neljapäev, 16. september 2010

Uus peatükk, mida õppida.
Jääb küsimus õhku rippuma.

Which is more important - I or Us?


laupäev, 11. september 2010

2:30 minutist alates.
Just nii peabki!
Ei lepi vähemaga, tead, mis sa väärt oled.
Ilusasti öeldud, Meredith.


neljapäev, 9. september 2010

neela alla
ära ütle
reserveeritud ole
kogu aeg, mitte vahepeal
hoia madalat profiili
vasta ainult mhmh
ja jah
pigem ole sõber
ära palju kritiseeri
kellelegi ei meeldi kritiseerijad
aga "sõbrad" küll
ära ütle ausalt välja
hoia kõik endale
kogu kõik sellesse karbikesse, mis sees on
jah, sinna
kõik läheb sinna ja arva ära,
see polegi põhjatu karp
mis nüüd saab
peab hakkama rääkima
aga seda ei tohi sündida
seega vaikime

nii oled sa maailmale vastuvõetav


vaikus on alahinnatud



teisipäev, 7. september 2010

põhimõtteliselt olen ma sodiks.
on justkui üleminekuperiood ühest maailmast teise.
puudu on vaid.. ma ei oska minna. tean, et vaja on minna, aga ma ei oska.

miski siin ei klapi.
kuhu ma sattunud olen?!

ma ei tunne iseennast selles keskkonnas ära. Robert ütles, et olen introvertsete inimestega kokku sattunud ühe katuse alla ja see võib olla üks põhjustest. Ma ei tea, ausalt. Ei võta tõe pähe ka, aga jutus on iva.

ehk minu piisk karikasse ei tähendagi meeletut ausust ühekorraga ja julgust välja öelda. Seda oskan niigi. minu piisk karikasse mõjutab mind kuidagi teisiti, ainuke jama ongi, et ma ei tea, kuidas.

Ma pole nii halb, kui ma arvan. Olen lihtsalt paralleelmaailmas või kuidagi nihkes. Vastused ripuvad õhus ja ma ei saa neid veel kätte, sest ma ei tea, kuidas.


Marita, tule, räägime. Sa oled see inimene, kellest härra Lembit meile koolis rääkis.
Ta küsis, kas oleme tundnud sedasi, et mõne inimese juurest tulles oleme justkui innustust ja tahtejõudu täis ning kõik tundub võimalik ning teise inimesega vesteldes võime paari lausega juba täiesti tühjaksimetuna end tunda.

Sina oled minu esimene.
Teise variandi all ei oska absoluutselt mitte midagi öelda, aga Sina oled esimene.


Kirjutuslaud on ülimõnus ja suur.

esmaspäev, 6. september 2010

Meredith: "Are you in the dark place?"
Christina: "Yes"
Meredith: "Me too"
Üks suur pettumustejada ja kuidas saab siis maailma üldse värvilisena näha. Hall on, tumehall. Vihm on ilus ja isegi see külm ilm on oma kõledusega värvilisem ja ausam kui inimrotid.

Rottidest rääkides, vaatasin kanal kahest teist korda oma elus seda multikat, kus rotipoiss kokaks hakkas. Nii mahe ja hea. Multikatele annan ma andeks, kui nad ebareaalsed on, kuid filmidele mitte. Labane on, kui inimesed filmides üksteisele torte näkku viskavad või vale inimesega abielluvad, kuna too onu ähvardas kedagi olulist tappa. Hale.. isegi mitte naljakas, huvitav ammugi mitte. Sisutühi.

Täpselt nagu tänane noortekohvik kiriklas. Kus on meie noorsootöötajate silmad? Millega nad mõtlevad, mis on nende eesmärgid? Lihtsalt mage.. matused. Mitte mingisuguseid värinaid, mitte mingisugust kirge. Igav.. täielik jama, mis seal täna kokku aeti. Maavanem oli isegi kohale kutsustud, lihtsalt seepärast, et ta on maavanem, mitte et ta midagi vabatahtlikku tööst teaks noortele rääkida. Ja meie uus noortemaja, mis nii kaunis ja hiilgav.. hakkab detsembrist tööle vana ja puhastamata sisuga. Räpane ja olematu noorsootöö. Nojah, head võiks ka ju öelda, aga täna pole see päev. Pidin hädavaevu sõnad kurku tagasi litsuma, kui Heidi ütles, et praeguse seisuga uusi töötajaid pole plaanis palgata. Kui siis projektipõhiseid. Meil on uut verd vaja, uusi ideid, uut stiili.. vana ju ei tööta, miks peaks nüüd töötama. Hakkavad lihtsalt oma saunapidusid korraldama seal. Kui seda enne polnud, miks peaks nüüd. Muidugi olen pettunud. Ja ka seda pettumust ei hoia hammaste taga. Aus peab olema ja tegutsema, kui vaja, mitte nagu nemad.

Nimelt minu elamuspedagoogika seltskonna osaline koosseis.. saastsin õppejõule kirja, et olen temas pettunud ja ei lootnud, et ta nii võib käituda nagu käitus. Ütlesin ka teistele, mis õigeks pidasin. Ilusad kirjad tulid. Kusagilt pole kinni haarata, pahaseks saada ega midagi. Õppida on ainult. Ma oskan küll olla, olen õppinud. Õigel ajal tuleb tegutseda.. mitte passida.. südametunnistust kaotada.


Mis see siis olgu?!
Kas ma tahan vastuvoolu ujuda, kas mul on midagi viga, et ma rahul pole sellega, mis sünnib?!
Miks ma näen ainult rahulolevaid nägusid seal, kus neid ei peaks olema?!
Nagu oleks mingi halb unenägu, mingi vale paralleelmaailm, kuhu ma sattunud olen. Need inimesed pole enam samad.
Hakkab vastu, ei suuda enam sisse ahmida sellist laadi.. ma ei teeagi, kuidas seda nimetada.


Kus on elu?
Elu ongi hall, kui lasen tall halliks muutuda.
Ma tean, et mina selline inimene olla ei taha.. ma ei taha nüri noorsootööd teha, ei taha kergekäeliselt asjadele-inimestele lüüa seal, kus ei peaks.
Ma ei ole pohhuist, seepärast mind nii väga huvitabki ja kõigutabki.
Tahan sellest rämpsust välja ja lähengi.
Kusagil on see, mida ma otsin ja mis peab olemas olema.
Nagu tõeline armastus ja printsid ja õnnelikud lõpud.

laupäev, 4. september 2010

Praegu on see tunne: tahan väga aidata, aga ei saa mitte midagi teha.. täiesti õudne.
Kõige valusamad ja õnnelikumad sündmused juhtuvad alati ootamatult. Alati.
Mõtlen Su peale nii tihti, iseeneslikult.

Elu ikka näitab, kes on need inimesed, kellele saab loota.

"Mul polnud aega sellega tegeleda" - aitäh, vähemalt annad mulle võimaluse iseennast paremini tundma õppida. Kus on südametunnistus, kus on kiire reageerimine, kus on mõistus..?


Phäh, isu kaob ära.
Söögiisu on juba tagasi, mis sest, et ajasime päev otsa kõike head ja paremat näost sisse. Vanaema tuli külla ja Merili tähistas oma sünnipäeva. Maale lähen alati parimal meelel. Seal on kodutunne.


Mäletan, ta ütles mulle kunagi, et siin maailmas pole enam midagi, mida ta kardaks või mis talle väga valusasti haiget saaks teha..
Elu ei ole õiglane, kohe kindlasti mitte.
Seda ka, et poes pole minu seelikuid müügil. Ostsin abakanist riide, hakkan ise õmblema. Mingi suvakas riie on, aga ehk tuleb kena seelik.

Nägin linna peal seda sama neidu, kelle blogi nii vahvasati mu aega sisustas eelmisel aastal. Sõitis rattaga mööda, tundsin ta kaugelt juba ära. Päriselus näeb palju kenam välja kui piltidel.

Marita elab Roberti vennaga samal tänaval ja ma lähen talle kunagi veel külla.

Sõime selles Otepää lähedal asuva asula nimega sarnases restos pitsasid Roberti perega. Tähistasime kooli algust. Kõhud said punni söödud.

Robert toob mulle arvatavasti Lõunakeskusest selle mütsi ära, mida soovisin.

Seilasime Emajõel laevaga. Tasuta ja tund aega.

Öösel passisime Raini ukse taga (too Roberti sõber, kes aastavahetusel meid enda juures kostitas), ta ei võtnud telefoni vastu, uksekellale ka ei vastanud. Seega oli põhjust Merli ja Irise korterile pilk peale visata. Mõnus.. vanem, aga mõnus. Ma elaks seal küll, kui talvel sooja peab. Täiesti piisav. :)

Sõime hommikust Rahva Raamatu kohvikus.. ja tundsin end üle pika aja tudengina. Viljandis on tiba teine staatus. Uurisime raamatuid ja kui ma seal elaks, võtaks lausa päevi, et Rahva Raamatus uudistamas käia.

Tartus oli mõnus.
Robert on kallis.
Tuduaeg on käes.

Ahjaa, Marilasteaia värvipidu sai ka edukalt peetud. Kaunis ja rahulik, mulle meeldis. :)
Kõht siiani punnis.

reede, 3. september 2010

Esimene nädal Viljandis ja miks ma seda küll ei naudi..

Teen endale pai.
Suutsin Inglismaa reisi olukorras siiski rahulikuks jääda ja sisimas ei pea viha ega nuta selle reisi üle ka absoluutselt, mis sest, et mind jumala lampi maha jäeti ja ma selle täiesti juhuslikult esimeses loengus avastasin. Uurin rahulikult, mis toimus ja kuidas oli.

Pole üldse Kadi moodi, eks?

Kuri, vihane ja tusane ning räägib kogu aeg sellest reisist - nii peaks olema. Aga ma pole ja olen enda üle uhke. Teen tööd endaga.


Olen mitu head asja korda ajanud enda juures.
Kõik saab korda. See saab ka ja teised asjad ka.



Samas ma ei saa mitte mainimata jätta, kuivõrd viskas mul üle esimene lühike nädalake Viljandis. Algus oli hea, aga siis.. ma ei saa, ma ärritun ikkagi. Vannituba kola täis, köögis pilla-palla asjad. Keedukann kuid mustuse ja rõveduse ning katlakiviga üleni koos. Äädikas on selleks, kõigest 8,5o, isegi kallis Rimis! Ma ei saa sellega leppida. Vastik. Võin elada pisikeses ruumikeses või sellises korteris nagu Merlil ja Irisel on.. lihtsas majakeses, ilma luksuseta, kuid korrapäratust ühiskasutavates ruumides MA EI SALLI ABSOLUUTSELT! Mis siin ikka. Tuleb lihtsalt mööda vaadata. Kui keegi mu tuppa ei pasanda, ongi hästi ja nii tegingi. Uuel nädalal uue hooga. Mitte vanaga.

Meie oma tuba on ka veel nii poolik.. nagu kastides elaks. Pole veel mööblitki.. mis võiks olla. Nüüd saime kirjutuslaua ja ainult telekajant tuleb ühiselt selgeks ja kõigile sobivaks rääkida ning diivan tuleb meie tuppa smuugeldada.. või padjakesed.. saaksin ise õmmelda. Abakanis on sellised head asjad olemas.. Isegi lambipirni saime, mida Viljandist võimatu leida. Võin juba peaaegu rahul olla meie ruumiga.

Ema isa tahan 12. septembril Viljandisse ajada koos kõikide kaunite asjadega, mis mul Põltsamaal juba 2 nädalat pakitud on. Ideaalne plaan nad kontserdile kutsuda.


Homme maale. Merilil on sünnipäev ning üllatus-üllatus, vanaema tuleb hommikul bussiga Põltsamaale, et siis koos meiega Lemuverre minna. Jah, peame mitut sünnipäeva, sest mu vanaema sai 68 1. septembril. Ta on noor. Henrit näen ka.. maale on alati hea minna, alati..

Viskan asjad nurka ja lähen kätistele trukke õmblema. Pagan.. pean täna Grey Anatoomiat vaatama. Pole ammu näinud. Muide, avastasin eile õmblusmasina taha istudes, et TV 3 näitab sarja viiendat hooaega.. mul praegu neljas pooleli. Seega, on mida Viljandis neljapäeviti vaatama hakata. :)
23. septembril alustab 7. hooaeg.. hiljemalt septembri viimaseks nädalaks peab telekajant selge olema, muidu nutan patja või ostame Robertiga 1500 kroonise digiboxi ja siis maksame iga kuu 115,50 kroonile veel 35 krooni peale. Hõissa!

Jamajutt.

Milline totruse tipp! Nett ja telepilt majas olemas, digiboxid värgid-särgid, kuid ainult ÜHE teleka saab taha ühendada. Enne oli ikka nii, et kui taldrik või antenn katusel, võisid kasvõi 10 telekat tuppa seada ning igalt poolt nägid pilti. Nüüd digiboxita toad täis kalli raha eest või jäta telekavaatamine maha.

:D