teisipäev, 30. august 2011

Sobib hästi tänase päeva kirjelduseks


Pole oluline, et eilne polnud päris selline, nagu ta oleks pidanud olema - eilsega on kõik lõpetatud, see on läinud ja Sa ei saa sellega enam mitte midagi teha. Tänane on hoopis teine teema - see on laotunud Su ette, puutumatu ja rikkumatu ning Sinust sõltub, kas sellest tuleb kõige imelisem päev. Kuidas Sa alustad päeva? Pea meeles, et see pole kellegi teise mure. See on midagi sellist, mille esiletoomise valid Sina ja ainult Sina. Püüa alustada päeva sisemise rahu ja rahuloluga, võttes aega vaikselt olemiseks ning lastes sel rahul end täita ning lahti rulluda. Ära torma oma päeva uisapäisa ja tasakaalutuna. Kui Sa seda teed, mõjutab see meelehoiak kogu Su päeva ja kõiki hingi, kellega kokku puutud. Sinu valikust sõltub, milline tuleb tänane päev ning siis loo ta vastavalt. Sul on võimalus praegu valida! 

"Teekond iseendasse", Eileen Caddy

esmaspäev, 29. august 2011

Novecentost kuulsin esimest korda 2008ndal aastal, kui mu mälu ei peta. Marita ja Sander kinkisid selle sama raamatu Kertule 2009ndal aastal. Mina võtsin ta endaga bussi kaasa veel selle nädala reedel ja kahe bussisõiduga lugesin läbi. Parem hilja kui mitte kunagi.

Tegin täna 6 tundi projekti asju. Projektijuhi asju. Ma pole pahane ega ärritunud. Väsinud ka pole.
Esimest korda.

See pole üldse kerge. Iseenda sisse lõpuni välja vaadata. Iga raku vahele jääb midagi ja südame sees on sopike, mida ma veel ei mõista. Või kusagil mujal on. See pole kerge, aga kes ütles, et peab olema. Kõike ei saagi teada, aga nii palju on, mida võiks, kuid pole osanud. Või viitsinud. 

Nagu nemadki, ei püüa ta meid ümber teha, istutada meie teadvusse oma õigeid ja õilsaid mõtteid, vaid virgutada meis midagi, mille oleme unustanud, jätnud tähele panemata, mis on meis aga ikkagi olema. ... Inimeses, meis kõikides, on rohkem, kui me teame - inimene ei ole valmis, ei ole suletud. Ja selles on inimese kõige suurem lootus. Jaan Kaplinski raamat sarjast Eesti Mõttelugu "Kõik on ime".

Kõik, mis on inimeses, peab saama vabalt voolata. Mõtted, tunded, armastus, energia. Kui kanalid on vabad, hakkab inimene õitsema. 


Kui muutusi pole olnud, on midagi lahti. Muutused peavad olema. Ma lugesin hiljuti kusagilt seda.. hetkel ei tule meelde, kust.. ja nii on. Ma arvan, et ma kleepun liiga tihti kinni ühte või teise mõttesse, tundesse.
Kuidas olla mitte nii kleepuv?
Tegelen sellega.

kolmapäev, 24. august 2011

Vahel võiks siin pealkirja kast olemata olla

Ma tegin seda. Ärkasin teisiti. Võtsin end kokku ja tegin täna projektiga, mis ma teha suutsin. Vähem kui kuu aja pärast on see käes.. ja esimest korda elus ma tõesti ei oska oodata, mis tuleb ja kuidas saab. Usun, et lõpuks on ikkagi eduelamuse tunne.





Meil on Robertiga üks ja see sama asi ajada.

teisipäev, 23. august 2011

Väärib erladi postitamist

Ja haamer tabas naela, täpne ajastus

The people who suffer the most are those who don't know what they want
Kas ma mitte ei ole seda juba korra siin öelnud?!


Millal see oli? Umbes täpselt aasta tagasi, kui ma Grey Anatoomiat vaatasin.. ja olen jälle sama ratta peal. Mis jälle, ikka veel.


Tuleb tõele näkku vaadata. Justkui ootan, et minuga juhtuks nii nagu Liziga, kes vannitoa põrandal oma öid veetis (Söö, palveta, armasta).


Peabki juhtuma, muud moodi ei saa. 


Miks on alati nii, et kui ma Tallinnast tulen, tekib pääsemise tunne.. nagu vesi, mis purustab tammi. Tahad sealt minema pääseda.
Kõik on läinud nii nagu peaks justkui minema, aga ma tahan, et asjad oleksid pöörased ja erinevas järjekorras.


Võib-olla on see hetkene emotsionaalne breakdown (nagu Agnes, kes vastas mu küsimuse peale: "Kas tulid lennujaamast?" .. "Ei, ma tulin.. noh sealt kohast, kuhu need laevad tulevad". Sõna - sadam oli siinkohal liiga kaugel ajusopis peidus.)


Ma ei taha avastada end järgmisel augustil samast kohast.


Kuidas olla nii.. kuidas saab Tallinnas üleüldse elada normaalselt? See ei tule mul välja. Nagu Meredith, kes püüab end petta, et on häppy and shiny.
Tallinn Tallinnaks, lihtsalt ma olen näinud juba liiga palju inimesi, kes peavad elama selleks, et käia tööl.. ma tean, kõlab nii magedalt ja tundub jabur. Aga see pole jabur. See ongi reaalsus. Ja ma ei saa öelda, et see on kellegi süü, ometi ei saa ka öelda, et pole..


Istusime täna Harju mäel ja me rääkisime. Siis ta ütles, et noh, mul viimane aasta nüüd, kas olen mõelnud tööle ka minna. Ütlesin, et hetkel ei jaksaks ja saab ilma ka ja ega ei igatse küll seda aega. Ja siis ta ütles, et millalgi peab elama ka hakkama ning keegi ei oota seda.
Mu peas keerles järgnevad 3 tundi agressiivne küsimus: ELAMA?
Ja vastus: mina ei taha elada nii (nagu ma olen endale selle hirmu välja mõelnud, kindlasti kõik inimesed ei elagi 'nii' '). Nagu õudukas.


See on nii erinev.
Hüppelauad (majanduslik, psühholoogiline).
Soovid.
Kindlus, et sa tead, mida Sa tõesti tahad.
Või, et Sa teed, aga Sa ei mõtle, et "äkki see pole see, mida ma tõesti tahan".
Sa lihtsalt teed.


Ma ei saa öelda, et mul on usk kadunud või kombin kusagil pimeduses. See on omaette teema.
Aga ma seisan kusagil paigal ja elu või keegi või miski tahab mulle midagi hirmsasti öelda, kuid ma ei saa sellest veel üldse aru.


Mis on iseenesest juba hea algus, milleni ma jõudsin.
Ma ei mängi kaasa ja ma ei lase endal seda juhtuda. Kuigi mul on soodumus.
Nagu alkoholism mõnel teisel.




Mitte, et see kõik ei oleks võinud jääda ainult mu enda pähe.
Raske on kerge olla