pühapäev, 25. jaanuar 2015

Ma oleks enda justkui ära kaotanud mõneks ajaks. Panin täna tähele, et oot, ma pole siin, olen enese ära kaotanud. Eks see ole üks peituse mäng. Mäng. Mitte igavene kaotus.

Mu uks on avatud ja ma panin ise plehku sealt. Lasin kõigel sisse-välja voolata. Ühed Yogi teed, mis siin joome, kannavad sõnumeid. Üksi oli: "energy must move all the time".

Võibolla ma ei saa praegu õieti arugi.. aga energia ei pea liikuma kogu aeg.
Ma tunnen küll, et pean oma ukse koomale tõmbama või lausa kinni. Ja paotan siis, kui ise heaks arvan.

Aina annan ja annan. Annan ära kõik! 
Isegi pole midagi anda!
Ikka anna ära!

Tasakaal. Kus?
Kuhu kadus?

Nädala pärast on hingamise meditatsioon. Lähen. Kuidagi pean end töölt ära saama, aga lähen.
Ja siis on jooga. Igal teisi-neljapäeval. Lähen.

Maria läks sünnipäeval koju. Märtsis naaseb.
Õues mässab täna (jälle) torm.
Kõik tuled põlevad, küünlaid läheb palju.
Viirukeid niisamuti.

Ei viitsi süüa teha, aga siis panen head lood mängima ja teen ikkagi süüa.
Tuleb järjekordne salat, kõrvale tatra-muna-omlett ja siis segasin viimastest puuviljadest mingi smuuti kokku. Töölt leidsin sirtsu veini ja peaks sobima küll mu kõhule.

Täna hommikul (hommikud need kõige tumedamad) mõtlesin, et ostan lennupiletid KOHE ära! Aga siis meenus, et.. Tuuli tuleb külla. Ei, ei. Ma ikka ei põgene iseenese eest.
Vot, olen siin ja täiesti, totaalselt nii omaette kui eikunagi varem.

Energiat on vaja, et häid mõtteid mõtelda.

Ikka see sama õppetükk vajab uuesti läbi töötamist. Sõpradelt tuleb mõtteteri..
Iga laul raadios räägib mingit lugu, mis on jällegi minu lugu.

"Ole oma energiaga kade.. ära anna kergesti ära"
"Let go things, so the new ones could come"

Raamatud ootavad sirvimist.
Artiklid lugemist.
Vestlused vestlemist.
Kirjad vastamist
Filmid vaatamist.


Margelt sain paki. Võtsin oma sünnipäevaõhtusöögile kaasa, mis oli ääretult-ääretult otsata meeldiv (! mul hakkab usk tagasi tulema, et on võimalik välismaal suhelda teemadel.. nagu oleks eestlastega laua taga istunud !) Järgmisel hommikul lugesin.

"Mõnel hommikul väsinult küsid.
Kas tasubki paotada ust.
Kas naeratus siis ka veel püsib,
kui taevas on rusuvalt must.
Kogu elu kui lõputu äri
tulles laostunult ei tea kust.
Ära kunagi eneselt päri,
kas võib kaotada naeratust.
Väljas tänaval ükksõiksus kajab,
tasa esikus avaneb uks.
Keegi ikka Su naeratust vajab,
kui ta jääbki ehk tundmatuks"


Tegelikult tahtsin nii väga lajatada, aga Pärt Uusberg ütles ilusasti oma lugude tekkimise kohta , et.. ma muutsin ka oma meelt.

"transformeerunud iluks
ei soovi lajatada seda valu kellelegi näkku ja iseendale ka mitte,
vaid pigem selles toimub.. transformatsioon iluks,
mis lohutab, et seda valu kanda"
-Eesti Lood: Sisekõla (ETV)


Karma.
Üks asi viib teiseni.
Kohtad kedagi - otsustad midagi. Lased lahti. Haakud. Muudad.
Muutud.
Ja siis jälle.
Ja jälle.
Õpin. Endiselt õpin.


Oktoobrikuu. Minu viimane laager.
See moment siin pildil on jäädvustatud fotolaagri töötoas, kus pidime paarides teineteise emotsioone pildistama. Küsisid küsimuse - teine reageeris - tegid foto. Praegu, siin, vastab üks ungari neiu küsimusele oma abielu kohta.

Kuidas, Sa teadsid, et on õige inimene?
Lihtsalt teadsin.

Süda tunneb ära.
Kogemustepagasiga süda.
Know the tree by it's roots.

esmaspäev, 5. jaanuar 2015

Jäin haigeks aastavahetusel. Kerge nohu ja kurguvalu. Niisugust aastavahetust pole mul varem olnud. Kuidagi väga ära kiskus. Vajus kuhugi musta auku ja siis ma ei saanud sealt enam välja.

Viimati oli mul kurgu-nina haigus viimases välilaagris, siis, kui ma oma majutajaga ühist keelt ei leidnud. Keeruline inimtüüp mu jaoks. Ja ei osanud sõnu õigesti välja öelda. Jäid kuhugi kinni mu sisse.

Nüüd siis jälle. Ja ma tean küll, miks. Liiga palju mõtteid ja liiga vähe võimalust maha laadimiseks. Välja laskmiseks. Tunnen end paremini. Mul on hea meel, et keha vastutuse võtab ja paneb mõtete kraani peas kinni. Veidi niriseb, aga ei voola enam sedasi. Lihtsalt väsin ära.

Lugesin kord ühte artiklit, kus soovitati uudiste lugemine mõneks ajaks kõrvale jätta ja ärevate probleemjuhtumitega sarjad-filmid. Ning tegeleda kõige sellega, mida naudid. Kuna mul on praegu selleks tegelikult ka aega, siis seda ma püüangi teha. Ja haigusega koos.. ei olegi muud varianti.

Inimese keha on tark.

Täna ostsin poest jälle midagi uut, mida ammu või mitte kunagi pole ostnud. Redised, kurkuma (arvasin, et ingver, aga pole), päikesekuivatatud tomatid. Ja uurisin, mis nende asjadega peale hakata. Keerasin kokku mingi salati ja magustoiduks 2 ploomi ning india pähklid. Ma pole ammu end nii hästi tundnud kui pärast selle salati söömist. Esimesed kaks ampsu ja ma hõljusin kusagil.. ma ei tea, veider kirjeldada, aga hea toidu tunneb keha ära. Tunneb ära selle, mis sobib parasjagu. Muide, kurkumaga saab hambaid pesta. Katsetan ära.

Kuna gluteiin pole mu väga hea sõber, siis eile tegin tatra-näkileibasid:



Tatraleiba proovisin ka teha ükspäev, aga see tuli välja nagu tatrakook.. mitte leib. Kuid need kräkkerid, neid hakkan nüüd leiva pähe tegema. Petab ära küll.

Ja siin mu õhtusöök:


Üks mõte, mis mind eilsest saadab: Olen siin. Peaaegu 26. Mul pole oma isiklikku elamist, püsivat finantsilist sissetulekut, pole autot, lapsi ega karjääri oma erialal. Teen tööd, mis toidab, aga ei meeldi. Elan maal, kus 50m/s on normaalne tuul ning see on alles ekstreemsuste algus.

Tüüpilised painajad.

Ja kuidagi eile oli see päev, kus ma endale ütlesin: Hei, oota! Ma olen palju reisinud. Erinevate kultuuridega tutvunud, inimestega tuttavaks saanud. Olen siin omapäi ja mugavustsoonist väljas. Kogen midagi ebatavalist ka igapäeva tavalistes olukordades. Sest see on teistmoodi. Kõik on teistmoodi. Sama, aga ikka väga teistmoodi. Ning kuhu iganes mu tee mind viib, selle kõik võtan ma endaga kaasa.

Ja mingid tobedad küsimused eesmärkide, eesmärkide ja eesmärkide osas. Edasiõppimine, edasine töö ja.. oma korter ja oma auto ja OMA ja OMA.. misiganes.. on midagi, mis mind füüsiliselt haigeks teeb ja hauda ajab.. ja ajabki! See ajab mind hulluks ja aina sõelub mu peas.

Tihti on süütunne, et ma pole veel alustanud. Ülikool lõppes ja pärast seda on üks väga veider periood olnud. Ma ei saa õieti aru, mis toimub. Et, kus ma siis nüüd omadega olen. Ja selline tunne, et ma PEAN aru saama ja ma PEAN selgeks tegema.


Kuidagi praegu, siin, nohuse ninaga ja kumiseva peaga.. ikka ei PEA küll! Ma olen vaba! Ja ma juba ammuilma teen karjääri oma elus. Juba ammuilma teen.. ja 50-aastaselt saan aru, miks 26-aastaselt neid asju tegin, mida tegin.

Mmmm.. analüüsiv meel. See ongi minu karjäär. Iga päev teen karjääri selles osas. Kuidagi see ikka sobitub minu masterplaaniga. Chalicel on üks laul metsa minekust ja jama selja taha jätmisest. Umbes selline masterplaan ongi. Pillamisest ja tarbimisest minema.


Olgu.. kuidagi palju sai täna. Vaatan ehk midagi ja siis tuttu ära.
Head ööd