laupäev, 28. august 2010

Täna käisin lasteaias seinu värvimas. Hea, et läksin. Väga meeldis.
Asjad on peaaegu pakitud. Mina lähen Viljandisse ja ülejäänud pere läheb Tallinnasse. Tahaks ka.
Viljandisse tuleb Mairi. Mulle külla ja pühapäevahommikul tuleb Robert.

Suutsin kooririiete elemendid valmis teha, riideid õmmelda.
Osad asjad ripuvad ikka veel õhus, kuid.. kamoon!
Ükskord saavad niikuinii tehtud, kui vaja.

Ei taha
ma-olen-lahe-usalda-mind-usaldan-sind rahva sekka tagasi minna.
Sorry, Viljandis olen neid liiga palju kohanud, seepärast olengi pigem tigediku staatuses, kui armas tore ja päikeseline Kadi.

Mida ma olen niikuinii, kõik ei pea teadma.

Samas.. kamoon, keda huvitab!
Igaüks ajab oma asja.

Täna pean veel natukene laule üles märkima ja siis natukene sarja vaatama.


Siin on üks laul kahelt esitajalt, kelle avastasin ühest kohast.
On selline imelik, aga ma pole ennast ka eriti normaalseks inimeseks pid
anud.


neljapäev, 26. august 2010

"The people who suffer the most, are those who don't know what they want"

kolmapäev, 25. august 2010

Mmmm.. Grey Anatoomia muusika..
Jaa.. vihma sajab, toad on peaaegu pimedad.
Pesin juukseid, nad on sassis, aga puhtad.
Ise olen natukene.. käest ära.
Eile jõime ja lõbutsesime Viljandis, õigemini täna. Rokkisime tagasitulles autos.
Millegipärast on mul tunne, et 1/5 minust on tagasi kümnendas klassis ja selles tunnetetohuvapohus, mida ma endas kogesin.
Mitte tunnetetohuvapohu mõttes, vaid ma justkui tahaks olla seal, kus ma tundsin, et ma ei tea, kellele oma süda anda ja eriti, kuidas seda teha.

Thrill on puudu.

Mul jäi vahele see osa, kus ma oleksin pidanud oma armastuses selgusele jõudma ja kus ma oleksin pidanud Temast unistama, ilma et oleksin talle öelnud, et ta mulle meeldib. Ta isegi mitte ei meeldinud mulle nii, et kananahk üle ihu jookseks. Kananahk jooksis üle ihu, kui ma olin ootamatult temaga Statoilis ja ta ostis mulle kakaod ning istus siis oma mersusse. Siis tundsin end pisikesena ja ülepeakaela vati sisse mähituna ning ootusärevana, sest ma ei teadnud, millest me rääkima hakkame ja et me kella seitsmeni hommikul kusagil mujal maailmas viibisime.

Mis mul viga on?
Ma justkui igatseks teistmoodi algust, samas kõik on olemas ja kas ta pidi siis raskelt tulema. Priit ütleb alati, et asjad ei pea raskelt tulema.


Ma pole Meredith.. jee right
Dark and Twisted.





Praegu on lihtsalt selline periood.
Robert, Sulle: Ma olen ehitanud pool enda toast. Olen praegu seina värvimise juures.

teisipäev, 24. august 2010

Läksin hommikul pool 5 magama.


Ning ma ei oska panna teksti videost allapoole, kuigi vahel tahan.


Ma ei leia üht head lugu üles.. pealkirja ei tea, viisi ei mäleta.

Homme saan õue!

Täna käis Margus meil külas.
Täna tegin ma end üle pika aja pealaest jalatallani korda.
Täna magasin jälle vähemalt üheni.
Täna sain mitmed asjad korda aetud.
Täna istusin jälle arvutis, sest ma ei oska üksi õues olla.
Täna ei jõudnud jälle linna.
Täna sõin veel ühe keedumuna.
Täna tundub, et homme saab välja minna.
Täna nägin Õhtusöök viiele saates Pamela-Mariat (Parts oli ta varem). Too neiu, kes kõnevõistlustel alati säras.
Täna lähen pool 3 magama - varakult magamaminemise rekord.
Täna lõpetan oma õhtu jälle Grey Anatoomiaga.
Mingi asi oli veel täna.. aga ei meenu. Mingi ilgelt hea point pidi olema, aga ununes ära või sai juba kirja pandnud.


MA OTSIN LAENUKS VALGEID PIKKI PÜKSE!!!
Kuramuse valge kooririietus.. bläää, viimane kord, kui lasen sel juhtuda.


esmaspäev, 23. august 2010

http://www.youtube.com/watch?v=G9xQAn1cHwk&feature=related

Hea, ma tean, et on.
Laulu ajasin taga, kätte sain.
Seal maal olen ma oma vaatamistega. Uskumatu, et youtubes on pea kõik olemas, mis ma näinud pole.

Mnjaa, ma elan selles maailmas.. päriselt ja mängult

meenutusi Võsu koorilaagrist






pühapäev, 22. august 2010

just nimelt, Grey Anatoomias olen jälle.
See mitte lihtsalt ei meeldi mulle või ei köida pluss kõik muud head sõnad, mis iseloomustavad kiindumust..

mina olen selles.
nii on.
füüsiline keskkond on teine, kuid nii tuttav on kõik.. justkui pidev valgustuse moment (ma mõni aeg tagasi rääkisin sellest siin)



reede, 20. august 2010

Mul on ka midagi sellist vaja.
Ma mõtlen nii palju nii palju nii palju.
Mida rohkem ma seda sarja vaatan, seda enam tunnen, et elan selles.. pigem, et mu elu on ka selline nagu seal.

Ma olen mõtleja.

Täna proovin..
muide, Gil vastas ja hästi pikalt, aga ma tõesti ei jaksa täna.. hetkel sellesse süveneda. Ehk öösel, kui mitte, siis homme. Huuh.. ma ei jõudnud täna jälle õue. Homme lähen päevikut ostma. Homme pean õue minema!


kolmapäev, 18. august 2010

Olen kordamööda ametis paela punumise ja digimaailma uurimisega. Viimast ei uudista ma teps mitte ülehomme aset leidva ühtelaulmise pärast. Kusjuures, minu arvates on see natukene tobegi.. kolime digimaailma elama kõigega, mis meil veel ilus on.

Igatahes, punun siin koorivormi jaoks ajaloolist seelikupaela. Mina olen esimene, kes seda kannab ja siis läheb mu pael koos teiste praeguste koorinaiste poolt punutud paeladega akadeemia arhiivi.
Praeguseks olen lülitanud end ümber digimaailma sisemuse avastamiseks. Nimelt andsin täna oma esimese digiallkirja. Praegu ei oskagi öelda, kas andsin või "andsin". Programm, millega allkirja andsin, ütleb, et allkiri on olemas ning andmebaas ka kinnitab seda (olen vähemalt 5 korda kontrollinud), aga dokumendis pole väliseid muudatusi nähagi. Mitte pisemat märgetki. Ehk on digiallkiri seal kusagil olemas, aga ma lihtsalt ei näe seda või ei oska lugeda. Samas peaks asi olema lihtne, nii väidab ka id.ee. Aga mine sa tea, ehk peab dokumendi välja printima ja triikrauaga üle käima nagu piimasalakirjaga seda teha saab.
Kuna unisuse skaala on tõusnud väga kõrgele ja püsib seal juba viimased kaks tundi, leidsin, et abistavale e-mailile on siiski kasulikum kirjutada kui msnnis inimesi pead murdva küsimusega piinamas käia.

Kirjutasin täna ühe aegade parema kirja. Iga mõte oli omal kohal ning selgesti väljendatud, sedasi, et väliseid tähti ja sõnu polnud nähagi, nii eredalt paistsid mu mõtted sellest kirjast läbi. Sellega seoses meenuvad kultuurisemiootika loengud tähistajast, tähistatavast ja märgist ning kui ma nüüd tõlgin, siis puudus mu kirjast tähistaja.

Tundsin enda sees, mismoodi valgustusmoment toimib. Ma ei mäleta, kas see oli filosoofiakursus või miski muu, kus keegi tähtis onu ütles, et me elame udus ja läbipaistmatuses (Heiddegger), sipleme selles ning ei mõista, mismoodi üks või teine asi on nagu ta on või ei ole nagu peaks olema. Samas, teinekord on meie elus eredad hetked, mis löövad pildi kasvõi ainult sekundiks selgeks ja me näeme, milline on läbipaistmatu maailm, kuhu poole igaüks meist oma segaduses püüdleb Me näeme maailma, kus pole märke ja ei pea tähendusi välja lugema. Mina olin täna ühes sellises hetkes.
Kas see oli nüüd too tark onu või mina, kes ütles/mõtles, et taolised valgustuslikud hetked tuleb salvestada, siis läheb pilt selgemaks ning tihti on neid raske salvestada.
Ma ei salvestanud korrektselt. Sain vigase faili.

Jess, filosoofia õppimisest on siiski kasu olnud!
Noppisin hetk tagasi ühe väikese veerandvalmis vilja oma puult.

Igatahes tean, et maailm on palju selgem, kui ta praegu on. Mida rohkem endast aru saada, seda selgemaks muutub maailm.
Oi-oi-oi, kui segane ta on. Nii sassis ja ekslik.

Filosoofia tekitab külmavärinaid.
Hea on.


Vihm meeldib mulle.
Tahan head filmi näha. Pole ammu vaadanud.
Homme lähen päeviku-, pluusi- ning seeliku- jahile.

Kui oled kaelani s*ta sees, pole mõtet pead norgu lasta!

Käisime täna juuksuris, seda ka ema tungival soovil. Ärkasin selle jaoks üles kell pool 7. Rekord!
Sain uue soengu.
Külastasime tagasiminnes vanaema, kes tegi meile pannkooke. Head olid! Nüüd ei saa keegi öelda, et me pole ammu käinud-näinud. Üks sugulaste pusa peab vist igas suguvõsas sees olema. Üks vähemalt.
Kertu sai kooli sisse. Tal olid kõige paremad tulemused üldse :)
Käisime emaga vastasmaja kaltsukas.. viimati külastasin seda uberikku vist siis, kui olin põhikooli ealine. Võin valetada praegu.
Igatahes sain endale väga kena mitte läbikumava kardina 40-krooni eest!
Sain ka armsa punase kupliga öölambi 38-krooni eest!

Seelikut ja pluusi ei leidnud.
Küll saab.

Kõige tipuks saatsin Portugali(sse) meie reisidokumendid ära, kuna kõndisin hambaravi uksest mööda ja plaanisin ükspäev sinna niikuinii kontrolli minna, otsustasin kohe sisse hüpata.
Ei möödunud minutitki ja ma lamasin juba selles imeliku kujuga rohelises toolis.
Nad arvasid, et vaatavad mu suu kohe üle, mis seal ikka oodata.
Avastasid vana plommi, millest pool on juba mu kõhus või solgiaugus..
Sain teada, et viimati parandati mul hambaid 2004. aasta augustis. Hõissa! Midagi head, mis mulle geenidega kaasa anti :)
Panid siis uue plommi ja.. lihtsalt tegid korda, keegi ei küsinud midagi ja ma ka arvasin, et mis see siis ikka maksab. Mõtlesin, et nad oleksid ju küsinud, kui oleks kallis olnud.

Lõpuks keerasid mulle 603 krooni (ilma tuimestuseta kusjuures!!?) ja mina läksin rahajahile.
Eriti vahva on see, et olen 975,5 krooniga miinuses. Ma ei tea, kes minu ülejäänud Tšehhi osamakse kinni taob. Kirjutasime küll projekte nii, et veri ninast väljas.. mitte muhvigi. Vastu taevast.. ja muidugi pidi "tore" akadeemia töötaja ka veel kütust juurde lisama, et meie kooriprojektirakett veel kõrgemale taevasse saaks lennata.


Elu on ilus.
Vähemalt on mul muinasjutuline suhe, millest palju tuge ja energiat saan..
Elu on ilus!

laupäev, 14. august 2010

minu elu on midagi sellist nagu tal..
..kas ma elangi selles sarjas või ma elan ikka siin, kus ma elan?

Igatahes on mu elu selline.. kõik need suvehommikud, mis vahel dejavudena minuni tagasi jõuavad on selles sarjas olemas. Ehk olen ma õnge läinud, aga mu elu on midagi sarnast. Vähemalt täna öösel ma elan nii.



Siin maamunal on vähemalt üks, kelle ma oma mõttelainelt leian. :)


7. osa juures






peaga mööda seina!

'i can't sleep my heads all full'

'It's called thinking, go with it'



guess what.. I am watching Grey's Anatomy first episode of first season.