Agnes kirjutab...
kirjutab ja mina loen seda, mida ma olen juba mitu head tundi lugenud. Kas mul tõesti puudub oma elu.. aga ma tunnen, et tal on nii mõnus. Jah, raske, keeruline, aga kellel poleks. Tal on lahe elu ja ma oleksin väga uhke kui mul oleks ka sedasi. Veel jõuan.
Vahel mõtlen, et kirjutaks talle anonüümselt, et.. ma imetlen teda. Loen ja imetlen ja mõtlen, et selliseid inimesi võiks maailmas, meie väikeses Eestis rohkem olla. Mitte samasuguseid, aga need omadused.. lihtsalt, ta meeldib mulle. Ja kui ma saaks, istuks temaga ja ajaks juttu, kui see sobiks.
Mul oleks ka vaja sellist päeva, kus ma korjaks 1000 natsissi või siis 300 või rohkem, peseks autot, mis õhtuks ikka nii puhtaks ei saanud, teeks akrobaatikat ja sebiks mööda kasvuhooneid ja inimesi ringi.
Ma v a j a n palju vaheldust ja palju liikumist. Ma nutan liiga palju. Nutmisest ju pole kasu, homme on sama raske ja samad asjad ajavad nutma.
Loen seda blogi edasi, mõtlen esmaspäevale, et saaks juba Maritaga kokku.. saaks juba rääkida.. ma nii vajan seda. Loodan, et meile piisab sellest ajanatukesest, mis meil on.. ma proovisin ju selle noorteka asja edasi lükata, aga ei.. ainult mina ka siin ei otsusta ja ei loe.
Tuleks siis sellest igavesest jurast pusast midagi head välja. Kogu see katkiolek pidi ju hea olema ja sada asja inimesega tegema. Eks ma siis olen siin ja mõtlen iga päev, et mida head kogu see lõhkine oleks mulle lõpuks tuua võib. Palju head ma siis endaga kaasa saan võtta siit.
Oleks juba juunikuu.. saaks lõpuks rabama hakata nii et veri ninast väljas.
Loen edasi.
Lihtsalt.. ta on nii mõnus, et ma pean lugema.
Ma mõtlen, et nad võiksid olla koos.
Siis oleks paigas.
Minul ka.
Saaks paika.
Praegu on nii katki kui olla saab ja ma olen tegelikult enda üle uhke, sest ma olen nii tubli selle sees olnud. Kuigi tegelikult on vale, et inimesed ei tegele oma hingega ja arvavad, et see läheb mööda, aga kui neil on hammas katki või jalas haav, siis kutsuvad arsti, siis parandavad. Miks keegi enda hinge kunagi ravida ei taha?
Ööülikoolist saan vahel päris head mõtlemisainet.
Mina tahan oma hingearsti.. mulle on seda praegu nii vaja. Inimesi. Rääkimist.
No jälle ma ulun.
Agnes kirjutab...
Peaks rohkem raamatuid lugema hakkama. No peaks ju. Tahaks ka, aga alati tahan midagi muud enne seda ja..
Tegelikult mu juuksed meenutavad ka Sind. Tegin sinised salgud täpselt 2 päeva enne seda kui sa esimest korda tulid.. vastikult head mälestused. Nii vähe on neid, aga sellest piisab.. piisab, et.. ma ei või. Miks ma pidin selle siia vahele nüüd lükkima. Just hakkas hea postistusena välja nägema kogu see jutumöla, mis mul siin on.
Homme Viljandi maja üle andma.
Agnes kirjutab ja mina loen..
Hakkan magama sättima. Vaatan end peeglist ja arvan, et olen ilus. Jah, olen päris kena. Hea on sedasi peegli ees end tunda.
Võtsin teise peegli ees meiki maha ja mõtlesin, et ma võiksin ta isegi jätta. Oli selline tunne.
Nüüd.. kui saan kinnitust, et meie korter on ikka superpisike ja kui ma tahangi omaette poole ööni üleval olla, siis peaksin suurele rõdule neljanda toa ehitama.. tunnen, et ma ikka ei suuda Sind jätta.
No oled siin südames, mis ma teha saan. Ei saagi midagi teha.
Ei saa?