esmaspäev, 7. oktoober 2013

Nädal aega töölt eemal. Iga päev kõike juhtub ja sealsamas ma vaatan teinekord tunde aknast välja - kuidas lehed ja pilved liiguvad.

Loen Oshot ja praegu on kõlama jäänud mõte, mida ikka ja alati olen endale korrutanud, kuid mis iga kord on midagi uut minu jaoks.

Unusta mõtlemine ja kuula enda sisetunnet.
Ainult Sina tead, et Sul pea valutab. Ainult Sina tead, et Sa oled kurb. Ainult Sina tead, et Sa oled õnnelik. Teised ei saa tunda Sinu eest. Sa ei saa panna oma tunnet, kogemusi lauale analüüsimiseks, mõõtmiseks, uuringuteks. Sina tunned, mis Sina tunned ja ometi on see olemas, mis sest, et tõestamatu!

Ja siis veel.. küllap saadab mind endiselt mingi minevikuküsimus seoses Jumala ja religiooniga.
Jumal ei ole mingi isik, Jumal on Sinu enda sees. Jumal on sisetunne. See on see, mida tunned, südamehääl, mida kuulad. Jumalik, puhas, ehtne. Ei ole vaja mingeid rituaalne. Religiooni. Kuulata on vaja. Iseennast.

Ja siis.. inimestel on ainsad puhkepäevad nädalavahetusel. Nad ootavad neid meeleheitlikult, et siis minna ja puhata, lõõgastuda, olla omaette, nautida elu. Ja kuhu nad lähevad? Sõidavad suvel randa, kuhu lähevad kõik teised inimesed, kes tahavad puhata. Ja kui küsida neilt, miks - et olla omette, puhata, lõõgastuda. Omaette ja puhata keset rahvamassi, lobinat.. 

Inimesed ei oska omaette olla. Nad kardavad kuulata enda sees toimuvat. Kardavad eralduda. Sest, kui Sa ükshetk otsustad, et Sinu suurim sisemine soov on minna välismaale viinamarju korjama (vähemalt praegu, järgmine samm), siis see on hullumeelsus! Hullumeelsus, sest Sa jätad pere, sõbrad, töö, karjääri.. 

..aga just seesugune hullumeelsus on inimlik ja loomuomane.
Enamikele meist võõras.

Me tahame üksteisele meeldida. Me tahame, et teised kiidaksid meie tegusid heaks.
Ja meil on raske käituda enda soovide kohaselt, kui meie lähedased ei ole nende tegude poolt.

Suurim julgus on sellest kõigest olenemata tegutseda oma soovide kohaselt.
Sest keegi ei tunne minu enda eest minu kurbust, rahulolematust, rõõmu ega rahulolu.


Must-valget elu ei ole olemas.

:)
**

Mõned päevad tagasi Skypesime Minna ja Tuuliga. Hea on, sest me kõik muudame oma elu nii nagu me sisemiselt soovime. Ja hea on jagada. Sealsamas, ma tundsin, kuidas igaüks ikkagi ise teab, mismoodi tal läheb ja igaüks ise näeb endaga toimuvaid edusamme, langusi. Me püüame küll jagada, aga alati jääb see lihtsalt sõnadeks ja väga keeruline on reaalselt jagada seda kõike toimuvat.
Tajusin, kuidas sõnad panevad piirid. Kuidas igaühe enda kogemus on igaühe enda kogemus ja seda ei saa panna lauale - vaadake, mõõtke, uurige, andke hinnang.

Ma polnud nukker.
Natuke kõhe hakkas - et ma olen tegelikult omaette. Nende asjadega.
Sain aru, et nii ongi.


**

Mu sees on üks.. ma pole rääkinud.
Ja ma ei ole kindel, et rääkimine aitaks.

Tahan hüpnoosi alla saada
kasutada enda peal meetmeid, mis teaduses ei loe, aga annavad kogemuse - võimaluse vaadata ennast kõrvalt.
Ma ikka püüame analüüsida end ja hinnata arengut.
Reaalsuses, kui asjalood ongi keerulised - tol hetkel - on meil rohkem vaja astuda iseendast kõrvale, et osata üldse mingit hinnangut anda.

Reaalseid praktikaid ja meetmeid.