kultuuri korraldama need, kellele meeldib rohkem laua taga pabereid majandada, kuid seiklus on üldiselt neile, kellel loovusest ehk vajaka ja pidevalt koha peal ka istuda ei jaksa. Seikluses omandatakse kindlaid meetodeid, milleta ei tohi kanuumatka korraldada, köietegevusi läbi viia, ei tohi selliseid keerulisemaid mängegi läbi viia, tegelikult. Mitmel juhul on inimesed tegelikult ohus, kui pole piisavat turvatunnet ja teadmisi ning oskusi.
Ma jällegi leian, et olen küllaltki loov inimene ja ainult turvanõuete päheajamine mind küll ei rahulda. Pabereid meeldib mulle samuti teinekord väga majandada. Mulle meeldib täpsus, korrektsus, aga kunstis meeldib mulle ülepaisutatus, laialipillutatus, voolavus, absurdsus, isegi jabursus kohati.. mingites etendustes või muusikapalades on absurdsus teinekord just see, mis tekitab minus täpsuse ja korrektsuse pildi.
Misasja? Selliseid asju mõtlengi ainult? Inimeste mõtted võivad väga jaburad olla, kui me neid vaid lugeda saaksime. Üllatuksime paljuski. Miks mitte kõiges.
22. külastame õhtul kontserti, mida olen soovinud pikemat aega.. Mägi ja Sisask. Teate, ma ei julge enam täisnimesid ka välja kirjutada, sest google otsing lööb mu blogi koheselt leitud asjade hulka ja ma tõesti ei taha seda üldse.. seepärast ma oma blogi ka näoraamatus ringi ei levita või msnnis.. või kusiganes. Kahjuks pani mu kursavend selle oma blogide listi.. nagu oleks ma nüüd üles leitud või midagi taolist. Olen pikemat aega mõelnud, et poen kuhugi neti sügavustesse lihtsalt ära, mul on tegelikult küll üks koht, kuhu minna. Ma pole seal lihtsalt ammu käinud. Nagu mõni suvila Pärnu linnas.
Paiskasin meie uue keskuse foorumi ridadesse siis järjekordseid mõtteid sellest, missugune võiks välja näha mu kodulinna noorsootöö.. kas see üldse midagi aitab.. aga, kuramus, ei saa enda sees ka hoida neid mõtteid, millel võib olla mingigi kaal tuleviku heaks.
Elu on ilus ja lumine.
Hahaa, kui narr see lause siin lõpus tundub.. nagu oleks eelpool poeetiliste ridadega maha saanud.
Oh, ei, mu mõtted on päris ratsionaalsed, kui aus olla.
Priit tänas täna mind, et olemas olen.
Üks südant soojendavamaid asju, mis kuulub soojade südamesõnade rubriiki.
Ja kui ta seda ütles, siis meenusid mul need vähesed, kuid see-eest väärtuslikud hetked oma minevikust, mil olen ise midagi seesugust osadele olulistele inimestele öelnud.
Ja tõesti, sellised sõnad ei pudene just kergesti üle mu huulte.
Täpselt nagu sõpruselgi on minu jaoks kuidagi teistmoodi tähendus..
hiljuti panin sellele uue nime, sest sõprusega on keerulised lood - liiga palju ja erinevaid tõlgendusi. Ma ütlen nüüd erilised ja lähedased inimesed.
Justkui ei liigitagi ju inimesi enda ümber, aga ometi me teame, kes on südames sügaval ja kes on seal, natukene kaugemal. Ometi on see hierarhia meis mingil määral ju olemas. Jumalale on kõik ehk pojad ja tütred..
aga kas meile, inimestele, on ka?
Erilised ja lähedased inimesed. Miks on see mu jaoks nii oluline? Ehk seepärast, et mul ei ole olnud mitte kunagi oma elus üht ainust südamesõbrannat, kellega kõike jagada. Mulle on mitmetel kordadel tehtud vihjeid selle kohta, et peaksin leidma endale oma inimese. Ja kui ma nüüd, aastaid hiljem, olen siiski tajunud ära, kus ja kes on need minu oma inimesed päriselt.. ja mõistnud, et neid pole tegelikult üldse nii palju ja neid ongi ehk ainult üks või kaks.. ei saa ma heaks kiita ja neutraalseks jääda, kui näen enda ümber teinekord liigagi tihti seesugust "oma inimeste otsimist" ja enda sisemaailma laiali pillutamist kõigile.. juusiis olen ma mingist muust puust ja mingite muude põhimõtete ning hinnangutega, et mul on lausa raske seda taluda.
Inimesed, kõik ei ole teie inimesed, või tõesti on?
Ka mina olin ise selline, et rääkisin hirmus palju ja vahel liiga paljudele. Teate, kui näru oli seesmiselt olla hiljem? Sest su südameasjad või mingid mureasjad on mööda ilma laiali.. ja seda ma näengi tihti enda ümber ning seda ma just ei salligi. See, et sul poissi pole või, et ta ei vasta su kõnedele - see on su suurim mure siin elus?! Katsu iseennast üles ehitada selliseks nagu tegelikult võiksid olla - see on hoopis palju suurema kaaluga ja palju keerulisem...ei leia õiget sõna.
Mu sees on nii palju mõtteid, mida sooviksin väga soojas diivanis istudes arutada. Roberti või.. ma ei teagi.. kellegagi, kes tahaks nende asjade üle arutleda. Mis iganes elu asjade üle. Mul raugeb elujõud, kui ma ei saa neist elu-asjadest rääkida.
Ja siinkohal ei imesta ma absoluutselt, et mul siin hiljuti katus ikka väga ära sõitis, kui vaimutoidu asemel saad hoopis ainult midagi muud. Ei imesta.
Äkki jooksen ma peaga ainult mööda seina, leidmata üles tegelikult ust, milles kõik on palju lihtsam, kui mina usun ja arvan olevat.
Ma tahan mõelda, et mõned asjad siin elus on keerulisemad kui meile meeldiks. Sest mille üle siis juurelda, kui kõik nii kerge peab olema.
Kust tulevad need mõtted? Ja miks ning milleks?
Tunnen, et see tekst on sügavalt isiklik ja mul on lausa kohatine vastumeelsus seda postitada siia nagu aluspesu oma toa aknale.
Lõppude lõpuks on see minu pesu ja las ta siis ripub.
Sest kelle asi see peaks olema, et minu pesu ripub väljanäitusel kõigi jaoks. Mitte kellegi ja nii meeldibki mulle rohkem.
pühapäev, 19. detsember 2010
Eile saatsin Kajale, oma tantsurühma kaaslasele, kuupäevade nimekirja, millal meil rahvatantsuproovid-laagrid-esinemised on. Kuni tantsupeoni on mitmed nädalavahetused kinni bookitud. Viimane ülevaatlus on samal ajal kui mu seminaritöö kaitsmise päev. Eks näis, mis ma ette võtan. Kummastki ei saa ega taha puududa.
Rääkimata sellest, et vahetult enne jõule on vaja uuest Viljandisse minna ja jaanuari alguses sinna minna ning jäädagi. Ühest küljest projekt, mida vene tudengitega üheskoos punnitame teha ja teisest küljest segakoori laager. Jaanuarist leian enda sünnipäevanädala, mis paistab praegu päris vaba olevat. Ma siiralt loodan, et ükski projekti tegevus sinna ei lange.
See projekt on ikka meelel ja keelel. Kõige viimasel kokkusaamisel oli meil taaskord väikest viisi arutelu projekti teemal. Eks meile öeldi seegi kord, et saame suurepärase kogemuse, kui selle projekti ükskord valmis vorbime, rääkimata siis korraldustööst ja läbiviimisest. Muidugi ütlesin ma, et vahel tuleb ikka trots sisse, sest mõtleme, et miks meie peame rohkem vaeva nägema samade ainepunktide eest. Samas.. kogemused loevad enamgi veel. See on ponnistus tuleviku nimel. Näed, seikluskasvatus õpetab mitut külge nägema.
Samas lubas Piret mingid praktikapunktid projektiga korvata - see on hea ja seda ma tahtsingi! - kokku on meil 16 EAP-d praktika punkte. Peab üks SUUR tükk olema, et pea poole semestri punktid enda alla võtab.
Millalgi hiljuti kirjutasin siin, et detsembris kavatsen end terveks ravida. Siin ma olen, ametlikult terveks tunnistatud. Küllaltki tihti torgivad mu pead mõtted, et just elamuspedagoogika erinevad loengud on mind mitmeti aidanud. Need matkad ja tegevused, mida oleme siiani pidanud ise korraldama või läbi viima, milles osalema ja muidugi mõista nüüd see projekt ka. Kui mõnes muus aines on mul tunne, et seal me lihtsalt istume oma aja täis või õppejõud püüavad nii hirmsasti midagi olulist edasi anda, aga tegelikult pole selles suuremat tähtsust mu tulevasel tööpostil või elus eneses.. siis seikluses leian üha enam, et sealsed meetodid õpetavad nii palju olulisi asju, mis meid elus pidevalt ümbritsevad. See kasvatab (seikluskasvatus).
Nojah, eks need positiivsed molekulid mu keha sees ei tulene ainult koolist. Mida kauem ma Robertiga koos olen, seda paremaks läheb.. seda keerulisemaks ja isegi raskemaks.. aga seda enam õnnelikumaks, mida rohkem keerulisust saab sirgeks harutatud ja mida rohkem raskemat saab aja pikku kergendatud. Raskused ja keerulisus ei kao mitte kuhugi, ka siis, kui oled õnnelikus armastuses. Läheb veel raskemaks ja keerulisemaks, kui päris aus olla. Ma muidugi vaatan ka ainult negatiivset poolt hetkel. Lihtsalt, inimene jääb ikka inimeseks ja pole kunagi õieti päris rahul sellega, kuidas asjade seis on. Kui tuleb armastus, soovid veel enam saavutada ja mida enam soovid saavutada, seda rohkem peab tööd tegema. Sest armastus avab uued uksed ja kui oled neist juba sisse saanud, siis näed, et neid uksi on veel ja veel, mille poole püüelda. Need ei saa kunagi otsa. Kas on üldse olemas see viimane kuldne võluuks, mille avamisel ja mille lävepakult sisse astumisel oledki päris seal õnne ja õndsuse ning rahulolu maailmas. Kindlasti on. Seda ma usun küll. Robert on süstinud minusse mingisugust seletamatut budhausu teooriat.
Inimese suurim eesmärk siin elus on siiski sõlmida rahuleping iseendaga. Armastus on vahendiks. Kõik muu samamoodi. Kui laps pole kahvliga varem söönud, siis ei tea ta, mismoodi seda riista kasutada. Ta võib vabalt sellega juukseid kammima hakata.
Rahulolu ei tule iseenesest. Jällegi peab tööd tegema. Vaimsust kasvatama raamatute, laulude, muusika, maalimise, tantsimise, vaatlemise või unistamisega.. oskaks siis neid kasutada nii, et rahusooned on kogu aeg valla. Alati ju ei oska.. pahatihti ei oska enamuse ajast. Aga ma olen õpinguid alustanud ja ma tahan selleni ükskord jõuda.
Siinkohal meenub mulle ikka ja jälle Jaan Tätte.
ja meenuvad filosoofia õpingud.
Tegime täna kivi-käärid-paber, sest kumbki ei tahtnud Reporterile intervjuud anda, aga üks pidi minema.
Saatsin täna Heidile oma loo vabatahtlikuna. Ta juba ammu postitas üleskutse, ma reageerisin nüüd. Tuli pikk ja lohisev, aga ma tundsin, et on vaja.
Esimesel või teisel jõulupühal tuleb vanaema juures ära käia. Maigi pidi juba 27-ndal tagasi Hispaaniasse lahkuma.
Põletan juba 11-ndat plaati. Vähemalt kolm on vaja veel teha.
Ma luban, et uue aasta alguses tõmban endale kõik need lood, mis juba üle aasta ootavad tõmbamist!
Uni on.
teisipäev, 14. detsember 2010
Merle ütles ükspäev mulle küsimuse vormis: sa oled rohkem tulemusele suunatud kui protsessile endale(?) ütlesin tookord, ei, põhjendasin, et protsess huvitab mind rohkemgi tihti.
Peegli ees kulme kitkudes (head ideed tulevad ikka imelikel hetkedel - näiteks vetsus, arvavad mitmed) mõtlesin, et tulemus on siiski oluline mu jaoks mõnel alal. Viljandi Evelyn teeb väga kena ja ilusat tööd, suurema valuta ja mõnutundega möödub kulmude värvimine ning kitkumine, kuid tulemuseks on pahatihti heledad kulmud. Iga kord paneb tumedust juurde, kuid ikkagi pole päris see. Maha kulub ka kiiremini.
Samas Maire küll teeb kulme nii, et ma istun tooli peal ja lõpuks puhastan ise silmad ära ka, mis on päris valulik protsess, kuna värv läheb alati silma. Tulemuseks on jällegi kulmud, mis kestavad vähemalt 3 nädalat ja maksavad ka 20 krooni vähem.
Seega, kas ma olen ikka protsessile keskenduv inimene?
Nii mõnegi jaoks on oluline, et taoline lihtlabane kulmude-silmade värvimise protsess oleks mõnus ja lõõgastav. Minu jaoks on tulemus oluline. Läbi valu saab teinekord palju parema.. tulemuse.
Kasvõi armumine ja armastus. Kui kõik läheb libedalt ja on tõesti hästi, siis hästi, pole midagi halba öelda. Aga kui on mingid nagelemised, mingid punktid, milles minnakse ikka riidu ja lahendatakse mingeid arusaamatusi.. või saadakse teineteise peale pahaseks ja minnakse tülli, lepitakse hiljem muidugi ära (kui lepitakse), siis on ju see valulik protsess olnud palju arendavam, mitmeid kordi kasulikum inimese enese arengu jaoks.
Täpselt nagu konflikt. Margega (abielu oma) ükskord rääkisime ja tema ütles, et ta ei tea, miks inimesed nii meeletult konflikte kardavad ja nende eest põgeneda tahavad. Konfliktid on ju elu vaieldamatuks osaks ning nende läbimine - edukas läbimine! - on ülikasulik kõikide konfliktis olevate inimeste jaoks. Nende inimeste arengu jaoks. Seega, miks peab tegema elu lilleliseks, kui tegelikult on selles palju konaraid kohti, mida võiks ja tihti peabki lahendama, isegi valusamate meetodite kaudu.. ma ei mõtle vägivalda, kuid selles vist keegi ei kahtlegi. Eelnev tekst annab ju aru. :)
Ma ei naudi tihti konflikte, kuna nad on nii tüütud ja energiakulukad, samas tulemuse mõttes on nad igati etemad kui pidevalt (vahel ikka peab) naeratus suul ning hambad ristis läbi raskuste tähtede poole minna.. hahaa.. milline kulunud väljend. Ja mitte ainult tulemuse, ka protsessi enese mõttes etemad ja arendavamad.
Seega ma naudin ka protsessi mõningal määral.
Projekti kirjutamise ja näiteks õppimise või raamatu lugemise ja laulukooris laulmise juures on minu jaoks oluline protsess, mis viib tulemuseni. Sest protsess on nauditav ja silmaga märgatavalt arendav.
Kell on nii palju, ma pole ikka veel poodi jõudnud.
Üleeile oli Priidul sünnipäev ja pidin talle vaese mehe moodi õnne soovima - 'näoraamatu' kaudu. Nadi lugu, kurb kohe, et sauna ei saanud..
Robert tegi eile mulle advendikingi, küll üks päev hiljem või siis 6 päeva varem, aga vahet polegi. Kingituseks on kontserdi pilet aprillikuisele jazzetendusele: Bobby McFerrin. Kes teab laulja repertuaarist kasvõi ühtainust tuntud lugu, teab, mis masti mehega on tegu. Ega ma just lakke ei hüpanud alguses, sest mõtlesin kohe, et aprilli lõpp ja mis kõik sel ajal veel pooleli on.. kuid.. nii armas, et ta tahab mind endaga kaasa võtta seesugustele suurmeeste kontserditele. Aastas mõnel korral ikka võib käia. Pealegi on see kingitus.
Muidugi on tal jazzi vastu 20 korda suurem huvi kui mul ja jazzkontserdi pileti kinkimine on tema enda huviorbiidi tutvustamine mulle, võib tunduda natukene isekaski.. pooleldi naljaga muidugi. Armas kingitus.
Õnnelikuks teeb ka. :)
Jätkuvalt rõõmustan rohke lume üle.
Mul on jõulukinkide ideed juba olemas, ootan vaid seda vaba päeva, mil neid vorpima hakata.
Ma ei tee palju kinke.. eelmisel aastal tegin päris mitu kaarti, sel aastal teen veel vähem.
Olen 3 minutit hiljaks jäänud oma plaani ellu viimisega.
tund aega linnas
ligi 4 tundi projekti kallal
ja siis Tartu bussi peale.. jälle. :)
Õhtul peole, mille sisust näen 1/10 ehk, aga pole hullu, sest pole plaani suursuguselt pidutseda täna. Homme foorumteatri arvestus koos väikese esinemisega mõngingate kooliinimeste ees.
Täpselt veebruari esimesel päeval esineme ka rahvatantsuga koolirahva ees. Tahaks vaid loota, et sel ajal ka inimesi akadeemias liikvel on.. eile saime rahvariideid näha.. päris huvitavad on. Üha lähemale jõuab mu üks pisike unistus - tantsida ja laulda suurel laulu- ja tantsupeol. Ja kui läheb nii nagu minna võiks, siis see jääb viimaseks suve suursündmuseks-peoks! mul 2011ndal (kirjutasin raudselt valesti) aastal.
Olgu, sööma, riidesse ning linna.
Raamatukogus ootab mind Ester Mägi.. jah, ma lausa soovin lugeda ta raamatut, sest tema lugu on nii inspireeriv. Tundub, et väga, sest ma ei võta just tihti raamatut näppude vahele, et seda lugema hakata. Üks väga hea on mul hetkel pooleli.. see on tõesti hea, ei oleks osanud arvata. Robert soovitas.
Ta on ideaalne mu jaoks. Päris tõsiselt kohe. Ta on praktiliselt ideaalne mu jaoks.
Vaimutoiduta on raske elada ja tihti ma igast tegevusest just seda suurt asja otsingi. Robert annab kulpide viisi..
esmaspäev, 13. detsember 2010
Kes palju teeb, see palju jõuab
Täna kehtib see küll nagu rusikas silmaauku.
Kurat, kursust ka ei saa kokku aetud.. tulen koolist hilisõhtul ja teen selle töö ise ära. Ega ma ei nurisegi, lihtsalt kui ei taha, siis võiks öelda või kui soovitakse, siis võiks mõni uus isik ka ohjad enda kätte haarata, kes ammu seda pole teinud. Samas.. kui suva on, siis mis siin ikka teha. :)
Peaasi, et 15ndal ikka midagi toimuks. Mõnus oleks istuda ja head süüa nautida.
Ja siis see projekt ka meie seikluse rühmaga. Ma ei saa aru, miks ma pean küsima infot tegevuskava ja taotlusvormi osade kohta. Roman ei teagi ju, mida tema täitma peab või Jana. Ehk oli neil vaba aega nädalavahetusel, aga täna juba esmaspäev käes. Täpselt nagu mõni õppejõud saadab meile kirja või postitab moodlesse hiljem kui lubatud.
Jaburdus.. kes meil siis projektijuht on?
Annaga suhtlen ka mina Jana osavõtlikkuse asjus, peaks olema ka meie projektijuhi töö.. rohkem. Motiveerida ja kontrollida.
Ega ma ei nurise siin ka, saan nende asjadega väga hästi ise hakkama, ilma suurema vaevata. Lihtsalt.. asi on ikka põhimõttes. Kes mingi ülesande võtab, see ka seda teeb.
Seega, ainus lahendus on 16ndal seda teemat tiba puudutada ja küll asi liigub paremaks :)
Esinduse etteastet oli väga hea täna teha, kahju, et selles homme ise osaleda ei saa.
Tantsida oli täna ülimõnus, rääkimata laulmisest, mida on peaaegu alati nii hea teha.
Koorilaul on ikka südame sees sügaval kinni ja ei kanguta teda lahti sealt ükski vägi. Mitte ükski vägi. Omaette maailm ja täiesti ära kaob pind jalge alt, kui üheskoos mõnd vägevalt lugu laulda.. tantsu- ja laulupeo rõõmu peaks iga eestlane saama kogeda - sellest on RASKE midagi paremat ühtekuuluvuse alal leida.. laulukaare all laulmine on midagi kirjeldamatut. Igapäevaelus.. seda pole.. koorilaulus on. :)
Ja siis märkad justkui neid sarnaseid hetki ka muus, oma igapäeva elus.
Tegime Tuuliga II altide hulgas täna head tööd. Meid oligi poole proovi pealt ühtäkki ainult kaks. Hästiiiiiiiiiii...
****
Muide, ega ma ei tea, kui vanad mu makaronid on, mida hetkel söön. Lõhnavad kuidagi imelikult.. äkki on halvaks läinud.. õhtu näitab.
****
Meeleheitel koduperenaiste uus osa arvutis olemas ja ootab vaatamist. Grey Anatoomia jätkub alles jaanuari alguses. Ei jõua ära oodata.. ei jõua ära oodata. Olen fanatt, ma tean. Mitte ükski sari ei ole veel nii paelunud.. nagu see.. nagu mind paelub Ester Mäe Laulikutele laul või mind paeluvad vestlused Robertiga ja Jaan Kaplinski luule ning Marita kallistused ja joonistamine - ka see muidugi! Transiseisund, midagi ebamaist ja üldse mitte maist. Pilguheit teispoolsusesse.
Nende hetkede nimel tasub edasi uurida ja paremaks ning targemaks saada.
Mulle meeldib õppida, olen seda varem ka öelnud.
Mulle meeldib uusi teadmisi saada valdkonnas, mis mind paelub..
****
Robert ütles, et Jose Gonzalez teeb kantrimussi.. hahaa :D
Minu meelest on ülihea ja sugugi mitte kantrimuusika.
pühapäev, 12. detsember 2010
esmaspäev, 6. detsember 2010
Kõik on veel lahtine, kuid...
Ega siin nalja pole, tuleb seminaritööd tegema hakata, rääkimata meie ühisest noortevahetuse projektist. Ja muidugi on ettelaulmine ning -tantsimine ka. Karm uue aasta algus.
Uue hooga.
Ja kuidas veel..
Vaatan värsket koduperenaiste osa ning plaan on end sel kuul veel paika panna.
pühapäev, 5. detsember 2010
Palju toimub. Üha enam leian, et tuleb ikka oma mõtted ja unistused teostada.. iga väiksemgi mõttesähvatus, mis ennast kordama hakkab, tuleb ellu viia.
Maganud täna maha mitu head lumist ja päevavalget tundi, avastan end viimaks siiski arvuti tagant. Meie ökoloogia alane seminar oli oodatust jällegi palju mõnusam.. üldjoontes. Projekti suhtes tuli samuti hoopis uus pööre. Meie ideed on väga head, kahjuks on veel palju lahtiseid otsasid.
Sest variandid on: kas teeme projekti ENEB'ile või teeme projekti ENEB'ile. Muid variante ei antud ja selleteemaline arutelu, kujunes mitmetunniliseks päris pingeliseks arutelumäruliks.
Eks näis, lahtiseid otsi on hetkel liiga palju, et sellele kõigele üks korralik positiivne jah-sõna öelda.
Kadri tuleb 10ndal Põltsamaale ja see on üle pika pika pika aja üks imelisemaid uudiseid mu jaoks. :)
Ma tunnen, et minus on potentsiaali
Lähen tuttu.
Ei saa mainimata jätta, et praegu on käimas mu lemmikaastaaeg ja taevast tuleb lund aina juurde.
Uskumatult tore.
teisipäev, 30. november 2010
Seitse asja, mis tänase päeva juures meeldis/ei meeldinud
1. Foorumteater toimub kokku neljal korral, viiendal on arvestus. Pidime puuduma täna ligi tund aega, kuna kooriga oli vaja aktusel esineda ja peame Tuuliga puuduma 10. detsembril, kuna Põltsamaal avatakse uus keskus ja oleme end sinna juba lubanud.
Foorumteatri õppejõud: noo, tundub, et nii ei saa arvestust kätte. EI SAA KÄTTE?! seenele sõida..
Tuju langes küll sellest, sest a) kooris esinemine peaks olema pigem au sees, mitte et õppejõud mingit oma janti ajavad, kui loengust ära peab minema - omast vabast tahtest käin ja laulan ning need, kes koorilaulust eriti midagi ei jaga, ega nad ei saagi päris mõista, mida tähendab kooris laulmine.. b) noorteka avamine on otseselt mu erialaga seotud..
2. Kooriga lavaproovi tehes oli mingi pinge õhus.. rahvas hüppas üksteise kallal ja dirigent oli peata.. Are sõimas meid kanakarjaks ning suht.. jah, ei olnud meeldiv.
Aga pean mainima, et foorumteater iseenesest on väga lahe ja õppejõud ka väga head ning ma olen päris motiveeritud. :)
3. Ja siis meie seikluse projekt. Isiklikult tunnen vabaduse piiramise tunnet. Variandid on: teete või ja? ning see ongi kõik. Tiim pole koostööks veel valmiski, sest vanad asjad on õhus ja meie õppejõud on ka ju ometi tihti meie tiimiliikmed, seega.. nad veavad hetkel kogu tiimi alt sellega, et ei kavatse meie palvete peale mitte midagi ette võtta. Ja seda tahan ma Soomaal serveerida.. ilusasti ja selgelt. Igal ühel on omad eesmärgid ja tingimused, mis talle ja EELKÕIGE kogu projektitiimile sobida võivad, täpselt nagu igaüks saab valida mis tööd ta projektitiimis tegema hakkab.
4. Esinduse koosolekul oli ka pisike pinge õhus. Jällegi kohati samasse auku - motiveerimatus.. vms. Aga seal on see palju leebem. See selleks. Üllatav oli see, et Minna teatas meile, et tuleb meie juurde pesu pesema pärast koosolekut. Kõik täitsa hea, ei ole selle vastu justkui midagi, aga küsimus on infoliikumises. Ehk peaks tõesti tegema nii nagu tolles Riigimeeste saates, et uksed info levikuks lahti tegema. Ausalt, see pole mitte esimene kord, kus info kuhugi uksepiida taha takerdub. Okei, Tuuli midagi nagu teadis sellest.. aga olgem ausad, pole tore infosulus seista. Selles ongi point.. nojah.. mis seal siis ikka.. Minna tõi hõõgveini ja vahelduseks on täitsa tore. Asi on lihtsalt.. asjas.
Lahe päev oli :D:D
ning mina ei lase asjadest kergesti lahti.
Kui Piret on lühikese vihaga, siis mina olen käsn - ei hoia ainult viha endas, vaid sõnu ja lauseid ja olukordi hinges. Mõned tulevad olenemata mu suhtumisest, mõndasid asju saan endast eemale hoida.
Seega, mul on plaanid.. Soomaa, koori, foorumteatri ja kõige kohta. Tuleb lihtsalt rääkida ja see ongi VÕTI :)
esmaspäev, 29. november 2010
Leelotan siis oma päevast. Pole ammu teinud seda.
Hommikul algas foorumteater, esimest korda mu elu ajaloos. Natukene üllatavalt hea oli.. selles mõttes, et ma ei eeldanud, et väga jama peab olema või meie õppejõud ebaõnnestuvad. Seega oli natukene üllatav. Kurb on see, et 10. on uue keskuse avamine ja seal tahan raudpolt kohal olla ning seega jääb viimane loeng-praktikum enne arvestust üldse saamata..
..aga see-eest saame uues keskuses Skad, koolipoiste bändi ja teisi esinejaid kuulata. ETV pidi ka kohale tulema.
Siiski.. Mul kerkib veri pähe ja lähen ärritust täis, kui mõtlen, et keskuse töötajad jäävad need samad, kes seal ennegi on olnud. NAD EI VÄÄRI MEIE LINNA UUT NOORTEMAJA!!! Ainult lojaalsuse pärast.. kõige rohkem. No mõne laagri pärast ka ehk. AGA NAD EI VÄÄRI!!! Veri on peas. Ma ei imesta ka, miks suure maja huvijuht ei taha noortekeskusega koostööd teha.. ma ka ei tahaks tema asemel. Asjad võiksid ju muutuda. Loodan, et Heidi leiab kena lahenduse.. muidu võime kohe maja tagasi kinni panna mu meelest..
..nagu.. misasja.. Viljandis teevad noorsootöötajad miljoneid projekte.. korraldavad matkasid, erinevaid ringe, koolitusi, käivad ise koolitamas end, siis.. korraldavad erinevaid sündmusi, nõustavad noori.. nad on noorsootöötajad, mitte nagu meil. Ei oska kooli noori otsima minna, sest noorsootööd on raske teha, kui keskus kinni on. My ass, et on raske teha! Silmad lähevad punni pähe.. sama idiootne nagu seljaga telekat vaadata või kooris meelega mööda laulda.. no on ju!
Tagasi päeva juurde.
17 oli siis kooriproov, nagu ikka.. homme on mingi rahvaülikooli aktus, kus esitame 5 lugu - hõissa! Pärast Tšehhit meie esimene kontsert..
siis see rahvatants, nagu ikka. Kuid seekord kutsus Ele meid hoopis musta saali tantsijate arvestusi vaatama. Oeh.. natukene tüütu oli, aga pika peale hakkas meeldima. Muusika on neil alati väga mõnus ning tahaks ise tantsida lausa, kui nemad seal kargavad.. tol hetkel.. korraks.. tekib selline nö Viljandi Kultuuriakadeemia hõngus ja atmosfäär, millest ikka vahel räägitakse ja millesarnast mujal ei pidavat olema. Selline imeline hõngus on tegelikult siin koolis olemas küll ja esimesed 2 aastat rahuldab see täiesti inimeste vajadusi, kuid kolmandal.. saab vaikselt siiber.. ehk pole asi akadeemias, asi on 3. kriisis = teine puberteet. Mul on 2. puberteet, ei tee nalja. Keegi oleks võinud öelda, et puberteete tuleb veel ja et nad lähevad aina tõsisemaks ja hullemaks.. poleks siis suureks saanudki. Ehk..
Nüüd istun toas, asjad pilla-palla. Soeng on lühike (viimaks ometi!). Teate, nii hea on juusteta olla.. palju parem kui oli pikkade juustega (mitte, et nad oleksid mul väga pikad olnud varem), aga mul on tõsiselt hea olla, ma naudin oma soengut! :)
Päeva kingitus tuli Lembit Õunapuult, kes kirjutas mu enesetunnetuslike ülesannete kohta niisuguse tagasiside:
Väga hästi ja eakohaselt läbimõeldud ülesanded. Üle pika aja sain jälle lugeda nii heal tasemel tööd.
Kui te tunnete Lembit Õunapuud, siis teate, et kui ta nii ütleb, on asi väga hea :)
Sest Lembit ei pillu sõnu mitte kunagi.
Seepärast ta mu päeva ilusaks tegigi täna.
Ning muidugi ka lumi.. osaliselt. Mulle meeldib, et külm talv on viimaks kohal. Ei suuda veel õigeid riideid selga valida, kuid küll harjub.. talv on kohal ja ma naudin talve.
Näljane
Trotsis
Ja ma tean, et mu postitus pole suurem asi, mis seal ikka :D
Panen seega midagi paremat siia:
kahjuks pole meie tantsusamme eriti.. aga kaunis on ikkagi
päris raske tants on.. mul võtab ikka aega see õppimine
ja siis see kaa
nojah.. see on hea tants :D
unustame sammud keset tantsu ära või ja?!
ja siin on meie pähkel..
Ülevaatlus on veebruari alguses.
Viljandimaal pidi olema 4 neliduderühma ainult.
laupäev, 27. november 2010
mõtlesin, et ütlen natukene midagi.. pole seda ammu teinud, samas ei ole isu ega tahtmist siin nuriseda nii mõnegi asja üle või jutelda viimase nädala sündmustest.
Mul on hoopis paar mõttetera, mida olen õppinud või mille poole püüdlen.
1. mul on uue keskusega paar plaani. ärge küsige, mis - ma ei tea ja ma pole samuti veel mõelnud, mida ma täpselt taotlen, aga ma tean, et ei taha olla üks neist noorsootöö eriala lõpetanust, kes Põltsamaal toimuva enda huviorbiidist välja viskavad, kuna arvavad, et ei saa seda parandada või lihtsalt ei taha või ei oska või ei pea oluliseks. Mis iganes põhjustel - polegi oluline, igal ühel omad huvid.
Aga ma tahan midagi teha, mingi udune plaan on.
See, mida head keskus mulle on pakkunud ja mida head mitmetele teistele noortele.. ei saa lihtsalt niisama peldikupotist alla lasta. Ma ei saa seda niisama pealt vaadata.
Konkreetseks tuleb minna.
Siin lõpetan selle plaani kirjeldamise.
2. seikluskasvatuse tudengid peavad olema ühed karmid noorsootöötajad. Praktika on oi-oi-oi-oi missugune ja vahel võiks lausa pisarais koridori joosta või enda kaitseks vastu lärtsuda, kuid.. tark inimene teeb teisiti ja olla seal tark, kus vaja oleks, on hirmus raske ja vahel ei tule üldse välja. Hetkel võimleme ühe projekti kallal ning see paistab olevat üks raskemaid projekte üldse.. millega kokku olen puutunud. Kui inimene tahab, õpib ta VÄGA PALJU elamuspedagoogikast.. kui ta tahab nutta ja piriseda ja aina vaielda, siis ei õpi ta eriti midagi, kulutab ainult närve. Seepärast leian, et elamuspedagoogika teeb tugevaks ja on üks pidev piiride tunnetamine ning enesest ja teistest õppimine. Karmide tädide kasvatamine. Mitte selles mõttes, et me oleme nagu Charlie inglid, mkm.. selles mõttes, et kui tulevikus tuleb mingi probleemne olukord või ootamatus - ja uskuge, neid tuleb roppu moodi ja pidevalt igas eluvaldkonnas - siis ei anna kohe alla või ei hakka koheselt plärtsuma, vaid toimub kiire analüüs ning mõtestatud tegevus. Sedasi üldmuljelt on asi niisugune.
3. ...
esmaspäev, 15. november 2010
pühapäev, 14. november 2010
mitte, et ma ei mõistaks.. mõistan vägagi hästi teinekord. Ma lihtsalt ei soovi selles alati osaleda, viimasel ajal üha sagedamini
Keskkonnavahetus mõjub pika peale hästi. Täna on mul kodus juba palju parem olla kui eile. Rääkisin eile Kertuga kolm öist tundi maha.. hakkas küll parem. Oma õega rääkides ei teki kunagi kõrvalisi efekte -
-kuidas see meie edaspidist suhtlust hakkab mõjutama;
-kas on võimalus, et ta kellelegi midagi mainib;
-kas ta arvab nüüd minust nii või teisiti.. mismoodi ma talle tundun;
-mismoodi ma temaga koostööd saan teha, kui ta minust nii palju teada saab nüüd;
-ta on ju tegelikult võõras ja kuidagi räbal tunne tekib, kui ma talle ära räägiksin (Lembit rääkis sellest tunnis);
-ta ei saa mind ju mõista sedasi.. tema reageering võib osutuda väga pinnapealseks, mis sest, et ta on selline rõõmus ja kõikide psühholoog;
-...
Neid efekte pole ja seda on nii hea kogeda :)
Sest ta on mu oma õde.
Igatahes nendest vähestest asjadest, mida ta ütles jäi helisema selline lause:
"Sul on vaja seltskonda vahetada.. muutust"
See kool ja seltskond on end minu jaoks lihtsalt ammendanud. Tuttav, Minna istus pea käte vahel ja ütles midagi sarnast ühe rahvatantsu proovi alguses.. Keegi polegi halb või nõmeda lobaga, lihtsalt ma ei saa peaaegu mitte midagi enam nendest seltskondadest, kus ma viibin. Paaniline vestluskaaslaste otsing.. toimub. Mitte peale vaadates, aga sisemiselt.. ja vahel ma leian neid inimesi, kellega mingitest asjadest rääkida. Vajadused on suurenenud, terve mu keha vajab hoopis mingit muud moodi toitu.
Vaata, kui sa oled pidevalt näiteks riisi söönud (nagu Priit Nepaalis) ja sa oled sellest isegi vaimustuses ning rahul, et sööd, kuna see on tervislik, siis millalgi tahad või ei, hakkad sa ikkagi soovima midagi muud, näiteks tatart, kartulit või makarone. Sest see riis ei anna enam sellist vaimustust või rahulolu kehale ja ei täida justkui vajadusi.
Kõigiga on nii, ma siiralt usun, et on.
Aga, kui see juhtub inimeste keskel olles, on tegu päris keerulise olukorraga. Ausalt, keeruline on.
Kertul on õigus
Kodus on hea
Kadri võiks Viljandisse tulla juba. Samamoodi Mairi ja Merili (hahaa, kui nemad tulevad Viljandisse.. :D see oleks veider
..nüüd on selge, kust see Kadi enda tibilikkuse saanud on - kogu suguvõsa on ju selline
hahahaaaaaa!
Ma ei oska sellest lahti lasta ja see häirib täiega ning pidevalt.
Aga vähemalt ma tegelen iseendaga, et paremaks inimeseks saada
asjadest rääkimine on minu suur ravim, aga raske on leida inimesi, kes julgevad või tahavad asjadest rääkida nii nagu need on. Tihti peidetakse valu naeru taha ära. Mingites olukordades on see mõistetav, aga pidevalt?!
Nagu oleks võõras kohas..
Igal ühel oma meetod
Kodus on hea
neljapäev, 11. november 2010
Trauma always leaves a scar.
It follows us home, it changes our lives.
Trauma messes everybody up.
But, maybe that's the point.
All the pain and the fear and the crap.
maybe going through all that is what keeps us moving forward.
It's what pushes us.
Maybe we have to get a little messed up.
Before we can step up.
Just nii ongi
kolmapäev, 10. november 2010
pühapäev, 7. november 2010
mnjaa.. Tallinnas on alati väga kummaline olla. Sealt tulles on kuidagi imelik.
Lugu on see-eest hea
Euroopa Noorte päev ei köitnud nii väga seekord. Kohtasin juhuslikult Reinu, kui me Agnesega ülikooli kõndisime. Hea oli näha.. inimesi.
Remo juures käisime ka Tuuliga. Talle on raha ikka pähe löönud, ma ei kannataks kaua sellise jutu sees viibida. Hea oli lahkuda, eemale saada. Hea oli näha ka, kuid parem oli lahkuda.
Kõndisime siis Remo ja tema Mariga Kaubamaja juurde, Darja helistas ning me saime seal samas kokku. Ta on hea inimene ja kui ta käiks minuga samas koolis, siis eelistaksin vene tudengitest just teda mingi ülesande tegemisel. Sõitsime tema koju ja jõime teed ning sõime tema ema tehtud kotlette ja šokolaadi. Millalgi varsti tuli tema kauaaegne sõber, kes tõi samuti šokolaadi. Suhtlesime kolmekesi eesti keeles ;)
Darja ema on eesti keele õpetaja, muidu vene naine mu meelest, aga ei saanudki aru täpselt, sest tema eesti keel on väga hea. Darja ise töötab kahes kohas ja ta võtab neid noorsootöö kvalifikatsiooni kursuseid. Ütles, et Denis käib ka seal. Meeldiv on omada toredaid kaaslasi ka vene keelt kõnelevate eestlaste seas.
Hommikul helistas Kertu, kutsus enda ja Martiniga koos kinno. Läksime siis ja panin oma kompsud riidehoidu. Tasuta sai panna, kui pilet on olemas, muidu maksab 5 krooni. Oleks varem teadnud, poleks oma kompsudega mööda Tallinnat ringi tuuritanud. Järgmine kord olen targem. Istusime hiigelsuures saalis, jõime liitirist koolat, mis oli suure tõenäosusega veega lahjendatud. Suhteliselt kehva maitsega. Pärast filmi külastasime Rotermani tänavatel kahte riietepoodi, mida olen pidanud hirmkalliteks, kuid mis osutusid hoopis täiesti normaalsete hindadega poodideks. Valik oli ka väga hea enamjaolt. Kunagi, kui raha peaks rohkem olema või mõni oluline riideese purunema, aeguma, siis külastan neid poode uuesti.
Helistasin Sandrale, aga telefon oli väljas. Ometi me leppisime kokku, et ma helistan ja siis uurime, mis teha annab. Pole ju ammu kohtunud, aga noh, mis seal ikka. Kadriga sain kokku teema uues kodus. Päris lähedal on see kesklinnale. Martin ja Kertu juhatasid mu ära. Kadri juurde läheks teinekordki. Ta ütles, et tuleb Viljandisse ka ehk millalgi, keegi sõber pidi tal seal elama. Hea, mulle meeldiks see, kui ta tuleks. Kadrit oli väga hea näha, tema juurest ei oleks tahtnud lahkuda. Lõpuks pidid meie teed ikkagi lahku minema, ta läks tööle ja mina pidin ootama kella kaheksani.
Kõndisin jalgsi 20 minutit Kristiine keskusesse, lappasin poodides ringi ja tundsin, et see tegevus on nii masendav.. üldse, Tallinn, kui ma seal üksi peaksin elama, oleks masendav. Üksi selles mõttes, et sõpru ja tuttavaid pole. Tallinn on masendav linn mu jaoks. Ja nii on.
Kohtusime siis millalgi Timoga, kes töölt tuli. Käib kaheks kohas korraga tööl. Sõitsime siis bussiga tema uude elamisse, mis asub täpselt vanalinnas ja katusekorteris, kus elab veel 4 inimest peale tema. Vähemalt neli veel. Korter oli naljakas, aga päris vahva. Tema tuba oli hirmus külm ning värvilise tapeediga. Päris armas oleks ise sea elada. Timo oli kurb. Jah, ta on kurb ja päris tõsine ning kuidagi õnnetu ja pettunud. Iga kord kui ma püüdsin alustada vestlust mingil sellisel teemal, millest oleks toredasti saanud vestluse kujundada, otsustas tema kõik mu öeldu pea peale keerata.
Eesti riik on tellinud meie õppekohad, nad peaksid meid ka toetama...
Kõik peaksid õppetoetust saama...
Mulle meeldib see töö, mis ma teen...
Ei ole nüristav töö, õpin uusi asju...
Lülitan end välja, et mitte lolliks minna...
Siin on vist päris külm... kas sul on külm... hommikuks on vist soe juba... ei tea, kas see tuba lähebki üldse soojaks...
Rääkisin, et Priit on Nepaalis 7 kuud, Timo ütles selle peale: mis kogemusi sealt välismaalt ikka saab, mitte midagi ei saa ja see ei aita tulevasele elule sugugi kaasa. Alustad ikkagi nullist. Sest siinses süsteemis see ei aita, keegi ei hinda seda, et oled kusagil vastu pidanud. Nad näevad, et sa pole kusagil püsinud, vaid ainult ühest kohast teise reisinud.
Nii mittetemalik
nii vastuoluline ja masendav.. selline üksik.
Töö, kool, töö, kool ja elab omaette kusagil uues kohas. Varem oli ühikas, kolis sealt ära.
Ning Kairit.. on ka 5 minutit Kristiinest ja eelmine elukoht oli 5 minutit Kristiinest.
Mõtlen, et Timo on nii teine.. ta pole mu jaoks enam see, kes ta oli siis, kui ma olin kaheksandas klassis ning põhikoolis, osati ka gümnaasiumis.
Ma ei teagi, kas ta on nüüd üdini aus või on ta lihtsalt osav manipuleerija ning suhtleja. Miski temas on vastuoluline ja.. igatahes oli mul hea sealt lõpuks minema saada ning ma helistasin Robertile ja ütlesin talle, et ta on parim, kes mul on.
Timo surus minus igasuguse lootusrikkuse maha.. hing jäi kinni ja hea oli lõpuks bussijaama poole kõndida.. nii vabastav. Pääseda sellest Tallinnast ja inimestest, kes sinna sisse end uputuavad.
Mul on kahju ja olen nukker ning enesesse tõmbunud täna.
Võõras on igal pool olla. Jah, olen segaduses ning arusaamatustes kinni.
Vahel on justkui väga hea juba, kuid siiski saadab mind mingi haiglane must vari.
Vastik!
Ma tahan midagi, mis paneks elama!!!
Grey Anatoomia uus osa võiks juba tulla.
Ma ei tea, mida ma tahan ja mida ma siin teen
ma pole nii õnnelik kui ma tahaksin olla
ma pole rahul praeguse seisuga
ma ei taha viljandisse tagasi minna
ma tahan ära
Tellimine:
Postitused (Atom)
