teisipäev, 29. jaanuar 2008

noortevahetuse taotlusvormi täitmine käib täie p**aga!

Projekt projekt projekt.. ja nii ta meil läheb. Täna umbes 5 tundi juba :) kirjutame ja mõtleme ja arvutame.. juhe nii koos, aga nalja nabani ja huumor käib iga pingelise olukorra juurde..

Oeh..

see võib tunduda kekkamisena, aga.. see on nii meeldiv tunnustamine.. Neiud, see on teile!
Meile!



Kõige tähtsam on see, et NÜ Juventus on olemas väga aktiivne noortegrupp, kes on end õigustanud mitmete projektide kirjutamisel ja ellu viimisel. Viidi ju läbi ise noorsoovahetus Põltsamaal koostöös 5 riigi vahel. Kirjutati uus noorsooalgatus ja tänaseks on Euroopa Noored juba oma jah sõna andnud. Lisaks osalevad kaks noort jaanuaris Marseilles (Prantsusmaal) võrgustiku Mosaic kohtumisel, et uuel aastal noorsoovahetused jätkuksid. See kõik on järjepideva töö tulemus, et noorsootöö oleks noorte endi pärusmaa ja nad saaks teha seda, mis nende arvates on noorsootöö :). Noorte aktiivse kaasatuse saavutamine on iga noorsootöö asutusele parim kink ja soov. Oluline on ka see, et NÜ Juventus tegevuse mõjutusel on mitmest aktivistist saamas noorsootöötajad ja oma praktika kohaks on nad valinud Allika ANK.
(allikas: http://nyjuventus.ee/allika.php?uudised=1&uudis=71)


Juhtus ka midagi põnevat?
Esmakordselt oli meil vabatahtlik. Hispaaniast. Ta oli meie juures kaheksa kuud. Uus oli ka aktiivgrupi märkimisväärne agarus. Usk noortesse hakkab tagasi tulema. Nad viisid oma projekti 99 protsendi ulatuses ise läbi.

Mis oli kõige tähtsam sündmus?
Kõige tähtsam on see, et NÜ-l Juventus on olemas väga aktiivne noortegrupp, kes on end õigustanud mitmete projektide kirjutamisel ja elluviimisel. Viidi ju ise koostöös viie riigiga läbi noorsoovahetus Põltsamaal.


Kõik on võimalik neile, kes julgevad unistada! See on meie moto.
(allikas: http://www.vooremaa.ee/?category_id=4&article_id=13633&issue=610)


MOTIVATSIOONI AINA TULEB!
Meie ööd ja päevad msnnis ja Rivaalis.. projekt ja projekt ja projekt.. vahel täielik allaandmise tunne.. kuid uue õnnestumise korral, taaskord edasirühkimine.
Naljad.. pea ülekuumenemine.
Meie grupi peokesed ja uute noorte värbamine ka.. tasapisi, pisitasa :)

Imeline!

:)

Minu elu üks parimaid aegu.
See jääb meelde.


Nüüd jääb üle vaid loota, et homme saame eelarve korda + päevakava + 10 muud asja veel :D


Ööd!

esmaspäev, 28. jaanuar 2008

nii hea on mõelda, et kõik on alles ees



I miss you.
Sometimes more
sometimes less
How can I miss you, when you are allready here?! In my heart and soul.

Igatsus teeb head.




Joonistan pilti, päiksekiirtega.. :)



2005 aasta suvi

laupäev, 26. jaanuar 2008

Sünnipäev vol2

Neljapäeva õhtul olin ligi 3 tundi õues. See oli tore aeg. Hästi hea tunne on vahepeal lõõgastuda ja mõelda hoopis muudest asjadest. Jah, vahel on tõesti täiesti kama. Ja meil oli tore.

Tänane hommik algas uniselt, kuid olümpiaad oli päris huvitav. Tulemusi veel ei tea. Reelika ka kirjutas seal. Mõnusad 2 tundi.

Päike paistis.. viimaks ometi. Põltsamaale jõudes läksin poodi. 2 tundi vahtisin seal. Sain päris korralikke asju. Sünnipäeva puhul tegin endale välja.
Ootasin Merilit.
Tundus juba, et keegi ei tule, aga ei.. õnneks nad tulid. Läksime vanaema juurde ka. Kui koju hakkasime sõitma, siis panime Elmari peale ja laulsime ning tantsisime autos. Merili ütles, et Põltsamaa tekitab mõnusa nostalgilise tunde. Ta lubas mingil reedel siia sõita. Siis saaks ringi tuiata linna vahel ja juttu ajada. Oeh.. tore on nendega.

Mõtlesin, et vaatan seda ajaloo raamatut.. aga ei. Uni on liiga suur. Ma kavatsen kohe voodisse vajuda, et homme uue hooga alustada. Nädal ju algab taas.. Johaaidii! Valleraa!


Tahaks juba minema saada..
..samas, võimalikult palju võtta. Kõike head, mis võtta annab. Muu.. pole oluline. Ükspäev lõppeb see niikuinii.. polegi vist mõtet siin ulguda, et tahan minema. See aeg pole kaugel ja kunagi tahan seda tagasi.


Mhh.. saadad või ei saada?!
Ootan.


Head ööd.

reede, 25. jaanuar 2008

Jah.. murdsid oma sõna.
Katki tegid selle. Ja veel sellise rahuloluga nagu poleks sa kunagi nii suure suuga seda kõike lubanud.
Mis kõige iroonilisem.. jah.. ma ei ole irooniline parem :D

Minu jaoks igatahes, pole vabaduseta suhtel mitte mingisugust mõtet. Sõbrad peavad ka olema. Ja eks see oli üks põhjus, miks kõik läks nagu läks. Ja see, miks nüüd on meeletu mõttetut mõmin ja vastik käitumine (ignoreerimine) tuleb ju sellest, et ma ei lasknud sul endale haiget teha. Sest igakord, kui lubad, ei saa sõnu tagasi võtta.. suure suuga muliseda ja pärast mängida jõledat kannatanut. Sa lihtsalt ei oska sõprust hinnata. Jah.. küsisid, kas tean, mis on armukadedus?

Kas sa tead, mis on Sõprus? Kes on sõbrad? Need, kellega tuleb salaja suhelda? Need, kes tuleb alati viimasele kohale asetada? Need, keda ei mõisteta kui sõpru vaid kui.. kedagi teist.
Mhh.. juusiis on põhjust sinus kahelda. Miks muidu on nii :)

Nojah.. eks sa siple.
Eks me kõik teeme seda siin maailmas.

Usalduse puudulikkus. Jah, valus. Ja ma ei naera selle valu üle.
Mul on kahju.
Ja vahel täeisti kama.
Lihtsalt savi.
Aga sul veel rohkem. Paras. Sest see on eriti sitt tunne. Kõige nõmedam on täielik ükskõiksus. Täielik.

Ukse kinni tõmbamine ja võtme minema viskamine.
Mitte midagi ei võitnud sa sellega.
Kaotasid.

Sest jura käib edasi. Minuga või minuta. Nüüd oli iroonia.
Ukse kinni tõmbamise eest.





Muide.. homme on eesti keele olümpiaad Jõgeval. Merili tuleb ka siia. Ja projekt hakkab valmima.
Tulevikuplaanid liiguvad.
Jah..
täna ta ütles, et mul peaks olema täiesti ükskõik.. ja peakski.
:)

Varsti.

kolmapäev, 23. jaanuar 2008

Siiski tahan kaasa võtta ainult hea.
Joonistasin 2007 aasta suvel endast kogu selle välja.. juba varem alustasin sellega. Tahtsin Sulle sõidu aeg kinkida selle.. või sünnipäevaks.. no, millal iganes. Endale ma seda jätta ei saa.
Aga nüüd..
ma ei taha seda endale.. ei taha ka ära põletada. Ehk saad selle kunagi. Ehk mitte.

"Hate me for all the things I didn't do for you"

Uks on kinni ja lukus, võti ära peidetud.
Sel juhul otsustasin siia kirjutada. Ma ei tea, kas juhtud seda lugema, aga siia see tuleb.

26. mai 2006

Rääkisin, et mul on nii hea tuju (Kaisal oli ju sünnipäev), et võiksin hetkel ööläbi juttu rääkida ükskõik kellega. Ta ütles, et seda me võiksime teha. Aga suvel. Istuda lauluväljakul ja lihtsalt juttu ajada (minu suureks üllatuseks). Muidugi! Miks mitte. Ma olin nõus. Nii see jäi. Tookord ma ei teadnud veel midagi. Aga oktoobris sain teada.

0ktoober 2006

Pikk suvi oli möödunud. Vahepeal ei olnud kummalgi meist mahti seda öövestlust ette võtta. Aga pole hullu, see oli ju lihtsalt üks ettepanek. Jah, mul tekkisid tunded. Millalgi kevadel.
Istusime lauluväljakul.. mäletad Marita? Ja ma rääkisin Sulle neist. Mina, kes ma nii harva sedasi tunnen, tundsin tookord NII! Imeline tunne. Lootus ja ka teadmine, et ma ei pruugi saada vastu tunnet.
Me saime kenasti läbi. Nagu ikka. Koolipäevad möödusid nagu kõik teisedki. Täis rõõmu ja häid emotsioone.

02. November 2006

Ning ühel päeval.. Sa pakkusid välja, et võiks sõitma minna. Ööläbi. Eestimaa peal. Muuskat kuulata ja sõitma minna. "Suvel teeme nii,ma luban." Muidugi ma olin nõus! Meie suvine rääkimine jäi ära, aga sõit tuli asemele. Ja seekord tundus asi tähtsam olema. Sa lubasid, seepärast. Ja nii meie plaanid liikuma hakkasidki. Jah, ma tundsin ka siis veel. Ma polnud päris kindel, aga teadsin, et midagi.. midagi teistsugust ma tunnen. Midagi, mida pole ammu tundnud.

"Luban kõige nimel."

Mida tähendab Sinu jaoks lubadus?
Minu jaoks on see lubadus.
Sinu jaoks..

Sa said mu tunnetest teada. Ma ei suutnud neid enda teada jätta. Ma pidin need välja saama. Koos enda tunnetega - minu nõrk koht selles olukorras - olin üliemotsionaalne. Sa aitasid mind palju. Ma palusin, et sa selle enda teada jätaksid. Ma tegin end selgeks. Ütlesin, et mina Sinu suhteid ei riku. Ma tean, kuidas asjad on, ja need olid sedasi. Ma olin sellega leppinud, aga süda veel mitte. See võttis kaua aega. Ja sa aitasid mind. Aitasid palju. Sellega, et ei keeranud mulle selga. Rääkisime ja teadsime, et ükskord saab kõik olema hea. Sa ütlesid nii. Ja ma uskusin. Sul oli õigus. Kõik SAAB olema hea! Jah, ikka veel usun ma seda. Sest nüüdseks on see möödas. Nüüd on midagi muud.. viltu.
Mina sinu asemel ei oleks vist seda välja kannatanud.. nii nagu mina tundsin.. ma ei oleks.. oleks end halvasti tundnud. Eks sa tundsid ka.. ja see oligi kõige vastikum. Kuid me saime hakkama. Olime vagusi. Sa aitasid mind ja mina vähkresin veel kaua. Kaua-kaua.

Mäletan, kuidas Ta (neiu) küsis.. kas peab minu suhtes ettevaatlik olema? Kas minust on ohtu? Me tegime aulas mingeid eesti keele kavasid. Siis rääkisime. Ma ütlesin, et ei. Ta arvas, et olen noa selga löönud. Keegi pani ta kahtlema. Ja ma vist tean, kes see oli. Enam pole sel vist tähtsust. Aga siiski. Ja ma ei valetanud Sulle. Ei valetanud. Sest me leppisime kokku eelnevalt (noormehega), et ei räägi sellest kellelegi. Et tema hoiab selle enda teada. Usun, et ta pidas sõna. Ja mina teadsin, tundsin ja ütlesin ka, et ei sega end kellegi vahele. Ma vihkan sellist asja! Mulle ei meeldi sellised suheterikkujad. Seepärast ma ise ka nii ei tee. Ja ma pidasin oma sõna. Ma ei palunud teda, et ta minuga koos oleks, kuna teadsin, et tal on südames keegi teine (või keegi kolmas.. ka sellel pole enam vahet, aga siiski). Ühesõnaga, tal oled südames Sina (neiu).
Ja ma ei näinud põhjust, miks peaksin rääkima seal aulas.. üldse.. kus iganes enda tunnetest, kui sellest ei ole midagi tulemas. See on vaid minu takistus ja õppemoment. Ma ei tahtnud tekitada Sinus vältimise reaktsiooni enda suhtes. Ei tahtnud. Sest kasu poleks sul sellest teadmisest olnud, pigema kahju sulle endale. Mina saan hakkama, mõtlesin. Sain.

Jaanuar 2007

Pärast vaheaega hakkame raha koguma. Sinu suurepärane idee. Algul olin vastu.. et kuidas me siis sedasi raha kogume, kui Sina ainult maksad? Ma tahan ju samamoodi minna! Võitluses enda tunnete mahasurumisega, üritasin seda sõitu võtta kui nö. sõbrad kahekesi lähevad. Sellisena sai see idee ka alguse ju ;) ööläbi rääkimise näol. 2 inimest, kellele meeldib suhelda, lähevad koos rääkima. Jah. See tuli mul välja. Sest suvi.. suvi ju nii kaugel ees.. olin kindel, et selleks ajaks mu tunded kaovad.. muutuvad tagasi sõpruseks. Ja nad tasapisi hakkasidki seda tegema.
5.- iga päev ja alates teisest poolaastast. Ning panime vankri liikuma. Iga päev sain sinult 5.- Ja kui vahel puudusid sina või puudusin mina, siis arvutasime summa ja sa andsid selle. Vahel vähem, kui saiakesi ka tahtsid. Nii me kogusime. Mina sain raha, korjasin kokku ja tõin koju karbi sisse. Arvutasime, et päris korraliku bena raha saame.
Millalgi sel hetkel.. kui asi juba nii kaugele jõudis areneda (meie idee!), ma küsisin.. kas Sa ikka tahad minna? Ütlesin, et saan aru, kui Sa ei tahaks.. Saan aru, kuna minu asemel peaksid minema ju oma neiuga.. miks minuga? Olen ju lihtsalt sõber/tuttav. Aga Sina ütlesid, et tahad minna. Et miks ei peaks tahtma. Jah, me kumbki ei rääkinud sellest minekust. Sina ei rääkinud oma neiule ja see ei olnud ammugi mitte minu kohus. Pigem sinu. Minu jaoks oli see normaalne, et 2 sõpra lähevad koos rääkima. Et 2 sõpra saavad kokku ja räägivad juttu! Isegi ööläbi kui vaja!

Kolleriga on meil nii olnud :) mis sest, et tal on oma neiu.. meie oleme ju sõprad. Ja miks tunda armukadedust, kui minust pole mingisugust ohtu. Võrgutada ma ei oskagi vist :D Ja ma pean seda alatuks ning nilbeks! See poleks mina! Vot.

Aga seda, miks sina ei räägi.. ausalt öeldes.. ma ei mõelnudki siis sellele. Ja miks oleksingi pidanud? Jah, miks. Kui mina ei näinud probleemi.

Ja sa vaikisid. No, eks me teame ka, miks.. sa olid siis segaduses. Kas tema või tema või tema jne. Ja mul vist isegi vedas, et mina olin sõbra staatuses :)
Nii on vabadus suurem!

Tean rohkem, kui pealtnäha paistab.
Tänu oma tunnetele, häiris mind, et Sa neidude südamtega mängid. Sa teadsid seda ise ka. Ma ei mõistnud sind hukka. Üritasin aidata ja suunata.. et.. mis on see, mida Sa tegelikult tahad. Jah. Sa olid segaduses. Ja seda raskem mul üle saada enda tunnetest. Aga see oli ainult minu mure. Minu tunded.
Ja sina võtsid vabatahtlikult ülesandeks mind aidata.

Jaanuar 2007

Tunnetekeeris võttis hoogu. Ei, mitte mina.. teised. Ja mina sunniviisiliselt koos nendega ja ikkagi eraldi.
Sa aitasid mind edasi. Kogu aeg.. vabatahtlikult. Aitäh selle eest. Vahel soovisin, et mind per*e saadaksid.. aga see oleks olnud veel raskem. Just nii oligi kergem. Kergem endast võitu saada.. tasapisi.
Sa ei saatnud ka. Sa ei tahtnud. Ei tea mina, miks.
Sina võitlesid oma segadusega. Tema kannatas. Sina kannatasid. Ja veel teisi ka oli neid.. kes kannatasid. Ma ei saanud ka neid hätta jätta. Uskudes, et kõigil saab olla üheaegselt hea.. olin vist rumal. Aga saabki. Teil ongi nüüd.

Mäletad (neiu) rääkisime Sinuga suvel.. ligi 3 tundi. 2007 aasta suvi. Ma ütlesin, et sa kirjutaksid minu sõbrale.. et te klaariksite oma asjad ära. Sest ma uskusin, et kõik saab olema hea! Nii, et Sina ja Tema olete koos. Ja ka mina tulen ükskord välja enda asjadest.. siis oli see juba möödumas. Võiksin öelda, et läinud.. vaid väike värelus, mis sõpruse koju üha enam ja enam võttis.
Sa kirjutasid.
Ja te hakkasite korda saama.
Vaikselt, aga siiski.
Mul oli hea meel.
Ja ma lootsin, uskusin, et nüüd läheb kõik paika. Sest kellelegi pole vaja mingeid mõttetuid jamasid.

Veebruar 2007

Jah.. ma olin tunnetekeerises. Tänu enda tunnetele teadsin kõiki teisi.. nägin seda, mida paljud ei osanud aimatagi, et ma tean. Ainult seepärast, et ise tundsin Sinu vastu tundeid. Pidasin seda esialgu karistuseks.. hiljem mõtlesin, et see ongi minu proovikivi. Minu ülesanne.. aidata teid! Sest teie olite selles keerises.. ja seal võis neid veel rohkem olla. Ehk oligi. Mina olin enda tunnete pärast pealtvaataja.. vahekohtunik.. kellel sõnaõigust polnud. Raske oli see aeg. Igaüks püüdis omal moel välja tulla. Ma lootsin, et leiad oma tee.. selle tundeni, mida Su neiu sulle pakkus/pakub. Ja vahepeal ma olin su peale kuri! Sest sa tegid haiget.. neile.. ja ka mulle, kuid see polnud oluline tol hetkel!!! Ei olnud. Sest Sinu tunded.. Sinu segadus.. ja nemad. Ja segadused. See oli raske. Ja ma püüdsin Sind mõista. Panustasin suve sõitmise peale.. et siis, kui mu oma tunded kadumas või kadunud, siis ütlen, et ma tean.. et ma tean, mis oli. Isegi kui arvad, et ma ei tea. Ja ma ei mõista hukka Sind.. ainult palun leida endas selgus.. sest muidu kannatavad paljud.
Sa teadsid seda isegi. Et asjad on nässus. Ja teadsid, et ma ei mõista Sind hukka.. kuigi kartsin nende pärast. Sinu pärast.. natukene enda pärast ka. Aga ennast ma tunnen. Ma teadsin, et pean vastu. Kusagil sisimas ma teadsin seda.

Keerulised ajad olid.
Iga päev. Koolis. Pärast kooli.
Viha. Tunded. Armumine. Mõistmine. Mittemõistmine. Pisarad. Naer. Kurbus. Tühjus. Tunne, et tahan aidata.
Liiga palju erinevaid tundeid ja tahteid ja mõtteid korraga ühes hetkes. Korraga domineerimas.
Võitlus iseendaga, et võidelda end sellest ringist välja.. mul oli tunne, et olen eksinud võõrasse klassi. Ja seal toimub kaklus, mingi tüli ja kuna ma sinna sattusin, pean aitama. Pean! Sest ignoreerimine on mitte aitamine, selja keeramine, näo tegemine, et kõik on korras.
EI! EI! EI! ja veelkord EI! Ma ei ole selline.. ma tahtsin olla vahel.. palju tahtsin olla! Aga ma polnud. Pole. Lihtsalt ei saa olla keegi, kes sa pole. Mina ei saa.. ma ei oska.
Vahel oskan, aga siis meelega. Aga ka see on võlts.. ja viskab varsti üle.

Märts 2007

Mina ja minu kannatamatus.. minu segased tunded ja ma kurnasind Sind meeletult. Tahtsin, et see juba läbi saaks. Et kõik oleks normaalne. Ilma nende tunneteta, mis mind ainult piirasid. Mis tundusid nii üleliigsed.. nii üleliigsed. Oleks kõik enda südamest igal võimalusel välja rebinud. Ma kaotasin vahel.. palju enda ära.. ja ma olin vastikult tüütu.. sina seda nii ei näinud. Mina tundsin, et olen.. igasugused halvad mõtted..oeh.. ei taha sellest rääkida.

Aprill 2007

Mind oli ajanud segadusse üks inimene.. üks inimene väljaspoolt. Ta rääkis nii.. et.. ma peaaegu uskusin teda. Ja uskusin, et Sa oledki paras idikas! Aga ma ei tahtnud seda uskuda, kuna olin näinud ju midagi hoopis paremat. Kedagi hoopis toredamat. Seda, et Sa pole selline, nagu Tema rääkis. Ja ta rääkis mulle veel.. ja tahtis teada ka (aga ta ei saanud). Kuid rääkis. Te kandsite seda raskust edasi.
Tema lisas õli tulle.
Ta õpetas Sind, mis vihastas..
Ärritas mind.. sest äkki ongi tal õigus? Küsisin Sinult samal õhtul, mis värk on.. ja Sa ütlesid.. ja ma uskusin Sind taas. Sest tean, et Sinu sees on midagi head. Aga seda Tema (kes rääkis) ei näinud. Ei näe siiani. Minuga oli teisiti. On siiani. Kuid kas ma enam seda hindan? Ei usu.
Uskusin Sind.
Piinasin iseendaga. Piinasin iseennast. Aga uskusin edasi. Kõik muutub.. ja muutub nii, et tunded kaovad mu seest.

Mina ja minu kannatamatus.

Suvi 2007 täpsemini august ja ka augusti lõpp.

Terve suvi oli läinud. Tunded kadumas. Asendumas sõprusega. Algasend. Imeline suvi. Üks mu parimaid! Meie kogutud raha minu karbis. Ja sõit veel tegemata. Teadsin, et sul kiire. Aga küsisin ja uurisin asja. Tundsin, et mul ei olegi äkki õigust minna mitte kuhugi. Et see on juba väljapressimine.

Ja sina: "emm...ei ole mõtet mõelda asja üle.Ni nagu nad ei ole."
Minu jaoks oli see reaalne, et sõit jääks ära.. ja Sina: "ma pole selline naq sa arvad"

Mina:
"Minu jaoks oleks reaalselt mõeldav see, et sa ei taha enam minna, kuna kui mina panen end sinu asemele, siis ma ei tea, kas ma läheksin kellegi.. klassikaaslasega sõitma, kui mul endal on nii kena neiu"
Sina:
"sa oled mu sõber"
Mina:
"Ma tean.."
Sina:
"ja ............... on mu tüdruk"
Sina:
"need on kaks eri asja"

Jah, minu mõtted ju! Täpselt nii tunnen ju mina ka. Lihtsalt ma märkasin, tajusin (vist valesti.. aga nüüd näen, et ei.) et Sa võid ümber otsustada. See oleks olnud täiesti normaalne.

Ma andsin Sulle võimaluse lahti öelda enda sõnast.
Aga sa jätsid selle.
Ja ma tundsin, et juusiis.. tundsin, et nii ongi siis hea. Ja ma ei pea kartma.

September 2007

09.09. - Noorsoovahetus oli peaagu algamas. Sa helistasid tol päeval. Ütlesid, et pole ära unustanud meie sõiduplaani. Ütlesid, et sel nädalavahetusel sa ei saanud, et järgmisel võiks. Mina ütlesin, et mul siis noortevahetus käsil. Aga pärast seda teeme ära. Üha rohkem uskusin, et sa siiski soovid veel minna. Ja meie plaan on sama, mis ta oli 2006 mai. Imetore.. mis sest, et vahepeal nii palju juhtunud oli. (:

Noorsoovahetus lõppes. Ja päevad läksid. Kahtlused tahtsid uuesti tulla, kuid lootus ja kinnitused olid, aga..

Oktoober 2007

..siis muutus kõik. Nagu välk selgest taevast laekus mu postkasti kiri.. et võiksin Kadriga hoopis minna, kuna tead enda aega jne jne.. ja raha võin ma endale jätta.. kui helde.
TÄIELIK SEGADUS!
Ainus küsimus:
Miks alles nüüd?
Kus olid Sa varem?

Olgu.. sellest ei räägi enam.. sellest segadusest.. sellest olen ma rääkinud, olen nutnud.. ja Sa ei mõistnud minu segadust.
Usu.. ma tean, et sa sisimas tead ise ka.. äkki tead.. et ma saan aru, et Sa viimaks (vist) jagasid, et Sa armastad oma neiut! Sul olid äktselt mingid põhimõtted tekkinud.. Ma seletasin oma segadust. Sa ütlesid ainult: et las jääda nii, las olla nii. Las raha jääb minu kätte.

Mis raha? Sinu raha? Meie sõidu raha? See on nüüdsest vaid Sinu raha. Sinu asjade jaoks.
Poetasin selle sulle ümbrikuga koolikotti, kui sööma läksid. Said selle kätte, loodan. Ja loodan, et oled ka ära kulutanud. Kuid loodan, et sa ei ostnud midagi püsivat.. sest muidu tuletab see iga kord meelde Sinu Suuri Sõnu.

Mis kõik olid ühe hetkega valeks muudetud.

Kuna sa ei andnud mulle võimalust otse rääkida.. sa ei andnud. Saatsin kirja. Ja sa vastasid.. minu küsimusele, kas su neiu teiab KÕIKE?! Täpselt nii NAGU ASJAD OLID?! Ütlesid, et jah. Ma olin segaduses. Jah.. uskusin, et ta võib pahane olla.. sinu peale ja minu peale ka.

Aga et ta on siiani pahane.. Et Sa oled siiani külm. Sellest ajast alates. Ütlen ausalt, ma lihtsalt ei usu..
olen sellest nüüd üle.. üha rohkem.. tänu Maritale, kes on minuga olnud alati! Alati! ja tänu teistele sõpradele.. kes.. igaüks omal moel mind aidanud on.

Ma lihtsalt ei usu, et Sa tead KÕIKE. Ka sina panind ukse kinni minu nina all. Ja sulgesid end sellesse ruumi.
Jah, ma ei käi peale.
Ma ei saada sulle kirja.. kirjutan siia. Kõik on lagedal. Ei ole mdagi varjata.

Ma ei ole Sulle nuga selga löönud.
Minu tunded kadusid suve jooksul.
Ja see sõpruse tunne muutus kübemeks oktoobris. Midagi on siiski alles. Enam mitte viha ja arusaamatus ja valu.
Suvel kadusid.
Ja need ei olnud kunagi põhjuseks, miks me sõitma plaanisime minna.
Idee algas 2006 mai.. 10. klassi lõpp. Siis. Ja aluseks oli suhtlemine, sõprus. Ei midagi enamat.

Ma lihtsalt ei usu.. mida enam ma mõtlen selle üle.. ma ei usu, et Sa tead kogu tõde. Lihtsalt ei usu.
Raha kogumine.
Öösel vestlemine.. tol hetkel ei puudutanud see tegelt kedagi. Üldse kohe mitte polnud kellegi asi.
Sõidu idee tekkimine.

Ei, ta ei ole Sulle seda nii rääkinud nagu mina siin.
Või on?!
Kui on, siis ma vist tõesti ei ole Sind kunagi tundnud.. ja see austus mis mul Sinu vastu oli, oli puhas lurr.

Ei, ma ei usu seda.
Jah.

Ja kui sa teadki kogu tõde nii nagu see oli.. siis palju õnne mulle.. olen siiski elus ja ei surnudki sõbra kaotuse kätte. Ja selle vaenulikkuse kätte.

Minu jaoks oleks võinud kõik edasi minna..
Oleks te vaid mind ära kuulanud..
...
Lükkasite mind minema!
Aga ma pole üksi!

Ja aitäh selle sita õppetunni eest.
Sest ma olen nüüd hoopis targem.

Jah.. Sina mu sõber.. kes sa seda olid ja korrutasid ja tõestasid ka. Sina, kes sa lubasid ja lubasid ja ei taganenud. Sina, kes sa aitasid mind minu tunnetes.. usu või ära usu.. see on su enda valik:

MINA OLEN SINUST AMMU ARU SAANUD. Isegi su käitumisest mõistan ma vahepeal. Suudan end Sinu asemele panna. Kurb on see, et Sina mitte.
Sina ei ole minust aru saanud. Ja kas üldse kunagi saad aru, mida sa tegelikult tegid. Ei, ära tunne end süüdi. Ole õnnelik. Aga ära mängi. Tea, et see ei vii sind küll mitte kuhugi. Kui sa praegu ei mõista siis ükskord.

Tundub, et kõik on korras.. teil.. aga vahel.. vahel on mul lihtsalt kahju. Ausalt on.
Ja nüüd.. kui mind on minema visatud, elan ka mina edasi.


Aitäh.

(aitäh selle raamatu eest, Marita)!

teisipäev, 22. jaanuar 2008

Kadile!

Ma ei tea, kas sa lubad.. aga ma ei saa seda sinna postkasti jätta.. tahan seda alati lugeda, kui taevas tundub liiga hall. Alati, kui ma tahan seda lugeda. Siin on ta minuga. Sina oled minuga :)


Tere õhtust, mu kallis sünnipäevalaps!

Ma käisin Sind täna koolis korduvalt otsimas, ei näinud Sind. Enamiku ajast olin muidugi kuskil oigamas ka. Paha oli täna.

Aga täna on Sinu päev, Kadi.
Sinu sündimise päev.

Ma kohe ei tea, mis siis oleks, kui Sinu sündimise päeva ei olekski olnud. Siis ma oleksin miljardeid kordi vaesem.
Sina oled mind õpetanud, Sina oled mind armastanud, toetanud, naernud ja nutnud koos minuga, Sina oled mind rõõmustanud, minuga rõõmustanud.

Ja... ise oled palju kannatanud.


Kadi, ma ei saa lubada Sulle maailma parimat, aga ometi ma teen seda. Ma luban, et Sa saad ükskord maailma õnnelikemaks inimeseks, nii, et õnn ei mahu Sinusse, et Sa ei oska seda kirjeldada, ei suuda ja ei tahagi, see kõik paistab Sinast.

Lihtsalt hoia kinni Oma Loost, hoia kinni sellest, mis on. Sul on Sinu väärtushinnangud, Sul on.. kõik väga hea, Kadi, suurepärane.

Sina, Kadi, tead, kuidas on. Mäletad, seal vene keele klassi kõrval, sellel ühel korral, see oli nii hea.

ja teised ongi jobud ja ei taipa midagi, Sina oledki see õige ja hea, kes elab õigesti. Crux, see üks kristlik bänd, neil on lugu, et see kristlase tee pole kerge. et ei ole nii, et usud Jumalasse ja siis on kõik korras. ja ei ole ka Sinul nii, et usud, et teed õigesti ja siis elu laseb sul nii olla. ei ole.. Aga sellest saab jagu. Mina usun, sest mina olen saanud. Ja Sander, kes on minu kõrval ilmselt igavesti... usub ka, sest tema päästis minu ja mina tema.
Ja sina päästsid mind, jääd mind alati päästma. ja mina olen sinu päästerõngas, alati ja igavesti.
mulle meeldid Sa.
Sa meeldid mulle.
Meeldid mulle Sa.
Sa oled teistmoodi. ja ainuüksi see, et sa ei ole moe järele röökiv või karjuvalt moekas, teeb sind juba minu silmis heaks, aga kõik see, kes sa oled, see...
lõputu uudishimu, kohati lõppematu hingevalu, pisarais silmad, mis lausa karjuvad armastuse ja hoole järele, ilmselt suurim ja heatahtlikum süda terves universumis.. vahva ja veider huumor, mis mind alati naerma ajab... need hetked siin minu koduväravas, suvised mälestused lauluväljakul. sinu alati vahvad ja kentsakad küüned... :)

Kadi, Sa oled hea.
Sa oled väga hea.

Ja see mees, kes ükskord Sinu saab, on õnnega koos. Ja ma ei ütle seda, sest see oleks viisakas või muud säärast. Ei, ma ütlen seda, sest see mees saabki olema õnnega koos.

Kadi, soovin Sulle... head uut eluaastat. Et see oleks õnnelik, täis sõprust, armastust /kasvõi imepisikest armastusenurrumist kassilt, ma tean, sa näed ja hindad seda!/, naeru ja suurepäraseid mõtteid. Et su soovid täituksid ja ideedest saaksid teod. Soovin Sulle kõike head. :)

Armastan Sind!
marita
ps, kingituse saad siis homme! :)

Tavaline päev

Agnes oli esimene:
http://www.youtube.com/watch?v=yj6cbM-h8xg
siis tuli sõnum ka.

Aitäh kõigile, kes meeles pidasid. Koolis. Kadri ja Gea, kes suure naerulaginaga mind kallistama tulid. Aitäh ÕE!

Aitäh lille eest Kertu (:
ja Harald (: (tulid minu pärast kooli ja kannatasid ära Aiaotsa jutustamise)
Tuuli (: - mulle väga meeldib, et võtsid vaevaks mulle midagi nii armast teha.
Kadri.. aitäh. Sa oled alati omamoodi tegelane olnud. Sinu kink ;)

Sõnumite eest. Kõnede eest. Ja siis need 2 kaarti, mis postkastist leidsin :) Üks sealt ja teine sealt.
Ja siis veel üks kaart lähemalt.

Aga päev on alles ees.

Aitäh tänava peal õnnitleja, Mihkel!
Ka orkuti ja rate.ee soovide eest :D

Aitäh pisikese peo eest. Teie, 4!
Maitsev kirsikook - Agnes, sa oskad nii hästi süüa teha!

Kallis vanaema, aitäh Sulle!

Ja.. Marita.

Mõtlesin hetkeks, et kopeerin kogu selle kirja siia. Kõik need sõnad. Sest Sina näed mind sellisena nagu ma olen. Õigemini.. Sa oskad seda nii hästi öelda! Liiga hästi. Mina nägin Sind täna koolis.. päris mitu korda. Nägin ka, kuidas sa kükitasid, hoides kätega pead kinni.. ja Birgit kummardus sinu poole.
Ma pole kunagi enda sünnipäevi eriti armastanud. Alates mingist ajast. Ja miks? Ma kardan, et minule kallid inimesed unustavad mu. Mis on loomulik, et sünnipäevi unustatakse. Ma tean, et see on päris normaalne nähtus, kuid siiski.. ma kurvastan alati. Alati, kui keegi oluline mind unustab. Mõistan, et 365 päeva on rohkem kui see 1 sünnipäev. Kuid see on Minu päev. Sest kui poleks olnud/läinud nii nagu läks :D ei oleks ka mind. Just seepärast..
Olen solvunud olnud, nutnud, kurvastanud..
..aga see aasta.
See aasta tuli sünnipäev teisiti.
Ma olen õnnelik, et mul on nii palju inimesi, kes minust hoolivad.

Aitäh nende paljude kallistuste eest!
Aitäh armastuse eest!
Aitäh aususe eest.

reede, 18. jaanuar 2008

Sometimes
I can't wait til I gone away.
Sometimes


*Jah, me teeme uut noortevahetuse projekti. Oleme siin neiudega päris hoos. 14. päeva pärast tahaks valmis saada ja teele panna. Sujub. See sujub.
*Näiteringis oli täna tore. Martat nägin. Hea ju. Peaks nagu rahul olema!?
*Nad tahavad mulle pidu teha nädala pärast.. see on tore.. mitteametlik sünnipäev. Kahju, et ma ei saa teha päris OMA pidu.. kutsuda sinna need, keda mina tahan.. . Kunagi hiljem.
Aga siiski.. nad teevad mulle peo :) Peaksin ju rõõmustama!? Rõõmustangi.
*Ajaloo olümpaiaadil sain maakonnavooru edasi. Iris tegi a klassi poistele pähe :D Go Iris!
*Hollandisse kandideerime Tuuliga. Super pakkumine ju! Iga päev seda ei saa..
*Merili, Mairi tahavad siia tulla.. jah.. sünnipäeva jätk.
*ÕEga korraldame 3-e suurt asja ;) Üritust. Super! Jällegi..

aga kuradima pärast!

Mind ahistavad need tülpinud näod, passiivsed inimesed.
See ükskõiksus. Inimesed, kes ei SUUDA kellesti muust kui iseendast aru saada.
Mind väsitab see.
Õnneks ei ole päike kustunud. Õnneks.

tahan minema.. tahan ja kõik.
Mingiks ajaks.
Lihtsalt ära minna. Mitte, et kusagil mujal oleks parem. Aga seal on teistmoodi. Kindlasti on. Kasvõi esialgu.


TAHAN KARJUDA!
AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!!!!!!!!!!

reede, 11. jaanuar 2008

Kõik võib pöörduda

Mõnus reede õhtupoolik. Õues on küll meeletu löga nagu oleks keegi terve Põltsamaa täis tatistanud. Meeleolu on rahulik.


Pole tükk aega siia kirjutanud. Nimelt kaheksanda õhtul sain teada, et on võimalus Hollandisse minna.. 5 päeva ja üpriski odav. See on väga suurepärane võimalus. Sellest tuleb kinni haarata! Nojah, enne tuleb ankeet ära täita, selle põhjal valitakse. Kuid siiski.. lootus ja hea tunne. Kui kuulen homme, mis Tuuli räägib, siis.. tean. Eks ma tean juba praegu, mida tahan.


Õhtul läksime Sassi ja Kadriga Haraldi poole. Vaatasime tervelt 3 filmi ära.. natukene õppisime bioloogiat, aga mitte eriti palju. Sõime, mõnulesime teleka ees ja kõik muu ununes. Hea oli. Tore seltskond. Sellised hetked on mõnusad.


Neljapäeval.. käisin Jõgevamaa Noortekogu koosolekul. Meil on päris tore kordinaator.. Kristjan. Võtab kõike lennult ja hullult head ideed liiguvad tema peas. Kui varem ei olnud eriti entusiasmi noortekogus käia (liiga loid oli kõik, lausa uskumatu oli see meile Kätriniga.. oleme hoopis tegusamate inimestega harjunud).. ma ei tea.. nalja ka nad eriti ei tee.

Aga, kui Kristjanit eile nägin ja kui tundsin, et koosolekust on kasu.. mhh.. minul motivatsioon tõusis raudselt. Kuid eks näis, mis saama hakkab. Kui terve kollektiiv tahab sama palju nagu osad meist, siis saab asja. Muidu on see lihtsalt üks klubi, mitte noortekogu.

Lootus.

Ootus.


Kadri tuli ka kaasa Jõgevale. Koos läksime ka tagasi.

19:00 oli netikoosolek. Sille, Signe, Tuuli, Jaanika ja mina. Teemaks uus noorsoovahetus. Pead töötasid. Kõik mõtlesid ja pakkusid ideid. Huvitav oli. Siis tuli Kätrin ja ladusime talle oma osad mõtted ette. Mõni läks maha, mõni täiustus. Ja siis oli veel umbes 3 tundi jutu ajamist. Projekti teemal muidugi. Niisama juttu ka. Nojah.. ausalt öeldes.. tahtmine on suur, et uut noorsoovahetust teha, aga kui asju selgeks ei räägita, siis seda keerulisem.

Ma saan aru, et näiteringis 18. ja 19. peame näitlema (Jaanika, mina, Signe, Krissu), aga selles asjas.. nojah.. eilne vestlus ei olnud näitlemine.

Aga edaspidi? Mis saab edasi? See on täiesti tõsine küsimus.

Ma mõistan ehk isegi motiive, miks sedasi lahmasid tookord. Jah, ma saan aru sinust kohati.


Kuid viisakas.. viisakas oleks ju vabandada. Käituda vastavalt.

Kui me oleme nii vastumeelsed, siis miks meiega asju ajada? Ja kui asju edasi ajada, siis miks teha nägu nagu midagi poleks olnud.. nagu miski ei häiriks? See õõnestab töö kvaliteeti. Suhteid.

Nojah. Elame näeme.


Eriti pead ei vaeva selle üle. Veel.


Otsustasin koju jääda.. kuna kell oli lõpuks nii palju.

Õnneks osutus see õigeks valikuks. Toimus ainult 4 korralikku tundi, millest 1 oli keka ja teine klassijuhataja tund ning ülejäänud kaks natukene asjalikumad. Suht mõttetu päev :D


Magasin kodus.. lugesin Fausti. Homme koosolek noortekas. Kell 17:00.


Ja Agnes.. mul on SINU ÜLE NII HEA MEEL!

Sandra! Sina ka! Ära siis meid unusta!



Üks asi on veel, mis rõõmsaks teeb, aga seda ma ei ütle :D

Ja üks teine asi veel.

Üks kolmas ka :D



Ning, Marita.. need sõnad. Sa ütled 2 sõna.. sa ei peagi midagi ütlema. Ma mõistan, et sa mõistad mind. Aitäh Sulle! Kallis!



Siiski oli see üks toredamaid päevi minu vaheajas.

teisipäev, 8. jaanuar 2008

Jah, mina lähengi üle seitsme maa ja mere


On inimesi, kes ei saa aru, miks nutetakse möödunud sõpruse pärast.
Need inimesed arvavad, et nutma peab ainult armastuse (mees+naine) pärast.
Aga nad arvavad valesti.
Väga valesti.

Minu jaoks on sõprus palju tähtsam.
Väga palju tähtsam.
Sest need, kes on sõbrad, jäävad alatiseks.
Isegi need, kes ei oska õigel ajal tegutseda ja ärkavad hiljem.

Jah, ma ei ole tundnud tõelist armastust (mees+naine variandis).
Kuid ma olen tundnud maalima parimat armastust sõpruse näol.

Ja inimesed, kes sellest aru ei saa, ei saagi ju mõista.
Kas pole mitte lihtne.


Minu halvim või parim omadus on see, et suudan end teise inimese olukorda kehastada.. kui vaja siis kogu olemusega. Tänu sellele suudan end teise inimese silmade, mõtete, tundmuste läbi end süüdi mõista. Vahel on see nii reaalne.. ja ma tunnen, et olengi süüdi. Mina olengi see paha, kes valesti asju tunnetab.
Aga ei.
Ei ole.
Läbi selle omaduse suudan ma mõista, miks läheb nagu läheb. Ja suudan mõista ka ennast. Sellest on kasu mulle. Sest, kui mind ei taheta kuulata.. kui mind lükatakse kohe alguses eemale, siis sinna ma lähen. Algul ehk üritan veel, kuid milleks..
..tuleb lihtsalt lahti lasta. Sest kõik sõprused polegi seda väärt. Ehk mitte nüüd. Ehk mitte kunagi. Kuid ehk ükskord.

Kõik peavad kasvama.


"Aga just see nõrk peab oskama olla tugev ja ära minna, kui see tugev on liiga nõrk ja oskab nõrgemat ainult solvata."


Vahtige.. vahtige aga nende pilkudega.. tehke aga nägu nagu oleksin nähtamatu. Kuid sellist argust ei ole ma ammu näinud.
Ja mis siis, kui ma ei ole ikka veel meelest lasknud.. tasapisi.. küll jõuab.


Otsides pindu teise silmast, ei näe palki enda omas.. just nii. Ideaalne lõpp.
Mina tean.


(ja kui nüüd on mühinaga naer, siis on tegemist rumala inimesega)

laupäev, 5. jaanuar 2008

Lase välja kõik see, mis hinges kinni sul sees.
Kelle asi see on, mida mõtled või teed.
Anna endast kõik, oma õiguse eest.
Ela välja see tõde, mis haiget sul teeb.
Sinu maitse on õige, mida iganes teed.

Leidsin midagi head.
Lähen nüüd lugema.

Muide.. elu on elamist väärt.. ja täie p****a veel. :)

reede, 4. jaanuar 2008

that's the way it should be


Lõpetasin just filmi vaatamise. Ma võiks vist lõpmatuseni seda filmi vaadata. Näitlejad on head, nende tegelaskujud meeldivad väga. Tavaline noortekas, aga see on kuidagi eriline. Viimati, kui see käis, istusin poole ööni üleval, kuulasin soundtracke ja otsisin netist infot tegelaste kohta, filmi kohta.
Hea enesetunde tekitab.

Ausõna, täna lähen ma normaalsel ajal magama.
"Defineeri sõna normaalne"

Õigemini enne poolt nelja. Ehk siis üheks olen vähemalt voodis.


[22.04.07] [2:07]

10 things I hate about you
1. I hate the way you talk to me and the way you cut your hair.

2. I hate the way you drive my car.
3. I hate it when you stare.
4. I hate your big dumb combat boots, and the way you read my mind.
5. I hate you so much it makes me sick; it even makes my rhyme.
6. I hate the way you're always right.
7. I hate it when you lie.
8. I hate it when you make me laugh, even worse when you make me cry.
9. I hate it when you're not around, and the fact that you didn't call.
10. But mostly I hate the way I don't hate you.
Not even close,

not even a little bit,
not even at all...

There are only two times in my life I want to be with you: now and forever.

Jah, ehk see ongi mage (millegipärast on see sõna viimasel ajal minu sõnavarasse imbunud), et ma just need read siia kopeerisin, aga kuidas siis teisiti saakski.
Hea film.
Kohe järgneb lugu..


kell on 0:04
Time to sleep.

The Big Big Sky

Selline on seal päike. Rohkem pilte ei söanda panna. Ehk hiljem.
-aga minul on sinule kingitus.
*kingitus?
-jh
*mis kingitus?
-kingitus.
*aga, miks?
-aga miks mitte
kas alati peab olema mingi põhjus.
-see on selline väike
aga aslik
tal on mõte sees
mõte on temaga
sina saad aru sellest
Nüüd seisab see minu riiulis. Vabandust, aga ma ei saa sellega kirjutada. Ehk millalgi hiljem.
Aitäh!


Tänasest päevast ei taha leierdada eriti pikalt.
Olen päev otsa R2 Aastahiti tabelit kuulanud. Vahepeal käis Agnes ka siin. Rääkis oma aastavahetusest. Mina mõtlesin tema aura värvi peale. Kuulasin teda ja mõtlesin. Öö ja päev, kuid ühendus on olemas.
Kuid auradest.. Nimelt, meil on kodus raamat auradest. Ma loen selle ükspäev põhjalikult läbi ja vaatan, kas see toimib. Nii saab inimesi aidata.

Kuulates Aastahiti tabelit, ma õppisin.. jaa.. ma juba õpin vaikselt. Lihtsalt tean, et hiljem ei jõua ega viitsigi nii väga. Pidin leidma tegevust enda toas või köögis, kuna raadiod on nendes ruumides.

Lootes, et Aastahiti lõpptulemus, ehk siis ETV otseülekanne on vägev, olin 22:25 teleka ees platsis.. pettusin. HALE!
Vabandust.. see on ainuke muusikaauhindade jagamine Eestis, aga nii.. mage.. ja püütakse olla kui välismaa staarid.. tegijad.. kuid see kukkus nii ebausutavalt läbi.
Ometi ma vaatan. Sest tahtsin esikolmikut teada saada. Ja selle ma sain.

Nüüd olen siin. Vahepeal käisin Aafrikas ära. Midagi erilist teada ei saanud, kuid selle, mis sain, jääb meelde. Tean.. selles keskonnas tuleb ise elada, et mõista. Taaskord kokkusattumused ja hea tunne, et oled siinsamas, füüsiliselt olemas.
Nüüd saadan neid eesti lugusid sinna kaugele. Homme loodan saada paar pilti ka. See oli kiire reis, aga meeldejääv.
Panin ühe mõtte ka kirja, mis pähe kargas, kui seal olin. Vaimselt.

Ükspäev on see postiga seal. Füüsiliselt.


"ja jäledaks muutub ka šokolaad, kui suu on vaid magusat täis"

Olen õnnelik nende hetkede üle, mis pole kõige magusamad. (Kõige paremad hetked heade hetkede kõrval.) Arenemine toimub siis. Sisemine.


Homme!
Las tulla, ma olen valmis.

kolmapäev, 2. jaanuar 2008

Kui vaatad aina üles taeva sisse,
nii kõrgele kui ulatuvad silmad,
siis tuleb taevas sinu silmadesse
ning oled ise täheke siin ilmas

Riho Sibul ja keegi oli veel "Tähesära"


Lähen öösel liiga hilja magama ja tõusen hommikul ka hilja. Täna ärkasin kell 13, läksin raamatukokku Tuuliga. Sain kõik raamatud peale kolme, mida ajaloo olümpiaadiks vaja läheb. Aga küll saan hakkama :)
Arutasime Tuuliga natukene lähituleviku plaane.. paar ideed liigub peas. Eks näis, mis saab.. aga niisama vahtima ma ka ei jää.

Nüüd ei teagi, mis projektidest edasi saab.. mis seal ikka. Ära me need teeme. Kool on varsti jälle käes, aga ma ei taha sellele üldse mõelda.

Nüüd ootan süüa.. kõht on tühi. Hiljem loen raamatut ja kirjutan kirja. Ja kui nemad sealt postkontorist mulle ei vasta, palju maksab kiri välismaa teatud riiki.. siis kirjutan neile seni, kuni nad vastavad.

Ma nüüd sööma.
Üllatus üllatus: VANA AASTA VIIMASEL PÄEVAL SADAS LUMI MAHA!!!



Mõnus on olla.. pea on mõtteid täis, aga üldine meeleolu on mõnus.

teisipäev, 1. jaanuar 2008

Uus aasta 2008

Uus aasta tuli kiirelt.. viimased tunnid lähevad alati kähku.

Taaskord viibisime maal sugulaste juures. Süüa oli palju, telekat sai vaadatud.. kodune tunne. Lapsest saati ju seal käidud. Kõik suved, talved, mis sinna hulka saab lugeda.

Lasime rakette.. ümberringi kõik mürtsus. Nagu sõda oleks lahti. Palamusel, Kauksis, Kuremaal, Laiusel.. kus iganes veel. Traditsiooniline uus aasta. Ainult Mairit ei olnud.. ta Pärnus.


Umbes ühe ajal tekkis võimalus Tartu saada. Mait ka just helistas ja soovis head uut aastat, kutsus Tartu. Esimene uue aasta vedamine: Margus ja Merili plaanisid ka Tartu minna. Nii me siis sõitsimegi. Umbes poole kolme ajal rõkkas Tartu rakettidest ja inimestest. Jube vaatepilt, kohati, kuid Maidu nägin ära. Vahva!
Jõgeval olid Merli, Kadri, Reelika, Iris.. keegi äkki veel, ei tea. Esialgu oli plaan sinna minna.. kuid Tartus polegi ma aastavahetusel käinud.

Sain isegi 2 sõnumit.. 2 kõnet uue aasta soovidega. Ei ole hullu :D Kõik soovid teretulnud.


Ega me Tartus kaua ei olnud.. pool viis magama ja nüüd olen juba kodus. Keegi võõras tüüp sai kusagilt mu msnni.. nüüd jutustab siin.. ma ei viitsi üldse rääkida.. ausalt. Lähengi eemale.. mõnulen niisama :)


Head uut aastat kõigile!
Järgnev aasta tõotab tulla seiklusrikas.. ausalt.. ma tunnen seda ;)