Esimest korda ülikooli ajal igatsen ma päriselt koju. Sarnane igatsus on ette tulnud vaid lennukiga kodumaale lennates.
Täna pakin kinke.. neid on mul mõned. Kütan oma superkülma toa jälle kuumaks ja õhtul saab võib-olla sauna.
Homme 7:30-13:00 ning siis bussile.. ma lähen koju!
Olen väsinud ja unine.
Avastasin, et mida rohkem on päeval teha, seda vähem mõtlen ma tulevikule ja seda enam olen päriselt SIIN koha peal.
Ma olen rohkem rõõmus kui kurb ja ma muretsen vähem. Elu käib praegu mitte homme või ülehomme. See, mida tahta, saab teoks, kui avastada SIIN olemine-elamine. Olen justkui juba kusagil, aga mitte veel seal (SIIN). Hea on olla teel.. alati ja mitte kordagi veel pärale jõuda.
Marita, ma soovin Sind juba väga näha!
Täna pakin kinke.. neid on mul mõned. Kütan oma superkülma toa jälle kuumaks ja õhtul saab võib-olla sauna.
Homme 7:30-13:00 ning siis bussile.. ma lähen koju!
Olen väsinud ja unine.
Avastasin, et mida rohkem on päeval teha, seda vähem mõtlen ma tulevikule ja seda enam olen päriselt SIIN koha peal.
| "Kui vana siis sina oled?" küsis Väikevend, sest tema arvates paistis Karlsson liiga lapsikuna, et olla onu. "Ma olen mees oma parimates aastates, see on kõik, mis ma võin öelda." "Missugused on need parimad aastad?" "Kõik," vastas Karlsson rahulolevalt. — Astrid Lindgren |
Marita, ma soovin Sind juba väga näha!