pühapäev, 26. jaanuar 2014

3. nädal Islandil

Meie laager lõppes 23. jaanuaril. Nüüd üritame puhata kuni 28. jaanuarini, siis liigume pealinnast 40km eemale, vabatahtlikke koolitusele. 5 päeva tööst eemal koos toredate inimestega. ENEBi koolituskogemustega võrreldes loodan siitki saada kvaliteetsest kraami.

Kogu aeg on tegemist. Praktiliselt kordagi ei ole võimalik omaette olla - va wc, dušš ja uneaeg oma voodis. Täna mõtlesin, et ok, lähen hostelisse, et videosid vaadata ning asju alla laadida. Vavu sain arvutikaane lahti lüüa, kui juba pidin tagasi tulema. Okei, ei pidanud, see oli minu valik. Islandi suurim kontserdisaal - Harpa: http://en.harpa.is/events/young-voices-adalsteinn-mar-olafsson. 30-minutiks lülitasin oma aju välja, panin silmad kinni ja kuulasin baritoni inglise ja islandi keelseid laule.

Praegu.. istume viiekesi koos oma "perekonnaga" toas, ülakorrusel. Kõik pole kodus, seega on ruumi ja vaikust. Me rahulikud inimtüübid - võime 1 tund vaikuses olla küll. Taustaks klassikaline klaverimuusika. Igaüks nohistab omaette.. Danny mängib kitarri ja blokkflööti, Stefan teeb kiirmeetodil õhtusööki kartulitest ja maitseainetest. Mina valmistasin salati ja võtan nüüd 10 minutit blogimiseks.


Pöörane on olnud kogu jaanuarikuu siin ja nii kiiresti lõppemas..


Ehk kõige huvitavamad sündmused sellel nädalal on olnud öine "dumpster diving" prügikastist toidu otsimine. Ühed vabatahtlikud olid leidnud 6 liitrit veini. Lisaks leiab korralikult pakitud kooke ja ka puuvilju. Kui google otsingusse panna dumpster diving, siis leiate rohkem infot. Ma ise pole veel jõudnud uurida, kuid kavatsen kindlasti praktiseerida. Absurd, kuidas me asju ära viskame - 6 liitrit veini prügikasti?!

Kui meie laager 23. jaanuaril lõppes, ei olnud kellelgi meist isu ära minna. Käisime kaltsukates, toidupoes.. meie osad vabatahtlikud tahtsid teist korda virmalisi vaatama minna, kuna esimene kord ei õnnestunud neil midagi näha (teine kord on tasuta sel juhul). Kuna kohti oli 7-le, aga neid ainult 5 ning mina ja Maria olime õigel ajal õiges kohas, kutsusid vabatahtlikud meid endaga kaasa.
Riietusime paksult, kuna lagedal on tuul väga tugev. Muidu külm ei olegi nii väga, ainult tuul võib minema viia.
Giid siis seletas bussis, teel Vaala-fjordile, et kuidas virmalisi oma fotokaameraga kõige paremini jäädvustada - isod, programmid, kuhu suunata fookus jne - täispikk kursus 5 minutiga. Me ei olnud Reykjavikist kuigi kaugele sõitnud, kui giid kriiskas üle bussi: vaadake paremale, vaadake vasakule - virmalised tantsivad taevas! Buss peatus, kogu see ligi 40-liikmeline kamp kiirustas maha ja nii me seal seisime, pead taeva poole õieli.. tähti on palju, ei saa öelda, et rohkem kui eesti taevas, kuid kuidagi väga palju on siin neid.
Ja virmalised - kolmandat ööd nägin neid, kahel korral isegi linnas. Tavaliselt on valgusreostus nii tugev, et midagi ei näe. 
Palja silmaga olid virmalised suht hallikarva, kuid kaamerapildis väga kaunid erkrohelised. Väga kerge on siiski silmaga eristada tantsivat tolmu pilvedest.

Helkur - iidse tava kombel tulin Islandile, kõikidel jopedel helkurid kenasti küljes. Talv ja pime aeg, ikka on tarvis. Siin ei kanna mitte keegi helkurit, tundub, et olen ainus, sest pidevalt saan küsimusi - mis asi see on ja siis selgitan ülevalt-alla, paremalt-vasakule, mis imevidin on helkur ja miks me seda eestis kanname ning et ilma ei saagi. Kuid seda, miks islandlased helkurit ei kanna, ei suuda ma ära põhjendada.

Alkohol - teema, mille lihtsalt pean tõstatama. Neli sõna: hirmkallis ja kesine valik. Mulle meeldib vein ja vahel meeldib ka rumm, kuid siin on kas õlu või vein ja kange alkohol. Kõige odavam vein on 6-7€ - enamasti Hispaania brändid. Kõige odavam õlu on - Saku Originaal (1 0,5l purk maksab umbes 1,5) ja seda me joomegi, sest tegemist on kogu poe kõige odavama joogiga. Toidupoest alkoholi ei leia, selleks on eraldi poed. Olema peab vähemalt 20-aastane. 

Vahel on lausa piinav veiniriiulite vahel jalutada. Ma ei taha õlut juua, aga tundub, et pean ümber harjutama end. Lihtsalt nii kallis on (ma räägin siin vist kõige rohkem alkoholist..).


24. jaanuaril sõin esimest korda haikala - üks kuubik, hais oli jube, maitse veel jubedam. Kolmanda korraga pidi normaalne maitse olema. Hahaa, eks paistab, kas ma seda veel söön. Samal õhtul tuli välkidee minna laupäeva hommikul ülikooli ühele kursusele 10-16:00 loengut kahel nädalavahetuse päeval. Pidasin esimese vastu, teise ei läinud. Tegelikult on huvitav, lihtsalt see pole päris minu ala. Kavatsen nüüd kursusi enda jaoks otsida ja siis kohale sadada ning uurida, kas võin liituda. Mine sa tea.. küsija suu pihta ei lööda.


Oleme pidevalt väsinud ja tegevuses, pole aega sissepoole vaadata. Aga sealsamas tunnen, et olen sattunud ühte väga erilisse programmi, kus vabatahtlikku usaldatakse niivõrd, et tunnen end juba kui täisväärtuslik töötaja. Me oleme kui isetoimiv süsteem - igalühel omad rollid ja kui keegi jätab midagi tegemata, siis kannatavad kõik. Kui tavaliselt kuulen, et vabatahtlikel hakkab igav, pole piisavalt vastutust jne, siis meil on vastupidi - liiga palju erinevaid ülesandeid. Küll need piirid saab ka paika löödud, et päris ära ei kurnaks end.


Raskusest olenemata on põnevus ja ma ei tea praegu paremat kohta, kus võiksin vabatahtlik olla ja õppida niivõrd palju iga päev.


Meie vabatahtlikud meie esimeses keskkonnateemalises laagris



Vabatahtlikud, kellega veedan kõige pikema aja üheskoos - Danny, Diego, Stefan ja Maria.

Nüüd lähme "kohtingule" - nii me seda nimetame. Kohtume esimest korda enda mentoritega (nö meie usaldusisikud, kellega saame tööd taga kirjuda..) hubases Babalu kohvikus.


Always hurry
Never time

:)

kolmapäev, 15. jaanuar 2014

2 nädalat Islandil

Ma pole suurem asi blogi pidaja. Pigem võiksin skypes jutelda. Vahel tulevad mõttesähvatused, mis siia kirja panen. Püüan kolme (veel mõni aeg tagasi kahe) nädala loo kuidagi kokku võtta, kuid lõikude sidumisega ma pead murdma ei hakka. Vähemalt mitte täna. Üks laager on peagi läbi saanud, päevad pikad ja väsitavad, kuna enamik infot on uus. Alustades sellest, et põhimajale on meil laagrimajad üle linna laiali. Ja laager - erialakaaslased saavad aru, mida tähendab laagrikasvataja töö. Formaalselt justkui 8h päevas - reaalselt 24/7 tööd ja vastutust.


9. jaanuar, kolmapäev
PRÜGIVEDU ja POODLEMINE
Siin on üks vabatahtlik (mitte EVS), kes vastutab transpordi eest - seega kõik asjade vedu: prügi, toidukraam, vahetevahel ka meie ja meie asjad on vaja toimetada punktist A punkti B, C, D, E, F ... väike linn, aga tundub, et SEEDS organisatsioon, kelle alluvuses töötame, on kogu linna vallutanud. Sorteerimine on igas majas nr.1 teema. Kogu sorteeritud kraam tuleb majadest kokku korjata ja siis viia suurde kogumispunkti sadamas. Olenemata sellest, et järjekord kogumispunkti väravate taga oli pikk, ei sorteeri enamik islandlasi oma prügi - see on vabatahtlik. Sõitsime oma minibussiga prügijaama sisse ja hakkasime järjest kaste õigetesse konteineritesse tühjendama. Minu esimene mõte: appi! Kui palju prügi me tekitame. Teine: kuhu see kõik küll viiakse? Nüüdseks juba tean, et enamik prügi pole võimalik ümber töödelda - plastmass eelkõige ja seda on ka kõige rohkem meie planeedil (ka meie veresoontes! ja meie tulevaste laste veresoontes ja ...) Nii see on.


11. jaanuar, laupäev
VÄRVIMISTÖÖD ja PESUPÄEV
Olen tuttavaks saanud vähemalt 10-ne vabatahtlikuga, kes elavad minuga ühes majas ja töötavad SEEDS organisatsiooni jaoks 6-... kuud. Justnagu mina. Minuga enam-vähem samal ajal tulid 4 pikaajalist vabatahtlikku - tõenäoliselt seltskond, kellega kõige lähedasemaks saame. Aasta jooksul tutvun vähemalt 500 uue inimesega erinevatest maailma paikadest, kes tulevad ja lähevad sama kiiresti kui muutub ilm Islandil. Seega on hea, kui mõni nägu selle aja jooksul ei muutu.. Siin on palju vene keelt kõnelejaid ja kui päevad on pikad ning tahaks vahel omaette mõtiskleda, teed juua, siis ei jaksa kogu aeg suud liigutada ja jutustada + selgitada, et sa pole väsinud, vaid lihtsalt oled iseendaga natuke aega :) Seega, kolisime ülesse. Ostsime 7-eurose (odava!) veini, panime islandi muusika käima ning istusime 1,5h vaikuses. Igaüks nokitses omaette vihikus, märkmikus, internetis. Ah, nii hea!

Esimese nädala õpetus hispaaniast: "When the ship has a captain, others don't lead." kui aknast välja vaatan ja loodust näen, tuleb rahutunne sisse. Automaatselt. Justkui kohe juhtub midagi põnevat või et on mida oodata.. ja see on loodus, mis nii paneb tundma. Eestis ma ka imetlen metsa ja vaikust - aga nüüd, kui mul on vaid aasta siin, siis tunnen, et iga päev päikesega või iga ilus vaade mäele, on juba ime ja rohkem polegi vaja.. justkui :) Kummaline.


12. jaanuar, esmaspäev 
REAALSUS
Täna arutlesime homset laagrit ja ma arvasin, et vaatlen, kuid mind pannakse ikkagi rakkesse. Pean vähemalt 2-3 töötuba ette valmistama, keskkonnateemal.. oleks siis, et ma saan ise välja mõtelda asju - ei, pean tegema nii nagu füüsika kontrolltöödega - nii nagu õpetaja ütleb, et tuleb kirjutada, nii tuleb. Sõnastust ei tohi muuta, isegi, kui sisu jääks samaks. Olgu, esimene laager, vaatlen ja vaatan, kus saan kaasa lüüa. Laagri ülesehitust ma ju tean, seekord selle pärast muretsema ei pea. Vaatan ja õpin.

Õhtul.. söögilauas uurisime, et mida suvi endaga toob:
 A: "You have to be camp leaders also.
Meie: "2 of us together?"
A: "No, no, no, no - alone. In the country side.. you don't see each other perhaps 2 months."
Ja meie näod - võite ette kujutada, kui pikaks need venisid. Ehmatas hetkeks ära.

Kuid loodus.. ja kohalikud inimesed ja noh.. need, kes töölaagrisse tulevad - kelle eest me siis vastutame suvel. Tundub äge! Ja väga võimas kogemus! Palju tööd, vähe vaba aega.. aga, kogemus. Seega, see, mis ma teadsin, et EVS formaalselt on, seda ta siin küll ei ole. Kuni 8h tööpäevad + vabad nädalavahetused + 2 vaba päeva kuu kohta = 12h tööpäevad + mõned vabad päevad kuus + (võibolla õnnestub mul 24 ette nähtud vaba päeva puhkusena välja võtta; aga siis tuleb osavalt organiseerida ja ette planeerida - seega, kui keegi tahab külla tulla, on kasulik varakult teada anda).


13. jaanuar, teisipäev
Ärkasin täna ja olin mures, et oeh, liiga hilja, kuid Maria ütles midagi väga olulist: "It's good, because now we smile more." Mis on igati õige.


19. jaanuar, pühapäev
Siin on üks paik, kus puud moodustavad ringi ja ma soovin seisma jääda. Käed hakkavad surisema (tõenäoliselt pikast kõndimisest ja seljakoti kandmisest). Kuid kuidagi on hea ja ma tahan seisma jääda. Kui on selge taevas, vaatlen tähti ja kuud. Kui ei, seisan. Vb on mu all mingi kuum kese, mis annab energiat. Hea hakkab. Joon teed, teen mee ja pruuni suhkru näomaski. Eile leidsin teisest laagrimajast Bioparadis vms palju kampsuneid ja tööpluuse. Saunalinasid on meil vähemalt 50. Eelmiste vabatahtlikke ülejäägid.


Nii palju siis formaalsusest. Tekst on üleni und täis. ...
Katsun hakata postitama iga nädala lõpus, kuid tõenäoliselt kujuneb see postitamiseks iga kahe nädala tagant. Või kuus korra..


tagant. Mõned pildid ka:

 One thing at the time. You can not control everything. you can control pieces of big picture.