SÕNADEST JÄÄB PUUDU!
SEE EI MAHU MU SISSE ÄRA!
Meil on oma saar.
Fantaasiamaailm ja reaalsus.
Ma ei usu!
Et see ongi SEE päris tunne, mis olema peab!
Armastus on vähe öeldud.. ma ei nimetaks seda nii.. ma ei nimetaks seda kuidagi!
ning ühe hetkega on pilt selge..
pilt, mis nii kaua oli hägune.. kuramus.. ta on ju tegelt pea kogu see aeg hägune olnud kui ma arvasin, et üks või teine on SEE tunne, SEE vajadus, rõõm, õnn.
Meil on oma saar.
Me elame päev korraga
Lihtsalt ükspäev tunned, et keegi näeb Sinu hinge nii nagu sinna varem pole vaadatud. Keegi peegeldab sind.. naerab samade naljade üle, näeb su hinge, mitte sind ennast, näeb sügavamale. Tunned, et saad enda seest rääkida kõike, mida oled alati rääkinud ning tema tunneb, et See, mida mõtlesid, on parim, mida ta kuulnud on. Müsteerium!
Mis on ikkagi kõige kummalisem.. me näeme seda filmides ja loeme raamatutest ja näeme unes ning unistustes. Me teame, milline see olema peaks, selline tunne, et ma justkui saan aru, aga tegelikult ma ju ei tea, mismoodi see olek küll välja näeb!
Ja ei teagi.
Nüüd ma tean ning see ongi vist õnn.
Päris minu enda isiklik õnn ja avastuste rada.
"Ma tahan Sinuga koos seda maailma avastada!"
Igal ühel on hingepeegel.. küsimus peitub oskuses tähele panna ja mitte oodata.
Täna istusime Rivaalis ning ma rääkisin Temast, kasutasin sõnu "alati", "kogu aeg", justkui oleks see juba ammu alanud..
Homme olen asjapulk
laupäev, 31. oktoober 2009
reede, 30. oktoober 2009
Nagu ikka, nii ka seekord, juhtuvad parimad asjad ootamatult.
Ma tajusin, et midagi hakkab kohe-kohe juhtuma.
Eile tegime ööülikooli.. rääkisime ööst hommikusse. Uskumatu, kuidas läbi kellegi teise leiad endas üles need niiöelda Pestalozzi (pesta lossi) põhitõed. Inimesele ei tule teadmisi anda, need on temas juba olemas. Silmad peavad särama lööma. Minu silmad lõid särama. Juba varem, jah.. kuid ta korjas mu üles ja leidis, et ka tema leiab minust enda peegelpildi. Pagan.. oleks see siis nii, et mina siin üksi sõnastan neid hetki ilusate sõnadega.. Tema sõnastab neid nii. Ja ma olen nagu filmis, kus kõik sõnad õigel ajal välja tulevad. Täiesti õiges sõnastuses.
See ei mahu minusse ära!
Uskumatu, et inimesed peavad nii palju otsima ja nuhkima ja nad leiavad, et see peab raskelt tulema.. või.. et kui tuleb raskelt, siis ongi õige.. aga valu ei peaks olema.. nii suur või siis üldse mitte olema.
Möödas pole kolme päevagi ning mul on tunne, et oleme ajatus olekus liikunud miilide viisi edasi.
Ühtäkki on kogu pilt selge ja siit algab juba filosoofia ning muinasjutuline reaalsus.
Ning ma ütlen neid klassikalisi lauseid: "näpista mind", "ma ei usu, et see kõik minuga juhtub", "ma ei usu seda" ja lasen end klassikalistest võtetest võluda..
Ometi on neid aastaid öeldud, kuid selleks, et uskuda, peab ikkagi omal nahal läbi elama.
Mul on nii palju öelda ja kirjutada, kuid praegu pole piisavalt aega.
Hakkame peagi Viljandist kodu poole sõitma.
See ongi see!
Ilma vaeva ja valuta.. täielik üksteise peegeldamine.
esmaspäev, 26. oktoober 2009
Tuleb 4 tundi und, aga ebamugavasse olukorda panek tasus ära. Need tasuvadki end ära. Peaaegu alati. Ei tulegi praegu pähe näidet, kus ei tasuks.
Pea 3 kuud.. see teeb ju siis august, september, oktoober.. hea, et ma varem teada ei saanud, hea, et alles nüüd. Ehk ongi nii, et.. kui valmisolek lubab, siis võib justkui uue hoobi saada. Juusiis mu valmisolek on juba valmisoleku moodi.
Aga mitte veel valmis olek.
Kuid ma ei nuta lahinal, isegi pisarat ei jookse. Paar tükki tuli. Seda nimetan ma arenguks, edasiminekuks. Mitte, et nutmine oleks alati nõrkuse või valu tunnus..
Ma olen tubli!
Olen ikka kuramuse tubli.. ja kiidangi, sest pean. Sest olen selle ära teeninud.
Sellest poolest aastast, võtsid sina oma kolm kuud ja läksid. Minu jaoks kestab veel mõnda aega see agoonia.
Mis uss mind küll hammustamata jättis, aga.. mul on Su üle hea meel.
Pole ma midagi nii õel ja vastik.
Ei mõtle, ei mõtle, ei mõtle, ei mõtle!
Kohe voodisse.
Hull nädal on tulemas. Jumal tänatud, et ta nii tihe on. Keda ma selle eest tänama peaksin.. iseennast.
Aitäh Kadi, et end hullumise asemel tegevusse uputad.
Jah, ma oleksin hull ja armuvalus pisarais katkine narts.
Ma tunnen, kuidas ma tõusen, kuidas see kogemus mind tugevamaks on teinud ja edasi teeb.
Janel oli õigus.
Veelgi enam.. ma tahan kiiremas korras raamatukokku minna! Mul on vaja lugeda end sellest kõrgemale, et paremini mõista.
Nüüd saan magada vähem kui 4 tundi. :)
PS. tahan näha seda inimest, kes käituks nii nagu ma tegin. Elame-näeme.
Olen täitsa hull :D
Pea 3 kuud.. see teeb ju siis august, september, oktoober.. hea, et ma varem teada ei saanud, hea, et alles nüüd. Ehk ongi nii, et.. kui valmisolek lubab, siis võib justkui uue hoobi saada. Juusiis mu valmisolek on juba valmisoleku moodi.
Aga mitte veel valmis olek.
Kuid ma ei nuta lahinal, isegi pisarat ei jookse. Paar tükki tuli. Seda nimetan ma arenguks, edasiminekuks. Mitte, et nutmine oleks alati nõrkuse või valu tunnus..
Ma olen tubli!
Olen ikka kuramuse tubli.. ja kiidangi, sest pean. Sest olen selle ära teeninud.
Sellest poolest aastast, võtsid sina oma kolm kuud ja läksid. Minu jaoks kestab veel mõnda aega see agoonia.
Mis uss mind küll hammustamata jättis, aga.. mul on Su üle hea meel.
Pole ma midagi nii õel ja vastik.
Ei mõtle, ei mõtle, ei mõtle, ei mõtle!
Kohe voodisse.
Hull nädal on tulemas. Jumal tänatud, et ta nii tihe on. Keda ma selle eest tänama peaksin.. iseennast.
Aitäh Kadi, et end hullumise asemel tegevusse uputad.
Jah, ma oleksin hull ja armuvalus pisarais katkine narts.
Ma tunnen, kuidas ma tõusen, kuidas see kogemus mind tugevamaks on teinud ja edasi teeb.
Janel oli õigus.
Veelgi enam.. ma tahan kiiremas korras raamatukokku minna! Mul on vaja lugeda end sellest kõrgemale, et paremini mõista.
Nüüd saan magada vähem kui 4 tundi. :)
PS. tahan näha seda inimest, kes käituks nii nagu ma tegin. Elame-näeme.
Olen täitsa hull :D
Different names for the same thing
mhhh.. ma ei nuta täna öösel. Olen üksinda toas, kuulan päris nukrat laulu, aga ei nuta.
Paranemine on siiski võimalik.
Mis on mind muutnud? Mis on mu mõttemaailma muutnud? Mis või kes? Kas üldse?
Analüüs. Analüüs. Analüüs.
Aastaga on palju muutunud. Mul on huvi nii mõnegi uue asja vastu.
Aga kuramus, Sind igatsen ma ikkagi. Oled mu südames väga erilisel kohal ning kui need kuupäevad lähedale jõuavad.. küll ma siis memoreerin. Ei mõtle.
Olen ikka väga tubli!
Suutsin täna nii paljudel rinnetel tubli olla. :)
Paranemine on siiski võimalik.
Mis on mind muutnud? Mis on mu mõttemaailma muutnud? Mis või kes? Kas üldse?
Analüüs. Analüüs. Analüüs.
Aastaga on palju muutunud. Mul on huvi nii mõnegi uue asja vastu.
Aga kuramus, Sind igatsen ma ikkagi. Oled mu südames väga erilisel kohal ning kui need kuupäevad lähedale jõuavad.. küll ma siis memoreerin. Ei mõtle.
Olen ikka väga tubli!
Suutsin täna nii paljudel rinnetel tubli olla. :)
laupäev, 24. oktoober 2009
Tule mu unne, et sealt ära lennata
Kopsus on valus tunne, kui köhida. Väga võõras igatahes.. Nagu kuuliauk oleks sees. Robert tõi šokolaadi ja pliidipuid. Küttis pliidi soojaks ja siis tegime teed.
Vaatasime seda head Risteede filmi.. mkm, ei olnud Britney film. Palju parem oli. Olen seda varem näinud, teised ka. Hiljem rääkisime loomadest ja maaelust ning panime paika, et Egerti juurde minek on raudne mats. Tal saab saun millalgi valmis. Ja siis me läheksime viiekesi :) Ta ei taha väga palju inimesi.
Egert elab sellises kohas, mida meie lapselapsed loevad raamatutest. Just nagu Robert ütles: linnalaps ostab piima nagu mahla, maalaps teab, mis on selle tegemise taga. Tal on meeles värskelt lüpstud soe rammus piim. Kui tobe.. ma kirjeldan mingit sellist olukorda, mida kirjanikud oma raamatutesse armastavad panna. Geniaalne.. jõuda kogu uurimise lõpuks ikka tagasi algusesse ja näha teistmoodi. On neid, kes oskavad.. selline tahe on iseendas ka juba pikemat aega.
Ma ei läheks homme koju kui ma saaks. Läheks jooksma kui ma saaks.
Ma tunnen, et läheb.. et kerkin küll.
Igavene saatan.. räbaldunud, puudub pind, mille pealt tõusta.
Hakin.
Hekseldan.
Lõigun.
Analüüsin.
Tunnetan.
Elan läbi.
Elan veelkord läbi.
Miski nii ehe, peab olema armastus. Mis muud see on
Kas tõesti tuleb päev, mil see möödub
Täna ma juba võin uskuda,
sest ma ammutan mujalt.. ma pean peale laduma.
Seda teeb kogu Viljandi iseenesest.
Täna oli ka tore, näiteks.
Ning ma olin tubli.
Kõik saab korda.
Ükskord küllastun.. nii, et on, mille pealt tõusta.
Et diskussioon võib olla midagi enamat, midagi palju sügavamat..
..imeline tundmus ja arusaam, kas pole.
Selle pealt lähengi minema.
Vahur-Pauli noateral kõndimise jutt.. kuidas see tera on nii kitsas.. nii kitsas, et enam rohkem ei annagi minna ning päris noa otsas saab saltosid visata. See on omaette kunst.
Noatera, seda noatera me kõik otsimegi ju!
Elu on ikka palju sügavam.. ja mõtted võivad olla veel sügavamad kui nad eales on olnud.
Midagi peab ju ette võtma.. miski peab ju särama lööma, et saaks areng toimuda.
Pean tunnistama, et teine kooliaasta siin, Viljandis on siiski midagi sellist, mida ootasin ja lootsin saada. See on alles algus.
Ükspäev oled minu jaoks selline, kes ei anna, ei tekita tunnet, et ma olen keegi.. ma lihtsalt leian, et.. sõnad ei suuda seda ära kirjeldada.
Pagan, pean ikka raamatukokku minema!!
Head ööd.
Põltsamaani
(ps. esimest korda üle pika aja tunnen, et saigi nii kirja nagu tahtsin, et sõnad ei piira mõtet)
Arendav on.
kolmapäev, 21. oktoober 2009
http://www.youtube.com/watch?v=qzYwoKu619w
2007. aasta november, Beti Alveri päevad Jõgeval.
Eelnes noorte bändide õhtu Viljandis.
Järgnes.. omamoodi põrgu.
Priit läks küll ära, aga see-eest tuli Rein üleeile Islandilt tagasi.
Mis ma kostan.
Paras hullumaja on. :D
esmaspäev, 19. oktoober 2009
Blogi pidamise juures on üks väga hea külg.. mitte üks, aga üks vähemalt on. Võrdlemine aastataguse ajaga. Ma näen, mismoodi mu mõttemaailm on laienenud või kuidas ma ise olen arenenud. Peaks ehk need punktidena iseenda jaoks kirja ka panema.
Olgu, kähku voodisse. Ma täna ei tee seda pöördumatut käiku, kuid millegipärast on mul tunne, et varsti teen.
Tean.. olen kindlameelselt jabur.
Päris palju postitusi on mustanditesse kogunenud. Jah, ma ei ole neid postitanud, sest millegipärast lean alati pärast valmis kirjutamist, et pole mõtet. Ja polegi. Selle kohta käib üks hea lause ka. Jätan ütlemata. Tõesti on hea.
Aga mida ma tegelikult öelda tahtsin.. seda oligi ju arvata. Läheb ikka vana viisi. Uut vana viisi pigem. Kui arvad end leidvat juba midagi, mis lööks maailma uuesti särama, kukub see kokku. Ja kui väga aus olla, siis tegelikult jääb ka selle teise asjaga nagu jääb. Nojah. ning mõnest asjast pole mõtet rääkidagi.
On küll justkui ilmatu aeg mööda lennanud, ometi leian end vahel õhtuti väga melanhoolsest olekust. Kuramuse röövel.. läks ja jäi. Ning mina, mis vägi see on, mis ei lase enam elada!
Tahan pidu, tahan rahvast, tahan uusi inimesi, tahan tegevust, tahan nalja ja naeru.. aga kui mul avaneks võimalus kõik see vahetada oma südamerahu vastu, ma ei mõtleks hetkegi. Mitte grammigi.
Minna voodisse või teha üks haige liigutus?
Kisu või lõhki end.
Mhh.. ja mööduski ilma pisarateta.
Saavutus.
Tellimine:
Postitused (Atom)