neljapäev, 22. detsember 2011

Jõul tuleb

Esimest korda ülikooli ajal igatsen ma päriselt koju. Sarnane igatsus on ette tulnud vaid lennukiga kodumaale lennates.


Täna pakin kinke.. neid on mul mõned. Kütan oma superkülma toa jälle kuumaks ja õhtul saab võib-olla sauna. 


Homme 7:30-13:00 ning siis bussile.. ma lähen koju!


Olen väsinud ja unine.
Avastasin, et mida rohkem on päeval teha, seda vähem mõtlen ma tulevikule ja seda enam olen päriselt SIIN koha peal. 

"Kui vana siis sina oled?" küsis Väikevend, sest tema arvates paistis Karlsson liiga lapsikuna, et olla onu.
"Ma olen mees oma parimates aastates, see on kõik, mis ma võin öelda."
"Missugused on need parimad aastad?"
"Kõik," vastas Karlsson rahulolevalt.
— Astrid Lindgren
Ma olen rohkem rõõmus kui kurb ja ma muretsen vähem. Elu käib praegu mitte homme või ülehomme. See, mida tahta, saab teoks, kui avastada SIIN olemine-elamine. Olen justkui juba kusagil, aga mitte veel seal (SIIN). Hea on olla teel.. alati ja mitte kordagi veel pärale jõuda.


Marita, ma soovin Sind juba väga näha!

kolmapäev, 14. detsember 2011

Meie projekt on saanud aastaseks. Tähistasime seda täna viimase seminariga ja panime paika lõplikud kuupäevad. 15. jaanuar peaks kõik tehtud olema-saama. Siis teeme tähistamise, kui erinevad ajagraafikud ühise vaba aja leiavad.


Lappasin just oma päeviku läbi ja panin kirja kõik, mis kirja sai panna. Tundub, et elamuspedagoogika ained saavad ametliku lõpu juba jaanuari lõpus. Et selleni jõuda, tuleb veel kõvasti võimelda, aga milline pidupäev saab see olema.. leida kaoses mingigi kord.


Ma ei tea, kes minu eest jaanuaris tööl käima hakkab, mina ise ei jõua mingit moodi..


Pühad on ees.. ja rohkem edasi ma hetkel ei mõtle.
Täna tuleb Tarekeses pidu, kuhu pean sisse astuma, sest kael nii kange ja pea nii tühi.

reede, 9. detsember 2011

lund ei ole veel

Igasugused naljakad mõtted käivad peas ringi.
Täna õhtul on juba inimese tunne võrreldes eilsega.


Mõtlesin mõned asjad selgeks.. mitmed. Ja hea on.
Eile otsustasime Robertiga, et sõidame Hiinasse. Ükspäev. Lääneühiskonnas on kolm põlvkonda avastamas tarkust, mida idalased teavad juba aastatuhandeid. Ja siis me imestame, kuidas me küll ühest või teisest asjast üle ei saa.. elame omateada vabas, avatud demokraatias. Üldse mitte irooniaga. Sest need teadmised on jõudnud meieni ju hiljaaegu. Tarbida ei saa lõpmatult, inimesed hakkavad ikka taga igatsema midagi, mida nad justkui teavad ja millest unistavad.. seda tunnet, kui vaatad suvel päikeseloojangut või talvel langevat lund. Aga tegelikult saabki nii elada, et kogu aeg on need head hetked. Kui juba kord oled omal nahal tunda saanud, et nii on võimalik, siis tead, et see pole enam pelgalt suveöö unistus või õnnelik hetk oma lemmiktegevust tehes. Selles saab elada kogu aeg.


Soovitan Jaan Kaplinski filmi:






Mul meenub augustikuu soe suveilm laiali laotatud tekk Piusa jõe kaldal, päikesepaiste ja lugu, mida Ta mulle luges. Idast ning Läänest.


Ootan laupäeva ja pühapäeva ning tahan juba Tallinnasse. Seda saan alles 20. detsembril.
Veel enam ootan ma lund.

reede, 2. detsember 2011

Ma teen täna seda, mis mulle meeldib ja ma teen seda hästi.


Olen läbi, hellitan end heade asjadega.