laupäev, 19. juuni 2010
oeh, kas l´puks olemti tuleb +ks asjalik programm!Arutlesime 2,5 tundi selle +le, peagi lºhme edasi.Nii vinks!Programm tuleb laaaaheee!Nii tahan seda juba oma grupiga jagada..Siin on soss.. aga ausalt.. esimest korda elus igatsen natukene koju.. mul on hea meel, et suvel Robert ka tuleb.. tahan temaga koos reisida. Eks see ole mu esimene reis v´´rale maale ilma temata.N++d ma isegi místan natukene, miks Timo kanaaridelt ºra kibeles.See ongi armastus.. ahh, nii imeline!Samas.. ma naudin siin olemist vºga. *ha enam. Marianal on nii armsad koerad ja kena kodu.. ning tema tºdi on imeline kokk.Tºna sítsime mççda teid ringi.. k+lastasime kohti, kus noortevahetuse ajal olema hakkame.Oeh.. nii hea on olla selliste inimestega projektis, kes teevad tºie t´sidusega seda..mitte naljaga nagu kanaaridel.Loodan, et kík lºheb kenasti..
neljapäev, 17. juuni 2010
Inimene elab oma elu jooksul mitmes vaimses maailmas, kui ta jaksab ja saab
mõtlen, et mehel peab olema sisu. SISU.
Üleni südamega kohal olema,
üleni enda tegemisi armastama,
mitte kahtlema selles, kas ta on parim Sinu jaoks
või kas Sina tema jaoks.
Kunagi ei viska ta pilku.. nagu võiksid, peaksid teistmoodi käituma, olema
Silmades on armastus,
ta tahab sind suudelda ilma põhjuseta
kallistada ilma põhjuseta
ta ütleb sulle ilusaid sõnu ka siis, kui oled alles hommikuunes, rasvaste juustega või paistes nutetud silmadega
Tema jaoks oled sa ka siis kaunis, kaunim, kõige kaunim üldse
ta armastab su sisemust
sinu pahameelt
sinu kangekaelsust
sinu loomust, üleni
ta armastab ka su vigu, VIGU armastab ka
uksumatu ja sõnuseletamatu, kuidas kogu maailm muutub laiemaks pärast neid tõdemusi
ja aeg
muudab aina laiemaks selle maailma, mis tegelikult ongi suur ja avar,
ainult meie oleme kitsad ja kurvad, sest me ei tea
kuidas avardada oma maailma.
Igal ühel on see oma avastus ja teised ei saa suurt midagi õpetada.
Seda, kuidas hinge korras hoida või
kuidas.. jah
Kell on veerand kolm, mul on kirjutatud 1 lõik viimasest peatükist.
Mul on jäänud üks päev, et viia end kurssi kõigega, mis lähipäevadel hakkab juhtuma.
Ja film käib jube uue ringiga..
..sõnuseletamatu FILM.
Kuidas saab seda üldse mitte armastada
Grey Anatoomia on... mul ei ole sõnu selle jaoks!!!
Portfoolio ootab ikka lõpetamist, aga kui ma leidsin midagi sellist netist, siis.. ausalt..
See on sõnuseletamatult parim asi, mida ma üldse meediakanalite vahendusel näinud olen.
ja
teine osa ka.
No ei tohi lõppu enne teisi osasid ära vaadata, kuid.. ma ei leidnud muid.
SÕNATU!!!!
PISARANE!
Kas tõesti saab armastus nii suur olla
või sõprus?
Armastus saab, seda ma usun, seda ma tunnen,
aga sõprus!
Nii suur!
ja mitte ükski saade ei konkureeri sellega..
..isegi mitte meie armas laulupidu.
Siin on kõik.
Elu.
Töö.
Suhted.
REAALSUS.
Reaalsus, just!
Unistused.
Kõik on selle sees.. pole palju plurri vaja, on vaid ühed näod ja nende kogemused..
Ma pean edasi vaatama
kolmapäev, 16. juuni 2010
Jaanid juba ukse ees
Tegelikult on natukene kurb ka, et suvi algas. Ausalt öeldes on iga suvi nii. Iris on läinud trollide maale, Jane Erose noolte suunas, Riido läheb sõjaväkke ja Kadri, teadagi, on seal, kus tema on. Ehk siis enamasti mitte siin, vaid ikka seal. Mõtlen ikka, et mis on minul viga.. tahan kasvõi suve veeta nende inimestega, kellega suvel olen harjunud olema, kuid üldse ei lasta. Võiks ju öelda, et armastan ja hoolin, kuid seegi tundub läägena. Nojah, mul on Tema, kuid suvel on ikka tore seltskond ka. Muidu ei ole ju see mingi suvi!
Kes meid autoga randa sõidutab?
Kellega koos me päevitame?
Kellega jutustame ja naljatame?
Kellega ironiseerime?
Ma ei ole ikka seda tüüpi mees, kes kaugenemisega harjuda tahaks või seda loomulikuks peaks. Üldse pole ning pole olnudki. Kas tõesti on kogu mu elu kaldunud Viljandi vööndisse ning rooli ei tasu palju keerata.. äkki kaldun veel tagasi. Andke andeks, ma ei leia, et oleks. Mu kaaslased on ikka mu kaaslased, kuid..
..ajee, Agnes tuli meelde. Tema on mul ka! Kohe läheb üks sms tema poole teele nii mis krabiseb.
Nojah.. eks igaüks on omamoodi. Mina kui vana jutuvestja ning kõige jagaja sooviksin ikka toredate inimestega jagada, aga kui nemad jagavad maid mujal, siis jagan ma kellegi teisega. Olen ma ka üks inimesearmastaja. On siis seda nüüd tarvis? :D
Tunda hoolivust ja pitsitust südames, mis see endaga kaasa toob.
Jah, on küll natukene hapu.
Vahetades teemat, portfoolio on ühe A4-ja kaugusel saatmisest. Olgu, mitte seda teemat ma ei soovinud puudutada.
Hoopis muu.
Olgu, muud polegi. Olen kodus, kohver on pakitud, värin sees ning igatsen Robertit.
Tahan autoga sõita ja midagi head süüa.
Ongi kõik.
Elu on ilus.. nii kaunis, et ära võib harjuda.
7 ja pool kuud puhast südameõnne ning hinge õitsemist.
Mis sa teed, kui hing tahab õitseda.
Absoluutselt mitte midagi.
Hästi.
teisipäev, 15. juuni 2010
Värskeimad uudised Viljandi lainelt
Tingmärkide tähendused:
punane - pisarad silmas ja šoki seisund
roheline - Portugali reis
kollane - jazzmuusikute eriala arvestus
oranž - koolitöö
Ma suutsin õues vihmavarjuga mööda muusikakooli seina virutada ning räusata paar korda nii, et möödaminejad pidid ilusat nägu tegema ja naeratades teretama.. ebamugav.
Aga no KURAT küll!
Potsatasin täna hommikul siis märgade juustega postkasti, et vaadata, kas Portugali tädid on mulle ja teistele ettevalmistavale kohtumisele minejatele saatnud täpsustavat infot lennuaegade/majutuse/programmi kohta.
Jazzmuusikute erialaarvestus hakkas umbes-täpselt 15 minuti pärast.
Jess, nad olid vastanud!
Mhmh, mhmh, mhmh.. lasen silmadega kiiresti read üle.. 3 manust, okei. Homme pean jõudma neid vaadata, sest täna on veel 5 reflektsiooni portfoolio jaoks, mida on mul juba 42 lehekülge.
Aga vähemalt kindlustunne, et portfoolio ei jookse õnneks mööda külgi maha ja ajalugu on näidanud, et tööandjatele meeldib see köide.
Kust ma seda tean?
Sest mu armas õppejõud Küllike otsustas viimaks kirjale vastata..
..usun, et tal oli seal veel 26767 kirja, millele vastata.
Lahe süsteem meil koolis! Veel lahedamad inimesed! Juhei! E-mail peaks olema nende üks põhilisi töövahendeid.
See selleks. Mul on info käes ja portfooliost olen ka päris vaimustuses. Kena on.
Kõik info Portugali kohta oli olemas ja ettevalmistav kohtumine võiks justkui tuurid sisse võtta, kuid.. mina ja veel üks noormees oleme ainsad, kes oma piletite kohta MITTE HALLIGI ei tea. :D
Lahe on see, et mina peaksin lahkuma juba neljapäeval.
Tore, et ma homme koju saan koos kõikide riietega ning pakkima hakkan. Nagu "Väljalennu" saates - kes leiab oma passi esimesena? Kes unustas tööandjaga rääkida? Kellel on kohver katki? Kes on kiirem?
Ausalt, see, et ma oma lennuaegadest mitte midagi ei tea, on veel mõnus närvikõdi selle kõrval, mis ma teises kirjas nägin.
Ehk siis eespoole öeldud: Pisarad silmis šoki seisund. Pauliina kiri kogu projektitiimile. Lühike ja konkreetne: mis-iganes-akadeemia-udupea-töötaja-tädi unustas meie projekti 20. mail kulkale saata.
Põrsas!
Sellist asja pole mu silmad enne veel näinud, et keegi unustaks projekti õigel ajal ära saata! Eriti veel inimene, kes siin koolis tähtaegadega tegeleb. Kõige lahedam on see, et Robertilt kuulsin, kuidas too sama tädi on unustanud üliõpilaste dokumendid õigeks ajaks välismaa koolidesse saata, et nood saaksid õppima minna.. selline kena töökollektiiv. Paar mõnusat roostes kruvi on sees ja lähebki vett vedama.
Pille saatis meile kirja muidugi.. oli sama jahmunud nagu meie. Tädi pidi end lolliks võimlema ja klaviatuurile uusi märke juurde mõtlema, et meile selgituskiri saata. Lubas Hasarti projekti saata, samuti on 20. augustil ka veel võimalus kulkale taotlus esitada.. väga lahe, et tulemus selgub ju alles 20. septembril ning meie lahkume 21.
Ja siis pidi ta veel juurde lisama, et harrastajaid nad ei toeta, kuid meil on siiski võimalus. Midaiganes! Vaatasime tingimused üle ning toetavad küll meid.
Sihuke riugas siis tänases meeldivas hommikus, sest tõesti jazzmuusikute erialaarvestus oli mõnus! Olgu, ma nägin vaid kolme esitust, kuid siiski mõnus. Ajas mõtted ka eemale mõneks ajaks. Robert oli hea, tema esimene lugu oli väga hea, isegi väga-väga hea! Olin nagu kivistunud sammas ning ei tahtnud hingatagi.
Õhtul on neil mingi istumine ka.. lähen liitun nendega, kuna Mariana ütles, et ma saabun Portosse 18. juunil. Seega võidav ehk pool päevagi juurde.
Ning, ausalt.. tahaks küll veelkord end lõdvaks lasta, et rahulikult portfooliole lõpp peale teha ning Tšehhi eelarve uuesti teistele saata. Kõht on ka tühi ja asjad saan korralikult ära pakkida.
Homme lähen Martini ning Kertuga Põltsamaale.
Ahjaa, filosoofias olin väga edukas!
Ning Külli aines ei varjuta ka mu hinnet puudumine aktuselt.
Tema kiri oli meeldiv ja minu süda on rahul.
ÕIS'is ilutseb juba mitu arvestust ning hinnet, keskmise üle ka nutta ei saa.
Uue korteri tädi küsib juuli eest vähe raha nagu lootsin ja.. üldse..
..SUVI ONGI KÄES JUBA TÄNA ÕHTUL ON TA PÄRIS PÄRIS KÄES!!!
teisipäev, 8. juuni 2010
Istun siin, 20. filosoofia punkt pooleli. Enam ei jaksa. Siin läheb täna piir.
Homme kell kaheksa üles või pool 9 - siis saab 4 unetsüklit täis magatud.
7 artiklit ja 2,5 punkti veel + teised punktid ka üle kirjutada.
Homme õhtul peaks olema poolte punktide arutelu
ja ülehomme teine pool ning artiklid.
Eks näis, mis järjekorras ja kuidas.
Aeg venib. Ta tõesti venib.
Igasugu asju tahaks mõelda, aga ei saa ja ei tohi ning pähe ei mahu ka, kui aus olla! Kui mõni salakaval mõte uuest korterist või väljakolimisest või kontserdist pähe tuleb, trügib viimne kui mõistuse rakk selle välja!
Selline tunne, et meilimaailmas on omaette teemad ja siinses maailmas on filosoofia teemad.
Muid teemasid praegu suu arutada ei tohi ja ei saa.
2 päeva veel.
Kaunis lõpp tuleb panna sellele kooliaastale.
Jess, vihma sajab.
Mulle tõesti meeldib vihm ja väga kohe.
Paratamatult filosoofiat õppides lähevad mõtted sellele lainele (vot, kus tegin nüüd alles avastuse).
Mitte MIKS?
vaid KUIDAS?
Miks nii ja miks naa
miks minuga ja miks mitte hästi
tuttav?
Kuidas minna, kuidas teha enda olemine võimalikult heaks
kuidas nautida ja kuidas olla
mhmh
Kui aus olla, siis mina pole vist seda tüüpi huvijuht, kes suure hurraaga tulevikus lastega pidevalt mängida ja sehkendada tahaks.
Vot sellised küsimused käivad mul peas..
..kuidas edasi minna?
Kuidas leida see, mis tegelikult üleni paelub?!
Sest ma tean, et miski siin ilmas paelub mind veel enam kui see, mida ma praegu õpin.
Elu ise.
laupäev, 5. juuni 2010
Eile sattusin vaatama üht filmi kanal 11 pealt. Nimeks "Näota mees" ja sisuks üle pika aja midagi köitvat ning mittemingisugust ameerikalikku labasust ega etteaimatavat lõppu.
Oleksin televiisori tegelikult kinni pannud, kuna borš sai taldrikul otsa ning filosoofia ootas oma järge. Ma ei pannud, sest Mel Gibson näitas ekraanil oma nägu ning mina ei suutnud enam televiisorit kinni panna.
Ta on ikka väga hea näitleja ja mitte ainult. Produtseerib ise filme ja mängib neis peaosi.. "Kartmatu" on sama saatusega film. Südamlikud, sisukad ja mõtlemisainet andvad filmid.
Ja üldse mitte ameerikaliku maiguga.. olgu, natukene seda maiku siiski on.
Ma olen kogu oma mõttevoolu suunanud Robertiga aruteludesse, seepärast mu blogides polegi enam eriti midagi peale osade asjade.
Ei ole nii palju minu ebastabiilsust, kurbust, kahtlusi, viha, pahameelt, arutelusid iseenda üle.
Oma psühholoogilisi arutelusid pean maha Robertiga. Jõuame tihti väga huvitavate keerdkäikudeni ja iseendi avastmiseni. Vahel võiks salvestada neid arutelusid, et üle kuulata enda ja tema mõtteid.
Nii mõnigi kord on tulnud mul ja mõnel elu etapil ka teistel probleeme sellega, et kõike endast jagan. Haaa! Ei jagagi enam ning iseenesest tuli see, et ei jaga.
Robert on asendanud suures mahus mu blogimisvajaduse.
Ja nii on.
Nüüd sobib ideaalselt siia Maiste kuldtera, mille enda jaoks ümber sõnastasin.
"Inimene vajab kaaslast, et tagada oma emotsionaalne turvalisus. See on vastastikkune protsess"
Vastasel juhul võiksime kõik uhkes üksinduses redutada ja sealjuures väga õnnelikud olla. Sellise õnnetunde ja joovastusega, et "enam paremat ei oska soovidagi"
Just, emotsionaalne turvalisus.
Tunne, et ma pole siin maailmas üksi ja siia heidetud.
Et oma ebastabiilsust võin jagada ühe ja kindla inimesega alati.
Ahh, tahan suve ja sõpru ning puhkust.
Tahan olla mina ise ning mitte lasta end häirida sellest, kuidas teised mind näevad või tõlgendavad.
Oleksin televiisori tegelikult kinni pannud, kuna borš sai taldrikul otsa ning filosoofia ootas oma järge. Ma ei pannud, sest Mel Gibson näitas ekraanil oma nägu ning mina ei suutnud enam televiisorit kinni panna.
Ta on ikka väga hea näitleja ja mitte ainult. Produtseerib ise filme ja mängib neis peaosi.. "Kartmatu" on sama saatusega film. Südamlikud, sisukad ja mõtlemisainet andvad filmid.
Ja üldse mitte ameerikaliku maiguga.. olgu, natukene seda maiku siiski on.
Ma olen kogu oma mõttevoolu suunanud Robertiga aruteludesse, seepärast mu blogides polegi enam eriti midagi peale osade asjade.
Ei ole nii palju minu ebastabiilsust, kurbust, kahtlusi, viha, pahameelt, arutelusid iseenda üle.
Oma psühholoogilisi arutelusid pean maha Robertiga. Jõuame tihti väga huvitavate keerdkäikudeni ja iseendi avastmiseni. Vahel võiks salvestada neid arutelusid, et üle kuulata enda ja tema mõtteid.
Nii mõnigi kord on tulnud mul ja mõnel elu etapil ka teistel probleeme sellega, et kõike endast jagan. Haaa! Ei jagagi enam ning iseenesest tuli see, et ei jaga.
Robert on asendanud suures mahus mu blogimisvajaduse.
Ja nii on.
Nüüd sobib ideaalselt siia Maiste kuldtera, mille enda jaoks ümber sõnastasin.
"Inimene vajab kaaslast, et tagada oma emotsionaalne turvalisus. See on vastastikkune protsess"
Vastasel juhul võiksime kõik uhkes üksinduses redutada ja sealjuures väga õnnelikud olla. Sellise õnnetunde ja joovastusega, et "enam paremat ei oska soovidagi"
Just, emotsionaalne turvalisus.
Tunne, et ma pole siin maailmas üksi ja siia heidetud.
Et oma ebastabiilsust võin jagada ühe ja kindla inimesega alati.
Ahh, tahan suve ja sõpru ning puhkust.
Tahan olla mina ise ning mitte lasta end häirida sellest, kuidas teised mind näevad või tõlgendavad.
Minu karistus on see, et elan end väljapoole ning seetõttu saab mulle koheselt sildi külge panna. Tõlgendusi on liiga palju.
Teise karistus on see, et ta ei ela väljapoole ning seetõttu ei saa ta enda kohta täit hinnangut ning iseennast muuta kui midagi untsu läheb.
Hinnanguid on liiga vähe.
Muidugi pole kõik must-valge. Lihtsalt üks teema, kust edasi arutleda.
Ma ei ole halb inimene.
Aga fakk, kui halvaks ma end vahel ikka pidada võin.
Ei muutu armastusega kõik muinasjutuks.
Pean ka oma olelusvõitlust edasi.
Osad lahingud täiesti üksi, teised Roberti abiga.
Lõpuni lähen alati üksi.
Ei ole inimene kunagi täiesti üksi ja ei ole ta ka kunagi täiesti kaksi.
Sälli ootab mu maleva programmi ja kell on peaaegu 1 ning 5 filo artiklit ja 8 filo punkti mind ootamas.
Hopsassa, mul on isegi tuju õppida.
Tartusse ei läinud, eksam tuleb ära teha.
Aga fakk, kui halvaks ma end vahel ikka pidada võin.
Ei muutu armastusega kõik muinasjutuks.
Pean ka oma olelusvõitlust edasi.
Osad lahingud täiesti üksi, teised Roberti abiga.
Lõpuni lähen alati üksi.
Ei ole inimene kunagi täiesti üksi ja ei ole ta ka kunagi täiesti kaksi.
Sälli ootab mu maleva programmi ja kell on peaaegu 1 ning 5 filo artiklit ja 8 filo punkti mind ootamas.
Hopsassa, mul on isegi tuju õppida.
Tartusse ei läinud, eksam tuleb ära teha.
Tellimine:
Postitused (Atom)