teisipäev, 30. november 2010

Seitse asja, mis tänase päeva juures meeldis/ei meeldinud

1. Foorumteater toimub kokku neljal korral, viiendal on arvestus. Pidime puuduma täna ligi tund aega, kuna kooriga oli vaja aktusel esineda ja peame Tuuliga puuduma 10. detsembril, kuna Põltsamaal avatakse uus keskus ja oleme end sinna juba lubanud.

Foorumteatri õppejõud: noo, tundub, et nii ei saa arvestust kätte. EI SAA KÄTTE?! seenele sõida..
Tuju langes küll sellest, sest a) kooris esinemine peaks olema pigem au sees, mitte et õppejõud mingit oma janti ajavad, kui loengust ära peab minema - omast vabast tahtest käin ja laulan ning need, kes koorilaulust eriti midagi ei jaga, ega nad ei saagi päris mõista, mida tähendab kooris laulmine.. b) noorteka avamine on otseselt mu erialaga seotud..

2. Kooriga lavaproovi tehes oli mingi pinge õhus.. rahvas hüppas üksteise kallal ja dirigent oli peata.. Are sõimas meid kanakarjaks ning suht.. jah, ei olnud meeldiv.

Aga pean mainima, et foorumteater iseenesest on väga lahe ja õppejõud ka väga head ning ma olen päris motiveeritud. :)

3. Ja siis meie seikluse projekt. Isiklikult tunnen vabaduse piiramise tunnet. Variandid on: teete või ja? ning see ongi kõik. Tiim pole koostööks veel valmiski, sest vanad asjad on õhus ja meie õppejõud on ka ju ometi tihti meie tiimiliikmed, seega.. nad veavad hetkel kogu tiimi alt sellega, et ei kavatse meie palvete peale mitte midagi ette võtta. Ja seda tahan ma Soomaal serveerida.. ilusasti ja selgelt. Igal ühel on omad eesmärgid ja tingimused, mis talle ja EELKÕIGE kogu projektitiimile sobida võivad, täpselt nagu igaüks saab valida mis tööd ta projektitiimis tegema hakkab.

4. Esinduse koosolekul oli ka pisike pinge õhus. Jällegi kohati samasse auku - motiveerimatus.. vms. Aga seal on see palju leebem. See selleks. Üllatav oli see, et Minna teatas meile, et tuleb meie juurde pesu pesema pärast koosolekut. Kõik täitsa hea, ei ole selle vastu justkui midagi, aga küsimus on infoliikumises. Ehk peaks tõesti tegema nii nagu tolles Riigimeeste saates, et uksed info levikuks lahti tegema. Ausalt, see pole mitte esimene kord, kus info kuhugi uksepiida taha takerdub. Okei, Tuuli midagi nagu teadis sellest.. aga olgem ausad, pole tore infosulus seista. Selles ongi point.. nojah.. mis seal siis ikka.. Minna tõi hõõgveini ja vahelduseks on täitsa tore. Asi on lihtsalt.. asjas.



Lahe päev oli :D:D
ning mina ei lase asjadest kergesti lahti.
Kui Piret on lühikese vihaga, siis mina olen käsn - ei hoia ainult viha endas, vaid sõnu ja lauseid ja olukordi hinges. Mõned tulevad olenemata mu suhtumisest, mõndasid asju saan endast eemale hoida.

Seega, mul on plaanid.. Soomaa, koori, foorumteatri ja kõige kohta. Tuleb lihtsalt rääkida ja see ongi VÕTI :)

esmaspäev, 29. november 2010

Leelotan siis oma päevast. Pole ammu teinud seda.

Hommikul algas foorumteater, esimest korda mu elu ajaloos. Natukene üllatavalt hea oli.. selles mõttes, et ma ei eeldanud, et väga jama peab olema või meie õppejõud ebaõnnestuvad. Seega oli natukene üllatav. Kurb on see, et 10. on uue keskuse avamine ja seal tahan raudpolt kohal olla ning seega jääb viimane loeng-praktikum enne arvestust üldse saamata..
..aga see-eest saame uues keskuses Skad, koolipoiste bändi ja teisi esinejaid kuulata. ETV pidi ka kohale tulema.

Siiski.. Mul kerkib veri pähe ja lähen ärritust täis, kui mõtlen, et keskuse töötajad jäävad need samad, kes seal ennegi on olnud. NAD EI VÄÄRI MEIE LINNA UUT NOORTEMAJA!!! Ainult lojaalsuse pärast.. kõige rohkem. No mõne laagri pärast ka ehk. AGA NAD EI VÄÄRI!!! Veri on peas. Ma ei imesta ka, miks suure maja huvijuht ei taha noortekeskusega koostööd teha.. ma ka ei tahaks tema asemel. Asjad võiksid ju muutuda. Loodan, et Heidi leiab kena lahenduse.. muidu võime kohe maja tagasi kinni panna mu meelest..

..nagu.. misasja.. Viljandis teevad noorsootöötajad miljoneid projekte.. korraldavad matkasid, erinevaid ringe, koolitusi, käivad ise koolitamas end, siis.. korraldavad erinevaid sündmusi, nõustavad noori.. nad on noorsootöötajad, mitte nagu meil. Ei oska kooli noori otsima minna, sest noorsootööd on raske teha, kui keskus kinni on. My ass, et on raske teha! Silmad lähevad punni pähe.. sama idiootne nagu seljaga telekat vaadata või kooris meelega mööda laulda.. no on ju!

Tagasi päeva juurde.

17 oli siis kooriproov, nagu ikka.. homme on mingi rahvaülikooli aktus, kus esitame 5 lugu - hõissa! Pärast Tšehhit meie esimene kontsert..
siis see rahvatants, nagu ikka. Kuid seekord kutsus Ele meid hoopis musta saali tantsijate arvestusi vaatama. Oeh.. natukene tüütu oli, aga pika peale hakkas meeldima. Muusika on neil alati väga mõnus ning tahaks ise tantsida lausa, kui nemad seal kargavad.. tol hetkel.. korraks.. tekib selline nö Viljandi Kultuuriakadeemia hõngus ja atmosfäär, millest ikka vahel räägitakse ja millesarnast mujal ei pidavat olema. Selline imeline hõngus on tegelikult siin koolis olemas küll ja esimesed 2 aastat rahuldab see täiesti inimeste vajadusi, kuid kolmandal.. saab vaikselt siiber.. ehk pole asi akadeemias, asi on 3. kriisis = teine puberteet. Mul on 2. puberteet, ei tee nalja. Keegi oleks võinud öelda, et puberteete tuleb veel ja et nad lähevad aina tõsisemaks ja hullemaks.. poleks siis suureks saanudki. Ehk..

Nüüd istun toas, asjad pilla-palla. Soeng on lühike (viimaks ometi!). Teate, nii hea on juusteta olla.. palju parem kui oli pikkade juustega (mitte, et nad oleksid mul väga pikad olnud varem), aga mul on tõsiselt hea olla, ma naudin oma soengut! :)


Päeva kingitus tuli Lembit Õunapuult, kes kirjutas mu enesetunnetuslike ülesannete kohta niisuguse tagasiside:

Tänan sisukate ülesannete eest!
Väga hästi ja eakohaselt läbimõeldud ülesanded. Üle pika aja sain jälle lugeda nii heal tasemel tööd.

Kui te tunnete Lembit Õunapuud, siis teate, et kui ta nii ütleb, on asi väga hea :)
Sest Lembit ei pillu sõnu mitte kunagi.
Seepärast ta mu päeva ilusaks tegigi täna.


Ning muidugi ka lumi.. osaliselt. Mulle meeldib, et külm talv on viimaks kohal. Ei suuda veel õigeid riideid selga valida, kuid küll harjub.. talv on kohal ja ma naudin talve.


Näljane
Trotsis
Ja ma tean, et mu postitus pole suurem asi, mis seal ikka :D



Panen seega midagi paremat siia:



kahjuks pole meie tantsusamme eriti.. aga kaunis on ikkagi




päris raske tants on.. mul võtab ikka aega see õppimine

ja siis see kaa



nojah.. see on hea tants :D
unustame sammud keset tantsu ära või ja?!



ja siin on meie pähkel..



Ülevaatlus on veebruari alguses.
Viljandimaal pidi olema 4 neliduderühma ainult.

laupäev, 27. november 2010

mõtlesin, et ütlen natukene midagi.. pole seda ammu teinud, samas ei ole isu ega tahtmist siin nuriseda nii mõnegi asja üle või jutelda viimase nädala sündmustest.


Mul on hoopis paar mõttetera, mida olen õppinud või mille poole püüdlen.

1. mul on uue keskusega paar plaani. ärge küsige, mis - ma ei tea ja ma pole samuti veel mõelnud, mida ma täpselt taotlen, aga ma tean, et ei taha olla üks neist noorsootöö eriala lõpetanust, kes Põltsamaal toimuva enda huviorbiidist välja viskavad, kuna arvavad, et ei saa seda parandada või lihtsalt ei taha või ei oska või ei pea oluliseks. Mis iganes põhjustel - polegi oluline, igal ühel omad huvid.
Aga ma tahan midagi teha, mingi udune plaan on.
See, mida head keskus mulle on pakkunud ja mida head mitmetele teistele noortele.. ei saa lihtsalt niisama peldikupotist alla lasta. Ma ei saa seda niisama pealt vaadata.
Konkreetseks tuleb minna.
Siin lõpetan selle plaani kirjeldamise.

2. seikluskasvatuse tudengid peavad olema ühed karmid noorsootöötajad. Praktika on oi-oi-oi-oi missugune ja vahel võiks lausa pisarais koridori joosta või enda kaitseks vastu lärtsuda, kuid.. tark inimene teeb teisiti ja olla seal tark, kus vaja oleks, on hirmus raske ja vahel ei tule üldse välja. Hetkel võimleme ühe projekti kallal ning see paistab olevat üks raskemaid projekte üldse.. millega kokku olen puutunud. Kui inimene tahab, õpib ta VÄGA PALJU elamuspedagoogikast.. kui ta tahab nutta ja piriseda ja aina vaielda, siis ei õpi ta eriti midagi, kulutab ainult närve. Seepärast leian, et elamuspedagoogika teeb tugevaks ja on üks pidev piiride tunnetamine ning enesest ja teistest õppimine. Karmide tädide kasvatamine. Mitte selles mõttes, et me oleme nagu Charlie inglid, mkm.. selles mõttes, et kui tulevikus tuleb mingi probleemne olukord või ootamatus - ja uskuge, neid tuleb roppu moodi ja pidevalt igas eluvaldkonnas - siis ei anna kohe alla või ei hakka koheselt plärtsuma, vaid toimub kiire analüüs ning mõtestatud tegevus. Sedasi üldmuljelt on asi niisugune.

3. ...

esmaspäev, 15. november 2010



Natukene minu venna stiili muusika on taustaks.
Avastasin Pinki jälle oma playlistist ja ta on jätkuvalt hea mu jaoks.
Ning tal on märkimisväärselt vinge soeng!

Sain tunnimudeli valmis ja olen selle üle väga uhke!
kaua tehtud kaunikene

pühapäev, 14. november 2010

mitte, et ma ei mõistaks.. mõistan vägagi hästi teinekord. Ma lihtsalt ei soovi selles alati osaleda, viimasel ajal üha sagedamini

Keskkonnavahetus mõjub pika peale hästi. Täna on mul kodus juba palju parem olla kui eile. Rääkisin eile Kertuga kolm öist tundi maha.. hakkas küll parem. Oma õega rääkides ei teki kunagi kõrvalisi efekte -

-kuidas see meie edaspidist suhtlust hakkab mõjutama;
-kas on võimalus, et ta kellelegi midagi mainib;
-kas ta arvab nüüd minust nii või teisiti.. mismoodi ma talle tundun;
-mismoodi ma temaga koostööd saan teha, kui ta minust nii palju teada saab nüüd;
-ta on ju tegelikult võõras ja kuidagi räbal tunne tekib, kui ma talle ära räägiksin (Lembit rääkis sellest tunnis);
-ta ei saa mind ju mõista sedasi.. tema reageering võib osutuda väga pinnapealseks, mis sest, et ta on selline rõõmus ja kõikide psühholoog;
-...

Neid efekte pole ja seda on nii hea kogeda :)
Sest ta on mu oma õde.



Igatahes nendest vähestest asjadest, mida ta ütles jäi helisema selline lause:
"Sul on vaja seltskonda vahetada.. muutust"

See kool ja seltskond on end minu jaoks lihtsalt ammendanud. Tuttav, Minna istus pea käte vahel ja ütles midagi sarnast ühe rahvatantsu proovi alguses.. Keegi polegi halb või nõmeda lobaga, lihtsalt ma ei saa peaaegu mitte midagi enam nendest seltskondadest, kus ma viibin. Paaniline vestluskaaslaste otsing.. toimub. Mitte peale vaadates, aga sisemiselt.. ja vahel ma leian neid inimesi, kellega mingitest asjadest rääkida. Vajadused on suurenenud, terve mu keha vajab hoopis mingit muud moodi toitu.
Vaata, kui sa oled pidevalt näiteks riisi söönud (nagu Priit Nepaalis) ja sa oled sellest isegi vaimustuses ning rahul, et sööd, kuna see on tervislik, siis millalgi tahad või ei, hakkad sa ikkagi soovima midagi muud, näiteks tatart, kartulit või makarone. Sest see riis ei anna enam sellist vaimustust või rahulolu kehale ja ei täida justkui vajadusi.

Kõigiga on nii, ma siiralt usun, et on.
Aga, kui see juhtub inimeste keskel olles, on tegu päris keerulise olukorraga. Ausalt, keeruline on.
Kertul on õigus


Kodus on hea
Kadri võiks Viljandisse tulla juba. Samamoodi Mairi ja Merili (hahaa, kui nemad tulevad Viljandisse.. :D see oleks veider
..nüüd on selge, kust see Kadi enda tibilikkuse saanud on - kogu suguvõsa on ju selline
hahahaaaaaa!
Ma ei oska sellest lahti lasta ja see häirib täiega ning pidevalt.
Aga vähemalt ma tegelen iseendaga, et paremaks inimeseks saada
asjadest rääkimine on minu suur ravim, aga raske on leida inimesi, kes julgevad või tahavad asjadest rääkida nii nagu need on. Tihti peidetakse valu naeru taha ära. Mingites olukordades on see mõistetav, aga pidevalt?!
Nagu oleks võõras kohas..
Igal ühel oma meetod


Kodus on hea

neljapäev, 11. november 2010

Trauma always leaves a scar.
It follows us home, it changes our lives.
Trauma messes everybody up.
But, maybe that's the point.
All the pain and the fear and the crap.
maybe going through all that is what keeps us moving forward.
It's what pushes us.
Maybe we have to get a little messed up.
Before we can step up.


Just nii ongi
Tantsin välja!

kolmapäev, 10. november 2010

Vahel ei saa ma sellest aru, kuid ma olen ilus inimene

Muide, Viljandis on ühes poes Meeletu film koos stsenaariumiga 35 krooni!!!
Uskumatu, eks?!
Evelyn värvib Viljandi parimaid kulmusid ja ripsmeid.
Ja siis mõned teised tarkuseterad õppisin ka täna.

Puudust tunnen..
..ma ei kuulu siia

pühapäev, 7. november 2010

mnjaa.. Tallinnas on alati väga kummaline olla. Sealt tulles on kuidagi imelik.
Euroopa Noorte päev ei köitnud nii väga seekord. Kohtasin juhuslikult Reinu, kui me Agnesega ülikooli kõndisime. Hea oli näha.. inimesi.
Remo juures käisime ka Tuuliga. Talle on raha ikka pähe löönud, ma ei kannataks kaua sellise jutu sees viibida. Hea oli lahkuda, eemale saada. Hea oli näha ka, kuid parem oli lahkuda.

Kõndisime siis Remo ja tema Mariga Kaubamaja juurde, Darja helistas ning me saime seal samas kokku. Ta on hea inimene ja kui ta käiks minuga samas koolis, siis eelistaksin vene tudengitest just teda mingi ülesande tegemisel. Sõitsime tema koju ja jõime teed ning sõime tema ema tehtud kotlette ja šokolaadi. Millalgi varsti tuli tema kauaaegne sõber, kes tõi samuti šokolaadi. Suhtlesime kolmekesi eesti keeles ;)

Darja ema on eesti keele õpetaja, muidu vene naine mu meelest, aga ei saanudki aru täpselt, sest tema eesti keel on väga hea. Darja ise töötab kahes kohas ja ta võtab neid noorsootöö kvalifikatsiooni kursuseid. Ütles, et Denis käib ka seal. Meeldiv on omada toredaid kaaslasi ka vene keelt kõnelevate eestlaste seas.

Hommikul helistas Kertu, kutsus enda ja Martiniga koos kinno. Läksime siis ja panin oma kompsud riidehoidu. Tasuta sai panna, kui pilet on olemas, muidu maksab 5 krooni. Oleks varem teadnud, poleks oma kompsudega mööda Tallinnat ringi tuuritanud. Järgmine kord olen targem. Istusime hiigelsuures saalis, jõime liitirist koolat, mis oli suure tõenäosusega veega lahjendatud. Suhteliselt kehva maitsega. Pärast filmi külastasime Rotermani tänavatel kahte riietepoodi, mida olen pidanud hirmkalliteks, kuid mis osutusid hoopis täiesti normaalsete hindadega poodideks. Valik oli ka väga hea enamjaolt. Kunagi, kui raha peaks rohkem olema või mõni oluline riideese purunema, aeguma, siis külastan neid poode uuesti.

Helistasin Sandrale, aga telefon oli väljas. Ometi me leppisime kokku, et ma helistan ja siis uurime, mis teha annab. Pole ju ammu kohtunud, aga noh, mis seal ikka. Kadriga sain kokku teema uues kodus. Päris lähedal on see kesklinnale. Martin ja Kertu juhatasid mu ära. Kadri juurde läheks teinekordki. Ta ütles, et tuleb Viljandisse ka ehk millalgi, keegi sõber pidi tal seal elama. Hea, mulle meeldiks see, kui ta tuleks. Kadrit oli väga hea näha, tema juurest ei oleks tahtnud lahkuda. Lõpuks pidid meie teed ikkagi lahku minema, ta läks tööle ja mina pidin ootama kella kaheksani.

Kõndisin jalgsi 20 minutit Kristiine keskusesse, lappasin poodides ringi ja tundsin, et see tegevus on nii masendav.. üldse, Tallinn, kui ma seal üksi peaksin elama, oleks masendav. Üksi selles mõttes, et sõpru ja tuttavaid pole. Tallinn on masendav linn mu jaoks. Ja nii on.

Kohtusime siis millalgi Timoga, kes töölt tuli. Käib kaheks kohas korraga tööl. Sõitsime siis bussiga tema uude elamisse, mis asub täpselt vanalinnas ja katusekorteris, kus elab veel 4 inimest peale tema. Vähemalt neli veel. Korter oli naljakas, aga päris vahva. Tema tuba oli hirmus külm ning värvilise tapeediga. Päris armas oleks ise sea elada. Timo oli kurb. Jah, ta on kurb ja päris tõsine ning kuidagi õnnetu ja pettunud. Iga kord kui ma püüdsin alustada vestlust mingil sellisel teemal, millest oleks toredasti saanud vestluse kujundada, otsustas tema kõik mu öeldu pea peale keerata.

Eesti riik on tellinud meie õppekohad, nad peaksid meid ka toetama...
Kõik peaksid õppetoetust saama...
Mulle meeldib see töö, mis ma teen...
Ei ole nüristav töö, õpin uusi asju...
Lülitan end välja, et mitte lolliks minna...
Siin on vist päris külm... kas sul on külm... hommikuks on vist soe juba... ei tea, kas see tuba lähebki üldse soojaks...
Rääkisin, et Priit on Nepaalis 7 kuud, Timo ütles selle peale: mis kogemusi sealt välismaalt ikka saab, mitte midagi ei saa ja see ei aita tulevasele elule sugugi kaasa. Alustad ikkagi nullist. Sest siinses süsteemis see ei aita, keegi ei hinda seda, et oled kusagil vastu pidanud. Nad näevad, et sa pole kusagil püsinud, vaid ainult ühest kohast teise reisinud.

Nii mittetemalik

nii vastuoluline ja masendav.. selline üksik.

Töö, kool, töö, kool ja elab omaette kusagil uues kohas. Varem oli ühikas, kolis sealt ära.
Ning Kairit.. on ka 5 minutit Kristiinest ja eelmine elukoht oli 5 minutit Kristiinest.
Mõtlen, et Timo on nii teine.. ta pole mu jaoks enam see, kes ta oli siis, kui ma olin kaheksandas klassis ning põhikoolis, osati ka gümnaasiumis.

Ma ei teagi, kas ta on nüüd üdini aus või on ta lihtsalt osav manipuleerija ning suhtleja. Miski temas on vastuoluline ja.. igatahes oli mul hea sealt lõpuks minema saada ning ma helistasin Robertile ja ütlesin talle, et ta on parim, kes mul on.

Timo surus minus igasuguse lootusrikkuse maha.. hing jäi kinni ja hea oli lõpuks bussijaama poole kõndida.. nii vabastav. Pääseda sellest Tallinnast ja inimestest, kes sinna sisse end uputuavad.

Mul on kahju ja olen nukker ning enesesse tõmbunud täna.
Võõras on igal pool olla. Jah, olen segaduses ning arusaamatustes kinni.
Vahel on justkui väga hea juba, kuid siiski saadab mind mingi haiglane must vari.
Vastik!
Ma tahan midagi, mis paneks elama!!!

Grey Anatoomia uus osa võiks juba tulla.
Ma ei tea, mida ma tahan ja mida ma siin teen
ma pole nii õnnelik kui ma tahaksin olla
ma pole rahul praeguse seisuga
ma ei taha viljandisse tagasi minna
ma tahan ära



Lugu on see-eest hea


teisipäev, 2. november 2010

See oli nii raske.. vaimselt ja füüsiliselt nii raske.
Are ema
Roman, kes oleks pidanud olema juhendaja nagu meie Margega.
Teli, kes ei märka lihtsalt teatud asju veel.
10 tundi ja 20 kilomeetrit. Metsas ja metsast väljas.
Ööpimedus.
Puud, puud, puud.

Väga raske..

Aga kuramus, nii hea kogemus, mis sellest tuli.
See on väärtuslik.
Hindan inimesi, kes on valmis end proovile panema ja laskma end tavalisest olekust välja viia.. valmis proovima, katsetama, piire.. enese sees eriti ja enda ümber ka.
Hindan kõrgelt, väga kõrgelt seda.

Üha enam leian, et see, mis mu sees on olnud juba mitu aastat ja see, mis viimaste kuude jooksul on aina kasvanud, muutub peagi reaalsuseks ja ma viin oma mõtted ellu! Mul on ideed.. head ideed piiride ületamiseks ja enese arendamiseks.


Muide, kandideerisin Aida kohviku teenindaja kohale ja töövestlus läks väga kenasti. Täna peaksid tulemused selguma. Eks näis.
Kandideerisin ka VKA välissuhete assistendi kohale. Tükk aega kahtlesin, et kas tasub.. mismõttes, kas tasub?! Mitte midagi pole kaotada ja miks peaksin ma alati arvama, et ma ei sobi või ma pole valmis.. mismõttes. Proovida tuleb ja proovima peab. Mulle meeldib see seikluse idee.. ja mõte. Nii hästi mõjub ellusuhtumisele ja üldse.. elule.
Igatahes sinna viimasesse ma ei saanud, täna tuli kiri. Aga pole hullu, ma aimasin. Oluline on, et ma proovisin.

Täna saime Arega kokku. Raske on. Sügav analüüs käib siiani.


Homme lähen Tartusse ja siis Tallinnasse. Tähistame Robertiga aasta möödumist. Ma olen selle inimesega kokku kasvamas ja ma olen tema kõrval saanud targemaks.. see protsess on nii tihe.. pole mitme aastaga õppinud nii palju kui Robertiga selle ühe aasta jooksul.

4. maigutame suid oma osakonna õppeainete koha pealt. Midagi peab muutuma ja kuidas need asjad siis muutuda saavad, kui inimesed ise midagi ette ei võta.

5. on Euroopa Noorte tänupäev projekti tegijatele. Saan Tallinnasse ja plaanin sinna pikemaks jääda, et kõik inimesed ära näha, keda näha soovin.


Täna teeme soolaleiva peo ja täna koristan toa ära ning teeme süüa.
Hahaa, sain haridusfilosoofias A!
Selle laagripraktika B kõrvale oli too A lihtsalt parim, mis tulla sai. Ma olin enam kui kindel, et sealt A-d ei tule. Igati ärateenitud hinne..
Saaks nüüd tööle ka.. sest raha on vaja ja raha ei tule, kui ise ei teeni. Suht loogiline ning lihtne.


Hei, Kadi, sa hakkad vist suureks saama..
mhh?
Jah, hakkad küll