pühapäev, 30. september 2012

Suutsin end õhtuks kokku võtta, et teha algust otsingute ja otsustamisega.
Homme teen rohkem tööd selle nimel.

Nüüd avasin "Taevase ettekuulutuse" kõrval ka ühe teise raamatu - "Aleph" (P. Coelho). 

ja ta kinnitab üht mõtet. Sul on kõik olemas, aga ometi ei tunne sa õnne ja rahuldust.

"Sa reisid, aga samal ajal pole kodust lahkunud. Niikaua kui me koos oleme, jääbki asi nii, sest sul on kõrval keegi, kes sind tunneb, ja see annab sulle vale kodususe tunde. Sul on aeg üksi jätkata. Sa võid leida, et üksindus on rusuv, et sa ei suuda seda välja kannatada, aga see tunne järk-järgult kaob, kui tutvud teiste inimestega"

"Ja kaks reisi samal Teel pole samuti sarnased. Kui me jätkame koos reisimist, püüdes sobitada kõike oma maailmavaatega, ei ole meist kummalgi sellest kasu."

Nii ütles naine mehele.
Ma mõistan seda.

Ma olen seal kusagil rusuva üksinduse lõpusirgel ja uute tutvuste alguses.



Ja jälle on mu peas Euroopas hääletamise mõtted.
Ma näen selgelt, mismoodi ma elan juba varsti ühes teises riigis, mille nimi pole Eesti ja kus ma teen midagi, mis mulle väga meeldib.

Nii saab olema.

Mõnda aega tagasi, septembri alguses püüdsin Robertile kirjeldada, mis minuga toimub. Mäletan, et lugesin samal õhtul lõpetamiseks kingitud raamatut, kus oli sama mõte, mida päeval selgitasin. Täpselt see sama: "Nad tunnevad üht osa oma tulevikust, sest nad on juba ise osa sellest tulevikust. Neil on usaldus endasse, sest nad teavad juba täna, milleks sündmused nende hinges muutuvad."

Robert mõistab. Iga kord.


Siin ma istun ja olen. Kodus. Pinnapealselt vaadates võiks igasugu silte endale külge panna.
Aga ma olen õnnelik. Iga päev, iga hetk üha enam.
Kui sa midagi koged, avaneb uus tee ja tagasi minna on võimatu. Iga tee on ainult hea avastamiseks.

Võimatu on mitte teada, kui sa oled juba teada saanud.

reede, 28. september 2012

We don't love people, because they are perfect. We love people because they are

Kõik, mis meiega juhtub on meie äratamiseks, et me hakkaksime märkama midagi enda ümber. Inimesi, ennast, oma lähedasi inimesi. Oma perekonda. Sõpru. Märkama!

Kõik, mis juhtub, on meie äratamiseks. Et me ei läheks samamoodi edasi nagu varem, et me muudaksime endas midagi. Sest me ei ole need, kes me oleme praegu. Mitte täielikult. Ja me mõistame seda ise ka, sest muidu me ei tunneks end võõralt ühes või teises olukorras. Ebamugavalt.

Kõik halb, mis juhtub, on selleks, et me leiaksime hea ülesse. ..
Iga sündmus on märk. Inimesed on keskendunud oma elude mugavamaks tegemisele ja me oleme unustanud, miks me siia maailma üldse sündisime.

Me juhime oma tähelepanu kõrvale, taandades elu praktilistele küsimustele. Loen uut raamatut: "Taevane ettekuulutus". Ma haarasin selle enda kätte umbes aasta tagasi, aga polnud valmis veel lugema. Ei köitnud ja jäi pooleli kohe alguses. Nüüd on see mul uuesti käte vahel. Ja ma loen ning see, mida seal kirjutatakse, on see, mismoodi ma elu kogen, mille poole kasvan. Ei saa olla, et ma usun millessegi, mis on väljaspoolt mulle peale surutud, kui see tuli mu seest. Ja ei saa olla, et autor kirjutab mingist jaburast asjast seiklusjutu vormis ning võime kohe öelda, et see pole päris. Kui ta kirjutab samast, mida ta elus näeb, mida ma tunnen, et ma ka näen. See peab olema siis päris! 

Oleme unustanud elu väärtuse.

Ma olen viimastel päevadel palju mõelnud surmale. Ja positiivsetes toonides. Mul meenub enda õppejõu üks loeng, kus ta mainis surma öeldes, et inimene lepib sellega ja see pole mingi hetk enam hirmus, vaid me teame, et see on elu osa. Ning lisas:
Te olete veel noored, teie jaoks on see veel hirmus. Te ei pea sellele veel mõtlema.



Kindlasti ei tea ma lõpuni, millest räägin, sest ma pole kõike kogenud.
Aga on mõnda, mida ma tean. Olen avastanud ja kogenud.



Täna vaatasin Grey Anatoomia üheksanda hooaja esimest osa. Naine, kes kirjutab seda sarja, tal on alati midagi olulist öelda. Igal reedel olen ma teatris, oma arvuti taga. Ma naudin seda ja mõtlen alati pärast seda.

Elu peegeldus.


Ma armastan oma elu ja ma olen nii õnnelik ja tänulik, et ma sellest nüüd teada sain, mitte 20 aastat hiljem.

Iga päev äratame end uuesti. Üks hetk me avastame, et olemegi ärkvel. Püsivalt. Võimalik, et see on võimalik. Ma usun elu võimalikusesse.

Elu on liiga lühike, et vihata, peita end musta masenduse taha. Aga mitte kunagi pole see raisatud aeg, kui me avastame pärast kõike seda midagi uut ja head. See ongi mõtte.
Mitte ignoreerida viha või pettumust.. et see läbi elada ja sellest välja tulla. Uuena.

(ma ei jaksa neid kirja- ja komavigu parandada)

esmaspäev, 24. september 2012

Praegu tunnen end nagu jogurt, mis on kinnise kaanega mikrolaine ahjus.. ja PLAHVATAB!
Emotsioonid ei kee üle ega midagi, lihtsalt.
Praegu pole mu päev.

10 000 mõtet rändab peas ringi ja tahab mind hulluks ajada!
Nii, et tekib põgenemise soov.
Tahan ära minna!
Seljakott selga ja minema!


Ma pean harjutusi tegema. Need jäid vahele täna


Justkui võõrutaksin end elust ja kui taaskord tüüpiline inimeste loodud 'kaunis' maailm reaalsuseks osutub, olen ma täiesti lolliks minemise äärel! Sest minu reaalsus ei tunnista enam seda omaks, milles varem elasin, milles enamus inimesi elab kogu oma elu aja, teadmata, et see pole mingi elu.. ja see viimane ei ole isegi mitte minu asi.


Mina olen võtnud eesmärgiks end ellu äratada ja nüüd ma lähen. Panen dressid selga ja lähen jooksma!

reede, 21. september 2012

Täna aasta aega tagasi: killuke seiklust.

Paslik on siinkohal postitada ka meie projekti täispikk film: 


Nagu ma meie projektigrupi foorumis postitasin: kõik on muutunud ja samas miski pole muutunud.

On olnud imelisi päevi. 

Täna panin oma asjad uude kotti, mis paistab täiesti kasutuskõlblik. Olen rahul!
Hommikune harjutuste tegemine on isegi parem kui õhtul. Täna ei mõelnud ma hetkegi töö peale (väljaarvatud nüüd). Ma tegelesin asjadega, mis mul tänases päevas tegemist ootasid.

Sisimas ootan pühapäeva, et minna maale üle pika-pika aja.
Muide, sõitsin oma täditürega Tallinnast Põltsamaale. Ta tuli Soomest töölt. Arvestades seda, et 3/4 ajast rääkisime sellest, kuidas tööd pole ja mismoodi Eestis elamine on võimatuks tehtud, oli mul ütlemata hea meel just Temaga koju sõita.

Hea, kui on lapsepõlvest häid inimesi, kellega siiani suhelda saab.

***

Kuulan Sigur Rosi, nende muusikapagas on nii põhjatu, et võimatu on iga päev midagi uut ja head mitte leida.

Jälle ma teen ühepajatoitu oma postitusega.

"Kerge on raske olla, raske kergeks saada."
Selle viimasega ma tegelen iga päev. Või nagu Erkki-Sven Tüür ütles oma uues loengus taas: kui tood vett, siis too vett. Lisades, et ei ole kerge olla 'siin ja praegu'. Aeg-ajalt tuleb endale meelde tuletada: Hei! Ma elan praegu ja siin! Takistada oma mõtteid rändamast kord minevikku ja siis tulevikku, aga teadvustamata praegust hetke siin ja nüüd.

Tahtsin ühe Kaplinski luuletuse panna, mis peegeldab seda, mida ma usun. Aga see tundub praegu kuidagi liiast.

neljapäev, 20. september 2012

me oleme nii teised
teisiti kui varem
mu kõht valutab
kas nüüd seepärast
aga miks mitte
õnneks
harjutused ootavad tegemist

vahel ei saa ma üldse aru..
tegelikult olen ma lihtsalt väsinud. Öö on, ammu uneaeg.


Emotsioneerimise seisund tuleb lausa peale, aga ma ei jaksa neil võita lasta. Enam ei jaksa neil võita lasta!
Marss harjutusi tegema!

PS! Kas te teadsite, mis on wacom inkling? Sain täna teada ja SEDA on mul vaja: 



teisipäev, 18. september 2012

You had to decide something?
many things
Good! Hope they are great things

I decided to be happy
to draw again
get a job

Lähen homme tööd saama.
Jätkan õnne valemi otsimisega (see on olemas!)
ja lõpetame Pille ärasaatmispeol.



Üks päev korraga.
Need harjutused aitavad.. elus hoida. Kõige olulisemat. Armastust.


Soovitan:

Täiesti juhuslikult avastasin:
19. septembri õhtu on sisustatud. Just mõtlesin, et kus seda filmi veel näha saaksin.






Come to here is important.. but not so important that moment

pühapäev, 16. september 2012

See on mingi filmi jaoks, Robert salvestas oma kursakaaslasega:

 

Täna käisime taas jooksmas. Nüüd oleme kaks santi, kellel esmaspäevast pole enam tervisekindlustust.
Tuulil on jalg valus, mul alaselg ning jalad on puupakud.
Olenemata sellest on ikkagi hea!



Rahu on. Mul saab kott varsti valmis. Iga päev on tegelikult midagi teha.

laupäev, 15. september 2012


Ma joonistan
Hah..
Nii hea on!

reede, 14. september 2012

Täna käisin väljas. Tegime Tuuliga mitu jooksuringi Kuningamäel. Oli viimane aeg end õue seada ja sain veel 'sabast' kinni.

Saatsin oma Portugali koolituse pakkumise pikalt ning olen taas teel.

Joosta oli nii hea!

Mul on plaan. Joonistada täna öösel. Selline tunne on sees, et kohe nüüd algaks pihta, aga kell on veel liiga vähe. Kõik ei maga veel. Lisaks on allkorrusel millegipärast väga vali muusika (21:47!), mis ei lase kohe kuidagi end vaikusesse matta. Isa ütles, et öörahu on vist 23:00 (tund aega pean vastu pidama). Jah. No jah.

Istun diivani peal, kõrvaklapid peas, aga tunnen oma keharakkudega muusikamüra võnkeid. Võeh..
Vesi koosneb kristallidest ja kui kraan lahti keerata ja vesi pärast pikka teekonda torudes klaasi voolab, on tema kristallid katki. Tuleb veel lasta natuke seista, et kristallid oma kuju võtaksid.
Inimene koosneb ka.. on õrn.





Ma armusin ära:


Öös ikka on.. nii palju.

Eilne leid: Ondine
ja
Sigur Ros



Kõik inimesed su teel on õpetajad
Ma saan sellest aru nüüd.

Ma ei mõtle filmi ega Sigur Ros'i.
Hah, kuidas saab. Kui üldse, siis see on mu südamemuusika.



Täna tegin neljandat õhtut harjutusi. Enam ei käi pea ringi.
Ja rahu tuleb sisse.



Natuke kurb on täna.
See on vist armastusest.
Seal on kõik koos.

**

Mis ma olen tähele pannud enda juures, mis on erinev varasemast. Ma ei taha enam lärmi. Mitte, et ei taluks, aga ei taha. Televiisorit vaadates panen reklaami ajal hääle maha. Kogu aeg. Kui keegi vaatab mingit saadet, milles pole.. midagi. Ma teen oma parima, et seda mitte üldse tähele pannagi. Siis võtan oma koti ja õmblen seda.

Et mulle meeldib vaikus ja rahu. :)
Väga!

esmaspäev, 10. september 2012

Emal ja isal on täna pulma-aastapäev. 24 minu teada

Teist päeva õmblen endale kotti. Teist päeva ei saa väga magada. Hommikuti just.. läheb uni ärevaks. Taustaks Vennad ja õed. Panin ükskord salvestama ja avastasin nüüd, et mitu head pala on kokku salvestunud.

Ma näen igal pool armastust.
Igas asjas, mida puudutan või vaatan. Näen esimesena armastust ja siis alles kõke muud, mis on nii muutunud. Nii palju paremaks ja on nii teistmoodi, et hirmust üksi jääb väheks.

Justkui oleksin ma leidnud enda jaoks mingi turvalise ala, kus jalad täistallaga maha suruda. Nädal aega tagasi sulgesin ma värava ja astusin sellele alale. Seal värava taga käivad igasugused elukad mind piidlemas, aga nad ei pääse sisse. Esimest korda, on selge piir minu ja nende vahel. Nägemus elust.

Esimest korda on armastus päriselt nii suur.. aeg on endale kinnitada, et see ongi nüüd see, kus ma hakkan toda satiiblset ala suurendama.


Ma usun armastusse.
Elu on praegu sõda minuga. Iga päev.


Ja ma küsisin endalt ja ma küsin veel. Aga need on head küsimused.

pühapäev, 9. september 2012

kolmapäev, 5. september 2012



Olen hoolega tööd otsinud ja kandideerinud. Võiks öelda, et hästi on läinud, sest kohad, kuhu kandideerisin, olen pea igale poole vestlusele saanud ja kahes kohas oli mitu vooru, jäin teiseks või nelja hulka. Enamasti luges see, et kogemust polnud. Aga inimesed on ikka toredad. Lubasid mu cv'd edasi saata jne.. Ja need kohad, kuhu ei osanud saadagi, seal läks veel kõige paremini. Hea enesetunde annab tegelikult.. näed, et ikka vaadatakse inimest või.. kuidagi pole vaja karta, et ainult CV ja motivatsioonikirja järgi otsustatakse. Kui nii on, siis pole see töökoht mu jaoks.

Viimased 3 nädalat oli masendus.



Elamist polnud. Tööd. Suhted kannatasid. Lõpuks ütlesin osad vestlused ära, sest lihtsalt ei suutnud enam otsustada, aru saada, mida tahta. Ootasin abi teistelt, ei osanud end ise aidata. Ei tahtnud. Püüdsin, aga loobusin, sest mõtlesin - miks?! 




Leidsin rahu mõnda aega tagasi. Nüüd on seis sama, elukohta pole, tööd ei ole. Aga hingerahu on kasvanud. Ses mõttes on põnev aeg. Muutused.. ja ebastabiilsus panevad ikka mõtlema ja tundma ning iseennast avastama.




Homme lähen töövestlusele ja elu viib mind arvatavasti Tallinnasse. Süda kutsub välismaale. Vabatahtlikuks. Aga lasen elul viia end, olles ise selle juures täiel teadvusel. Püüan südamega otsustada, mida tegin ka varem, aga praegu.. sellises situatsioonis tajun reaalselt, mismoodi mõistus lihtsalt ei tööta ja töötab vaid siis, kui süda juhib.

Õpin tundma armastuse erinevaid tahke. Elu = armastus = hingestatus = edu = maailma tajumine ka sealpool piire.

Olen sellest lugenud ja olen seda avastada püüdnud igal oma sammul need viimased 3 aastat eriti. See murrang ja muutus, millest olen rääkinud ja mida olen tundnud, et see tuleb ja peab tulema.

..on nüüd väga lähedal. Enam pole tagasiteed. Ainult edasiminek.
Mu teadvus avardub ja see.. on nauditav.

Me pärineme kosmosest. Me ei pärine siit.



Sõnad on kõhedad. Need annavad palju võimalusi eksimiseks. Ma tunnen kõhedust, kui ma räägin. Sest kas me alati teame, mida me tegelikult ütleme?



Armastan elu.

teisipäev, 4. september 2012

Eile võtsin taas mediteerimise käsile. Kuigi täna on sellest saanud jälle asi, mida peab homme alustama. Pinnas on habras, kogu elu on habras.

Olen nüüd mõned päevad täitsa normis.


as spiritual beings it's not our destiny to carry around negativity.

Praegu on see aeg, kus kõik võib muutuda nii kiiresti. Ma ise ka. 

Vägisi kisub nutt jälle peale ja esimest korda on see rõõm ja kurbus korraga. Tobe rõõm, et elul on mulle enamat pakkuda. Ma olen seda väärt. Isegi, kui ma sellesse veel päris üleni ei saa uskuda.


Otsin korterit. Ja tööd. Läbisegi mõlemat.
Süda kisub mind üldse siit ära minema. Üha enam.

Aga mõte Tallinnasse kolimisest on ka tegelikult juba täitsa tore. Kui korter on elamisväärne ja mõnus, siis on juba algus tehtud.

Ma otsin seda raamatut. Põltsamaa raamatukogus ei ole:
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/siin_ja_praegu_kohaloleku_j%C3%B5ud/32766

Huh, see blogimine vist ikkagi ei sobi mulle.



Find yourself Kadi and talk whithin you. See what you have to say to you and don't be afraid of the answer. Accept and you' ll be the happiest person. 


Hah, see on ju veel paremgi: