teisipäev, 30. september 2014


Ilusa päikeselise päeva ja punaste pihlakate ning sügisese tuule ja kohatise sinise taeva muusika.

Eile otsustasin, et mina laagrisse ei lähe. Ja ei lähegi.

Miks teha asju, millel ei näe mõtet ja öelda endale, et: "oh, see saab varsti läbi", "see on peaaegu viimane".


Ei! See olen mina siin võtmas iseenda eest vastutust.

reede, 26. september 2014

"Vaata, vaata vahel, kas kohustus on Sinu tahe.."

Istun praegu Loft Hostelis, laen alla oma lemmiksarja uue hooaja esimest osa (märk, et ring saab jälle täis). Joon vaarika-vanilje-maitselist teed ning kuulan Stefani saadetud Arvo Pärdi'st ja Björk'ist inspireeritud loomingut.

Hostel on peaaegu inimtühi, avalikest kõlaritest tuleb samuti imelist muusikat.. nagu oleksin iseendale selle paiga broneerinud.

(tegelikult on väga raske kirjutada selle loo ajal) Aga paneme ta siis käima ja.. kirjutame pärastpoole.





Siia kõrvale võiksin tegelikult veel muusikat jagada.. olen leidnud mitmeid huvitavaid artiste.


***

Ma usun, et pole sellest veel kirjutanud. Mõtlesin, et olgu, kirjutan siis, kui asjad juba paigas on, aga olgem ausad - on need elu-asjad üldse kunagi paigas? valmis? ei...

Endiselt on rahu ja .. kui Irisega siin veel mõned päevad tagasi hommikul vara bussijaama poole kõndisime küsis ta minult:

"Kui saaksid minu asemel praegu Eestisse lennata, kas lendaksid?"
jäin veidi mõttesse ja siis: "oot.. esimest korda jään ma selle küsimuse üle mõtlema"

Muide, meie reis oli väga metsik! Pildimaterjali kaudu on keeruline väljendada.





Ei ole kaugel see aeg, mil tahtsin iga hinna eest Eestisse naasta.
Miski on minus paika loksunud, ära harjunud või siis.. vastutust hakanud võtma.


Tunnen, et olen ära andnud vastutuse enda eest.
Mis tähendab, et olen ära andnud enda vabaduse.

Aeg
Toitumine
Privaatsus
Loovtegevus

Sisuliselt ei kontrolli mina enam ammu seda, mis minust läbi käib ja mis minu ümber on.
Ma teen, mis kästud ja kuidas öeldud ning.. siis.. ju kaobki inimene ise ära.
Tulemus - meeleheide!

***

Tol öösel saatsin Irise ära ning hommikul ärgates teadsin, et nüüd, nüüd on aeg võtta vastutus oma toitumise osas. Katsetan toortoitu. Ega see kerge ei ole, kui ise ei saa valida, mis kaup poest tuleb, aga ma ikkagi, ikkagi ma tahan ise vastutada enda söögi eest!

Rohkem energiat, soov trenni teha, kõht laulab, ei vingu enam, valud on kadunud, pea on värske, mõtted selged.

Katsetan esialgu sinnamaani, kus ma enam üldse saiakeste ja tehissuhkru (kommid, moosid, küpsised..) järele ei ihale (lõuna-euroopa rahvaste paablis elades - jah, ma ei ela islandil, ma elan lõuna-euroopas - pole kerge saiast hoiduda). Ja lõpuks sinnamaani, kus mul ei teki isu õlu või veini järele.. mitte, et see omaette eesmärk oleks, kuid mingitmoodi peaks keha reageerima kindlasti. Sel moel, et ebavajalikke asju lihtsalt ei tarbi!

Mmm.. Jose Gonzalest lasevad nad palju nendest kõlaritest.

Mõned päevad tagasi kirjutasin kontorisse, et lahkun novembri algusest.
Saan nüüd esimest korda kõva häälega seda välja rääkida.
Mul on endiselt "pulmakleit" (loe: korter), aga "abikaasat" (loe: uus töökoht) ei ole.

Vastutus oma aja ees.
Oma privaatsuse ees.

Kolin Lõuna-Euroopast Islandile.
Vähemalt selleks pimedaks ajaks.. et siis kevadel tagasi tulla.
Nii on plaanis.
Ma ei saa veel Islandilt ära minna. 
Veider on olla väljaspool projektimulli.
Väga veider.
Uuestisünd.



Siia mahuks veel mõtteid, aga skypeme-helistame!

kolmapäev, 10. september 2014

Nostalgiline

Sügise tunne on
uue alguse tunne. Nagu oleksid kõik algused koos ühes punktis kokku saanud.
Esimene tööle minek
Kooli minekud kõik koos
Ülikooli sügis
Päike
Hommik
Jalutuskäigud
Klassikaraadio
Meri
Kooriproovid
Tallinna trammid
Noortevahetused Põltsamaal
Värvilised lehed
Viljandi nädalavahetuse hommikud kodus

Täna olen siin.
Eile märkasin vist esimest korda, kuidas mäejalamil on rohelus veel mitmekesisem ja punakat ning oranzikat värvust on juurde tulnud.
Puid siin ju pole, mille lehed värvi muudaksid.
Sügis on minu jaoks alati natukene kurb olnud, nüüd ei ole.
Esimest korda ei ole sügis ja suve lõpp kurvad.


Mu viimane laager maapiirkonnas sai eile otsa.
Nohune, armiline, õnnelik.


Eestist kaasa toodud energia aitab toimetada ja olla.
Pihlakad on nii punased me akna taga ja päike paistab vahelduva eduga.
Suutsin eile normaalselt sotsialiseeruda. Tavaliselt peidan end oma tuppa ja pigem hoidun sellest kodusest rahvamassist ka küsimustevoorust: kuidas oli? kus oli? mis oli? kes olid? ja ja ja..
Eile sotsialiseerusin.
Island näitab mulle teistsugust nägu.

Puhtalt seepärast, et olen vaimselt veidi värskem ja võtnud aega enese jaoks.


Täna läks pool maja kuhugile matkale mõneks päevaks.
Kuu aja pärast läheb pool maja oma kodudesse..
Püüan leida mõne vaba ala, et harjutustega algust teha
(sõin laagris ogarusi.. nagu ikka)
uurin, mis kell Maria tagasi jõuab, et siis söök valmis teha. Üks islandlane kinkis meile orgaanilist toitu, peab katsetama midagi head.
Mõtlesin uurida, mida pihlakatest meisterdada saaks..
Pesu vaja pesta ja tuba veidi korrastada..
Iris tuleb ja ma saan nüüd reaalselt planeerida Islandil rigi reisimist

Siis vaatame täna.. sest uued algused tuleb ära alustada
olen tagasi.
Ja see tunne on hea.



Siia juurde paneksin nüüd ühed sügisel tehtud fotod Viljandi lehtedes Tuuli, Priidu, Roberti ja Margega
ja
Laura Junsoni "Sügis kodus" loo


või siis Pastaca "Bellamor" on ju täiesti sügise laul!


Panen nüüd veidi eesti muusikat taustaks ja lõpetan oma orgaanilise tee.. 
ning alustan


(teadmiste janu on.. peaks justkui ülikoolis nüüd olema, aga olen siin veel)
:)