Istun praegu Loft Hostelis, laen alla oma lemmiksarja uue hooaja esimest osa (märk, et ring saab jälle täis). Joon vaarika-vanilje-maitselist teed ning kuulan Stefani saadetud Arvo Pärdi'st ja Björk'ist inspireeritud loomingut.
Hostel on peaaegu inimtühi, avalikest kõlaritest tuleb samuti imelist muusikat.. nagu oleksin iseendale selle paiga broneerinud.
(tegelikult on väga raske kirjutada selle loo ajal) Aga paneme ta siis käima ja.. kirjutame pärastpoole.
Siia kõrvale võiksin tegelikult veel muusikat jagada.. olen leidnud mitmeid huvitavaid artiste.
***
Ma usun, et pole sellest veel kirjutanud. Mõtlesin, et olgu, kirjutan siis, kui asjad juba paigas on, aga olgem ausad - on need elu-asjad üldse kunagi paigas? valmis? ei...
Endiselt on rahu ja .. kui Irisega siin veel mõned päevad tagasi hommikul vara bussijaama poole kõndisime küsis ta minult:
"Kui saaksid minu asemel praegu Eestisse lennata, kas lendaksid?"
jäin veidi mõttesse ja siis: "oot.. esimest korda jään ma selle küsimuse üle mõtlema"
Muide, meie reis oli väga metsik! Pildimaterjali kaudu on keeruline väljendada.
Ei ole kaugel see aeg, mil tahtsin iga hinna eest Eestisse naasta.
Miski on minus paika loksunud, ära harjunud või siis.. vastutust hakanud võtma.
Tunnen, et olen ära andnud vastutuse enda eest.
Mis tähendab, et olen ära andnud enda vabaduse.
Aeg
Toitumine
Privaatsus
Loovtegevus
Sisuliselt ei kontrolli mina enam ammu seda, mis minust läbi käib ja mis minu ümber on.
Ma teen, mis kästud ja kuidas öeldud ning.. siis.. ju kaobki inimene ise ära.
Tulemus - meeleheide!
***
Tol öösel saatsin Irise ära ning hommikul ärgates teadsin, et nüüd, nüüd on aeg võtta vastutus oma toitumise osas. Katsetan toortoitu. Ega see kerge ei ole, kui ise ei saa valida, mis kaup poest tuleb, aga ma ikkagi, ikkagi ma tahan ise vastutada enda söögi eest!
Rohkem energiat, soov trenni teha, kõht laulab, ei vingu enam, valud on kadunud, pea on värske, mõtted selged.
Katsetan esialgu sinnamaani, kus ma enam üldse saiakeste ja tehissuhkru (kommid, moosid, küpsised..) järele ei ihale (lõuna-euroopa rahvaste paablis elades - jah, ma ei ela islandil, ma elan lõuna-euroopas - pole kerge saiast hoiduda). Ja lõpuks sinnamaani, kus mul ei teki isu õlu või veini järele.. mitte, et see omaette eesmärk oleks, kuid mingitmoodi peaks keha reageerima kindlasti. Sel moel, et ebavajalikke asju lihtsalt ei tarbi!
Mmm.. Jose Gonzalest lasevad nad palju nendest kõlaritest.
Mõned päevad tagasi kirjutasin kontorisse, et lahkun novembri algusest.
Saan nüüd esimest korda kõva häälega seda välja rääkida.
Mul on endiselt "pulmakleit" (loe: korter), aga "abikaasat" (loe: uus töökoht) ei ole.
Vastutus oma aja ees.
Oma privaatsuse ees.
Kolin Lõuna-Euroopast Islandile.
Vähemalt selleks pimedaks ajaks.. et siis kevadel tagasi tulla.
Nii on plaanis.
Ma ei saa veel Islandilt ära minna.
Veider on olla väljaspool projektimulli.
Väga veider.
Uuestisünd.
Siia mahuks veel mõtteid, aga skypeme-helistame!