esmaspäev, 31. märts 2014

Inimese õigus iseendale

Nädal tagasi käisin tantsimas. 2 tundi järjest vabatantsu. Elu voolas kergelt.
Midagi sarnast tuleb korrata. Kuulsin, et on võimalik minna kuuma joogasse..

Oma vabal nädalal otsustasime euroalustest lillepoti ehitada, seed-bomb'e meistedada, et need siis linnaruumis laiali tulistada.. homsest algavad keskkonnateemalised päevad ülikoolis. Tunduvad huvitavad loengud olema.

Peaaegu (!), et leidsin endale ratta, millega tuulele vastu sõita. Kuid see on lukus iseendaga ja keegi ei tea koodi ning keegi ei tea, kust selline ratas välja ilmus.. ülehomme saen luku lihtsalt katki ning mure lahendatud.

Vahel peab pisikeste igapäevaste asjade peale nii palju aega ja energiat kulutama.
Eks ka need on tähtsad.

Sellest olenemata me sõitsimegi. Tuulele vastu. Basseini ujuma ning antiikraamatupoodi ja kirbuturule.

Mingi hetk saime järgneva kuu töötabeli kätte. Täna kolis sisse 4 uut inimest, homme 5 ja igal järgneval päeval kuni maja viimne kui madrats on leidnud endale magaja. 

Peaaegu et läksime eelmisel nädala lõpul autoreisile läände või lõunasse. Mul on hea meel, et see reis saab teoks sel nädalavahetusel, mil meie "kodus" elab maksimaalne arv inimesi (ehk mahuks veelgi) - 27.

Väga ei kujuta ette, et lähed töölt koju töökaaslaste juurde tööjutte rääkima.
See on normaalne, aga mitte loomulik.

Eile veel istusime ja mõnulesime Mariaga kahekesi kogu suure maja peale.. lihtsalt oled ja loed raamatut või kuulad ööülikooli loenguid.


Õnneks on ilmad nüüd soojemad. Kevad on käes - õues +7 kuni +9 kraadi sooja. Mere äärt mööda rattaga vuhistades ei hakkagi külm..!

Tuleb leida paigake enda jaoks ja broneerida aeg enda jaoks ja siis mõnusasti molutada.
Aega süvenemiseks.
Uute ideede tekkimiseks.


Olen terve suure hulga ööülikooli loenguid alla laadinud ja neid järgemööda kuulanud.
Raamatuid mul siin pole. Seega ma kuulan ja vaatan.
Seni, kuni mul veel natukene vabadust käes ja aastaaeg vahetumas, mõtlen minagi vahetuse peale. Vargsi pugeb hinge küsimus - mis edasi?
Ja soov uuristada infoaukudes.


Homme ongi juba aprill!



esmaspäev, 24. märts 2014

Uued tuuled

Esimest korda üle pika aja tunnen, et tahan oma juukseid kasvatada.

Iga päev on ebamugav. Harva on hetki, kui on ainult mugav.


Täna on mugav-ebamugav.
Õppisin jälle. Ei oskagi kõike kirja panna.


Mõned mõtted siiski.



Mul on nüüd pikemaks ajaks rohkem vabadust laagritest. Natuke pean tööd siiski tegema, kuna nn Rohelised Päevad on aprilli alguses ülikoolis. Sellest olenemata tunnen, et on väike puhkus.

Eile tegin üle pika aja hommikul harjutusi. Mingiks hetkeks jäin kaheks tunniks üksi koju. Panin Odd Hugo üle korteri laulma (ma väga ei taha neid kodus kuulata, aga eile kuidagi sobis), tegin kõiki koduseid toimetusi väga aeglaste liigutustega, et mitte kaotada omaetteolemise mõnu. Nii harva juhtub seda vaikust ja ruumi olema.

Õhtul kutsus kreeka Maria meid enda juurde õhtust sööma. Pidime juba ammu ammu minema neile külla (5 minutit meie majast). Lõpuks siis eile. Pärast EVS on-arrival koolitust oli see teine kord väikese hubase seltskonnaga mõnuleda. 

Neil on seal igalühel omaette tuba. Üks inimene omab privaatset tuba, mis on suurem kui meie 4-inimese magamistuba. Esimesed 30 minutit kulusid tõenäoliselt kontrasti kirjeldamisele. Hullunud SEEDS vabatahtlikud.

Ja kui palju vaikust seal on..
kui palju õhku ja ruumi
ja aega pole olemas
keegi ei räägi vabal ajal tööst (see väsitab kõige enam!)

Mul pole kunagi oma elus omaette tuba olnud, kuid see-eest ruum ja aeg iseenda jaoks.. 
Ruum ja aeg iseenda jaoks saavad täiesti uue tähenduse, kui ükshetk need ära võetakse.
Kõigega on nii.

Aega jagada ja ruumi olla. Ja mina mõtlesin, miks tunnen end nii ebamugavalt suurtel filmiõhtutel ja söögipidudel.. pole aega kellegagi rääkidagi. Iga kord küllaltki pinnapealselt. Ja iga kord uued näod. Iga jumala kord, kuhu lähme või ei lähe.

Osho mõttetera läheb ikkagi käiku - et armastus ei tulene objektist. Armastus on see, kes me oleme. Me ei sõltu sellest ega millestki. Et me ei tohiks.
Sisuliselt seda kannan endas kogu see aeg ja iga kord uue tähendusega.


Täna käisime jälle kontserdil. Juba kolmandat ringi kuulasin Jessicat, harfimängijat ja Ralph'i, seekord siis klahvidel. Kaunis rahustav muusika. Suurem osa improvisatsioon. Mõnus.





Kuidagi hea on juba teist päeva. Pärast toda õhtusööki ja atmosfääri on justkui uus hingamine. Õues on november, vihma sajab ja kõle tuul puhub igast ilmakaarest. Külm. Külm. Külm. Südames on kevad. Ma muutun ja see on hea. Need on head asjad, mis on rasked ja teevad kergeks.

Ja kui tulla pärast kontserti koju sooja tuppa ja kogu ruum on täis mõnusat muusikat..
mmm


(võimalik, et see kõik on vaid D-vitamiini Placebo efekt)


Pole oluline.
Hea on tuule ja tormiga soojas toas mõnuleda.

teisipäev, 18. märts 2014

Balansis

Ületöö on siis, kui inimene su kõrval kurvastab ning nutab ja Sina tahad oma arvutist Grey Anatoomiat vaadata, mitte kuulata, mis tal mureks on.

Vaba aja puudus on siis, kui hea inimene kutsub Sind korra kuus õhtul pärast tööd hubasesse kohvikusse prantsuse harfimuusikat kuulama, kuid Sina vabandad end taas järjekordse keskkonnateemalise töötoa pärast välja.

Üleväsimus on siis, kui Sa tahad pärast pikka toidu-poodlemise ja prügi-sorteerimise päeva esimesel laagriõhtul naeratuse ja empaatia asemel kellelegi rusikaga näkku lüüa.



Laager lõppeb neljapäeval. Ja siis puhkan nädal vähemalt. Ja panen oma verstapostid maa sisse.
Rahu ja tasakaal. Kõik muu loksub ise paika siis, kui need kaks on olemas.


Lumi ei kavatsegi tuiskamist lõpetada. Kuulsin, et Rumeenias ja Portugalis on 25 kraadi sooja.



Selle kõige keskel.. 

Ilus päev on siis, kui avastan, et olen end vabatahtlikult surunud mugavustsoonist kaugele välja ning saan tõmmata selge piirjoone eilse ja tänase "mina" vahele.

Ilus on päev siis, kui silmad akna taga tuiskavat lund ning tunned õndsust ja terviklikkust, ilma, et peaks kogu maailmale hõikama, kui edukas oli tänane keskkonnateemaline töötuba..



esmaspäev, 10. märts 2014

Et lisada midagi positiivset eelmise postituse kõrvale..

Juba neljandat päeva sajab laia lund (Mari Pokinen - No näed sobib siia kõrvale kuulamiseks)
Päevad on üha pikemad.

Kuumaveevannid aitavad palju. Keha lõõgastub, mõtted kaovad ära. Täpselt nagu pärast 
sauna.. ei jaksa midagi muud teha kui ainult puhata.

Kõik läksid välja. Me istusime toas põrandal ja jõime veini. Rääkisime Mariaga (hispaania neiu) joogast, massaažist, hispaania regioonidest ja Eestimaast ka.
Temaga on hea.

Neljapäevaõhtul näidati filmiõhtul minu soovitatud filmi: Cafe de Flore. Tartu armastusfilmide festivali vili. Palju viljakat arutelu teemal, kuidas inimesed on sõltuvuses kõigest ja kõigist. Kuidas me ei suuda lahti lasta vanu harjumusi, mõtteid, inimesi.. kui oleks ammu juba aeg edasi liikuda.
Kuidas ego on tähtsam kui elu.

Ei tahtnudki filmist praegu rääkida. Mu arvuti ei ühildunud projektoriga ja neiu, kes seal noortemajas töötas tuli appi. Vaatas mu arvutit ja ütles, et tema Taani keelest aru ei saa. Ja nii läks jutt Eesti peale. Ta õppis mitu aastat Tallinnas Lavakunstikoolis ja elas ka Tartu linnas. Maailm on pisike.

Sel samal filmiõhtul kutsuti mind nädalavahetuseks linnast välja kellegi kohaliku islandlase suvekodusse. Ma ei jõudnud öelda ei ega jah kui juba oli autos koht olemas ja sisuliselt minek. Viimse hetkeni ei teadnud keegi, kus täpselt peatume ja kes täpselt kelle autos ikkagi istub ning mis ajal stardime.. 

..nii me siis sõitsime, kolm autot lumetormis 2 tundi sihtpaika. Kirju seltskond, palju süüa, suured voodid. Kõik peaaegu nagu eestis, ainult saun oli puudu. Kuigi ma ei tundnudki sellest väga puudust.

Kogu see seiklus oli üks korraldamatuse tipp, aga ometi täna tagasisõites tundsin, mismoodi uut energiat endas kannan. Hea vaheldus ja minu teine pealinna väline reis.

Täna tegime Alinaga (leedu tüdrukuga) 6 plaaditäit pitsasaiu. Pole temaga väga suhelnudki, aga sel nädalavahetusel olime koos seal maal.
All ja üleval köögis pildistati seda vaadet. Panen siis siia Stefani (bulgaaria noormees) pildi:


***

Juhtub harva, kui Laugavegur - Reykjaviki peatänav on autodest tühi.
Sel õhtul oli. Istusin ratta pakkiraamil ning sõitsime mööda tänavat alla.
Mitte ühtegi autot.
Mitte ühtegi!
Mõned inimhinged veel lisaks meile.


Iga päev õpin midagi uut.
Siin on tore, päris tõsiselt.
Ma tean, miks ma tulin ja siin ma olen.
:)

kolmapäev, 5. märts 2014

Arsti juures - dialoog iseendaga

Õues on muidu päike ja pimedaks läheb alles kaheksa paiku (justkui eesti suvi, ainult liiga külm siin)
Vaatan aknast välja ja lumi on maha sadanud.
Avastan Eesti muusikat.
Kuulan Pärt Uusbergi:



Üksõhtu nägin mere ääres pingil istudes Islandi esimest langevat tähte..



Ilmselgelt olen uude kultuuri sulandumise faasi esimeses etapis.


Sümptomid: kerge pidev masendus ja melanhoolsus.
Lahendus: D-vitamiin, toitumise muutmine, füüsiline kontakt.

Kohe kindlasti on D-vitamiini puudus. Kaob huvi igapäevatoimetuste vastu; suutmatus otsuseid langetada ja keskenduda; enamiku ajast tunned end kurvana.
Eestis olles jällegi ei pööra sellele pidevalt tähelepanu, kuna intiimne sotsiaalne tasand on kaetud - perekond, sõbrad, kultuuriruum.

Värskelt uude kultuuriruumi sukeldudes saan kohe aru, et midagi on väga teisiti ja kuidagi liiga tihti olen nukker ning tusane. 

Lisaks uurisin Agneselt toitumise kohta, kuna seedimine sassis. Ja hiina meditsiinis - kogu tervis käib kõhu kaudu. Tõsi, mis tõsi. Töötab. Ta paisaks mulle ühe testi, kus pidin välja selgitama, mis poolus minus domineerib, kas Vata, Pitta või Kapha. Ma väga pikalt sellel ei peatu, kuna internet on informatsioonist paks (võite ise juurde uurida). Sain teada, et Vata ja hakkasin siis uurima, et mida süüa või kuidas midagi oma eluviisis muuta.

Leidsin valdavalt sama teksti, mida rääkis mulle hiina massöör eestis - pean jooma/sööma soojasid toite. Käed jalad on külmad. Kehakaal ei ole väga kõikuv. Hele nahk. Ingverit tuleb panna iga toidu sisse. Kerged harjutused/meditatsioon päevas. Magama vara, ülesse vara. Söömine rahulikus keskkonnas, et toitained jõuaksid sinna, kuhu vaja. 

Praegusel hetkel täidan neid punkte suuremas osas. Siiski mitte piisavalt.

Üks asi, mis kirjas oli lisaks kõigele muule: "Touch and be touched regularly by the people you love. Get regular massages treatments." Teisisõnu - ole füüsilises kokkupuutes inimestega, keda armastad - kallistamine, kõrvuti istumine, üksteisele seljale patsutamine, mis iganes pisižestid kuuluvad siia alla. 

Ma puhkesin naerma, kuna sisetunne ei peta. Ma tõesti tunnen nii. Ja kõige kummalisem on, et ei tunnegi puudust inimestest, aga puudust lähedusest.

Et saaks jagada ja usaldada.
Seepärast läksin teatriringi.. midaiganes nad seal teevad, mul ükskõik.. võin ka improviseerida (kuigi ma väga seda ei paista oskavat).
Peaasi, et teeksime hääleharjutusi ja igasugu silmad-kinni harjutusi ja massaažiharjutusi.

Minu isiklik mullike on vist väga väike - heameelega avan end teistele inimestele.
Maria, mu saatusekaaslane ütles, et temale piisab täiesti sellest, et elame kümnekesi koos ja räägime juttu.
Mulle ei piisa.
Kohe üldse ei piisa ja rahutuks teeb.


Täna jätsin teatritunni vahele, homme jätan ka.
Tööd on üle pea palju. Õnneks on see laagrigrupp väga meeldiv, tahab jagada ja usaldada.
Saan vahelduseks rääkida teemadel, mis tõesti puudutavad.
Mitte ainult: siin on söök, homme kell 9 on väljasõit, too film räägib sellest, ilm on tuuline..


Kolmes laagris olen olnud. Igaüks omamoodi.
Esimese iseloomustus - happy people (õnnelikud inimesed)
Teise iseloomustus - having fun people (lõbutsejad)
Kolmanda iseloomustus - sensitive people (tundlikud inimesed)


Ükshetk pikemalt.
Kell on öös.
Tegime täna juustu. Lähen seda sööma.