Olen kordamööda ametis paela punumise ja digimaailma uurimisega. Viimast ei uudista ma teps mitte ülehomme aset leidva ühtelaulmise pärast. Kusjuures, minu arvates on see natukene tobegi.. kolime digimaailma elama kõigega, mis meil veel ilus on.
Igatahes, punun siin koorivormi jaoks ajaloolist seelikupaela. Mina olen esimene, kes seda kannab ja siis läheb mu pael koos teiste praeguste koorinaiste poolt punutud paeladega akadeemia arhiivi.
Praeguseks olen lülitanud end ümber digimaailma sisemuse avastamiseks. Nimelt andsin täna oma esimese digiallkirja. Praegu ei oskagi öelda, kas andsin või "andsin". Programm, millega allkirja andsin, ütleb, et allkiri on olemas ning andmebaas ka kinnitab seda (olen vähemalt 5 korda kontrollinud), aga dokumendis pole väliseid muudatusi nähagi. Mitte pisemat märgetki. Ehk on digiallkiri seal kusagil olemas, aga ma lihtsalt ei näe seda või ei oska lugeda. Samas peaks asi olema lihtne, nii väidab ka id.ee. Aga mine sa tea, ehk peab dokumendi välja printima ja triikrauaga üle käima nagu piimasalakirjaga seda teha saab.
Kuna unisuse skaala on tõusnud väga kõrgele ja püsib seal juba viimased kaks tundi, leidsin, et abistavale e-mailile on siiski kasulikum kirjutada kui msnnis inimesi pead murdva küsimusega piinamas käia.
Kirjutasin täna ühe aegade parema kirja. Iga mõte oli omal kohal ning selgesti väljendatud, sedasi, et väliseid tähti ja sõnu polnud nähagi, nii eredalt paistsid mu mõtted sellest kirjast läbi. Sellega seoses meenuvad kultuurisemiootika loengud tähistajast, tähistatavast ja märgist ning kui ma nüüd tõlgin, siis puudus mu kirjast tähistaja.
Tundsin enda sees, mismoodi valgustusmoment toimib. Ma ei mäleta, kas see oli filosoofiakursus või miski muu, kus keegi tähtis onu ütles, et me elame udus ja läbipaistmatuses (Heiddegger), sipleme selles ning ei mõista, mismoodi üks või teine asi on nagu ta on või ei ole nagu peaks olema. Samas, teinekord on meie elus eredad hetked, mis löövad pildi kasvõi ainult sekundiks selgeks ja me näeme, milline on läbipaistmatu maailm, kuhu poole igaüks meist oma segaduses püüdleb Me näeme maailma, kus pole märke ja ei pea tähendusi välja lugema. Mina olin täna ühes sellises hetkes.
Kas see oli nüüd too tark onu või mina, kes ütles/mõtles, et taolised valgustuslikud hetked tuleb salvestada, siis läheb pilt selgemaks ning tihti on neid raske salvestada.
Ma ei salvestanud korrektselt. Sain vigase faili.
Jess, filosoofia õppimisest on siiski kasu olnud!
Noppisin hetk tagasi ühe väikese veerandvalmis vilja oma puult.
Igatahes tean, et maailm on palju selgem, kui ta praegu on. Mida rohkem endast aru saada, seda selgemaks muutub maailm.
Oi-oi-oi, kui segane ta on. Nii sassis ja ekslik.
Filosoofia tekitab külmavärinaid.
Hea on.
Vihm meeldib mulle.
Tahan head filmi näha. Pole ammu vaadanud.
Homme lähen päeviku-, pluusi- ning seeliku- jahile.