teisipäev, 26. aprill 2011

Veel pole suvi, alles kevad..

Kirjutaksin praegu Jaapani noortevahetuse jaoks motivatsiooni kirja ja muid dokumente, kui septembris ei oleks täpselt nendel kuupäevadel meie enda noortevahetus.. laulupeolt saab ära hiilida, aga noortevahetuselt mitte.. tantsupeo jaoks hangin dublandi või.. no.. ahh, nii pikaks ajaks piiri taha. Ideaalne!

Varsti tuleb mõni pakkumine minu jaoks, ma tean seda.

Mul on stress, sest ma ei tea, kus ma suvel tööle hakkan. STRESS, sest mul on tööd vaja. VAJA.


Täna päevitasime 2 tundi.
Viisa asjad paistavad korda saavat. Projekti ees on siiani hirm, aga ma saan targaks.
Varsti läheb tagasi jahedaks, ehk ongi parem, ei teki liiga vara suve tunnet.

Kurk on valus ja Grey Anatoomia oli täna väga hea, mis sest, et vana osa.. aga nii hea nii hea nii hea.


Tahan joonistada ja ära. Kui esimene ei juhtu, siis viimane juhtub kindlasti ühel heal päeval.
Kuulan Fink'i, mis tuletab meelde, et me saime neiduderühmaga tantsupeole!


2011 pidu saab olema mu laulu-tantsupidu, mida olen kaua oodanud.

pühapäev, 24. aprill 2011

.


Täna käisin üle mitme kuu pikkuse pausi tagant Tallinnas. Oi, kuidas ei soovinud ma eile Põltsamaale tulla ja kuidas tahtsin Viljandi kodus mitu päeva järjest maha magada.

Külastasime Kertu ja Martini uut kodu ja vanaonu, kes liitub meiega järgmisel nädalal, et suursugust tantsuetendust vaadata. Sain teadas, et mu vanaisa kaksikvend on tantsinud pea 10 aastat oma elust peotantsu ja võistlustel osalenud ning isegi Eesti meister olnud. Nad ei tahtnud vanatädiga meid mitte kuidagi ära lasta..

Kõige vahvam oligi ehk see, et vanaonu küsis minu käest mu plaanide kohta sedasi nagu oleks mu pähe vaadanud või nagu oleks ta minu ja Roberti hiljutist vestlust pealt kuulanud. ..ega sa pole mõelnud välismaale tööle või õppima minna? 

Ja mina ütlesin, et eks tahaks ikka minna, kasvõi ainult aastaks, praegu peabki tegema kõike, sest millal siis veel kui mitte nüüd. Jõuan töötada ja elada rohkem kui küll.

Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambel Kuljus
KULJUSEGA KEVADESSE!
Selle aasta talv on kõiki juba korralikult ära tüüdanud ja viimane aeg oleks kevade väljameelitamiseks midagi ette võtta. Puhuriga lund sulatada? Salamahti kaseurbi paitamas käia, et need kiiremini kasvaksid? Ei. Tantsida!
Oleme teinud terve aasta hoolsalt tööd ja soovime nüüd Teiega oma saavutusi jagada.  Ootame kevadkontserdile kõiki oma pereliikmeid, sõpru, vilistlasi ja kindlasti palju-palju neid inimesi, kellele rahvatants südamelähedane on. Tahame teidki nakatada sellesse rõõmu, mida meile tantsimine valmistab.
Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambli Kuljus kontsert "Kuljusega kevadesse" toimub 30. aprillil kell 16:00 Salme Kultuurikeskuses. Pilet hinnaga 5 EUR saadaval kohapeal.
Uued tantsud, uued inimesed, palju toredaid elamusi - tule ja saa Sinagi sellest osa!
alt

Sandrat nägin Põltsamaa Selveris ja nii hea oli! Tundub, et me siiski kohtume juunis oma klassiga.

Nädal on olnud pikk ja lai. Hinges ikka pakitseb kogu aeg miski ja ei lase üldse olla.. mis on mu praeguse elu eesmärk: leida seiklusi ja proovida erinevaid ASJU, näha erinevaid inimesi, vahetada keskkondi. Ma tüdinen nii kiiresti, kui midagi vapustavat ei juhtu. Ma kohe ei oska.. mul hakkab igav ühe koha peal..

Projekt sai eile õhtul ametlikult käima lükatud. Vähemalt minu osa selles. Juba kuu aja pärast on välismaalased Eestis, et valmistada koos meiega ette meie sügisene suursugune rahvusvaheline noortevahetus. Kõlab seiklusena ja seda ta saab olema juba praegu.

Kõht on tühi ja pean tädile õppematerjale saatma.
Üks film ootab ka mind arvutis.
Kui ma vaid saaksin järgmise nädalavahetuse pikemaks venitada, veedaksin rohkem aega Tallinnas.
Maigi tuleb koju samal ajal ja soovin ikka tema sünnipäevapeole ka jõuda!

esmaspäev, 18. aprill 2011

Ahh, ma ei oota suve..

Mõtlen küll vahel, et mis kuradi häda on oma maailma siin Internetisügavuses laiali laotada.. kurta ja jonnida.. ennast kergitada ja maha teha.. teisi maha teha ja kogu ümbritsevat keskkonda maha teha.. ja kõik muu pudi padi, mis sellega kaasneb.


Samas, teate, kahju on, kui ei tea enam inimestest midagi, sest neid pole isegi mitte siin - Interneti sügavusestes enam. Seega, blogid on head!


Riido tuli täna ootamatult läbi. Olin ööriietes, juuksed sassis ja puhta pläss nägin välja. Manasin kiiresti naeratuse näole (sest see muudab kogu olemuse kenamaks) ning ajasime ligi pool tundi juttu. Kumbki ei tea ümbritsevast eriti midagi, kuid mõned asjad said siiski omavahel jagatud ning kokku lepitud.


Igaüks on milleski hea ja see, miks kõik end tõestada tahavad või kasvõi natukenegi kiita või turgutada, on loomulik, sest nad ISE veel ei tea, et nad on head, nad ei tea, mis on see nende asi.
Meie kõigiga on nii.
Põhiline on siiski, et hea paistab ka ilma midagi ütlemata silma, sest ta on hea ja ta usub ise ka sellesse.


Inimesed ei kipu väga kiitma.. ausalt öeldes ei kipu ka nad väga konstruktiivset kriitikat tegema, mis on kohati isegi hullem, kui kiituse ja heade sõnade puudus. Kriitikat on jah palju, kuid asjalikku kriitikat.. ei leidu isegi sealt, kust seda ehk kõige enam ootaks.


Kaitsmiskomisjon. Võtsin teema ikkagi üles. Saatsin mõni hetk tagasi Urmole kirja ka, et kuidas läks. See, mida too härra "pea" Margele ütles oli allpool igasugust konstruktiivset tagasisidet.


"Mõned tööd lihtsalt väärisid esiletõstmist ... meil oli ainult 15 minutit aega, et teie töid hinnata, see on liiga väike aeg, et põhjendada ... C-D on keskmise üliõpilase hindeks, B on ka väga hea." Ja noh, teised.. mis sest, et neil polnudki midagi viga, aga olid mahult liiga pikad (mitte, et see ei näitaks just töö tegija põhjalikkust ja arukust ning valmisolekut juba diplomitöö vups ära teha) ja teiseks on ju kutsekooli lõpetanute valmisolek tööturule sisenemiseks muldvana ja surmigav teema.. samamoodi töörahulolu. Kes see viitsib jälle Maslow'd lugeda või kahe-faktori teooriat.. kulunud teema, igav. Muidugi ei vääri A-d.


Minagi poleks selliste põhjendustega sugugi rahul ja sooviksin järelpärimist.


See selleks. Projekti teema hakkab tuure võtma. Mul on kirjad juba valmis ja ootavad infot, mis paikneb mu Viljandi läpakas. Sain oma koti ka täna valmis ning otsisin tulevaste pükste jaoks nööpe. Uskumatu, kui palju toredaid nööplasi on minu kodus ühes karbis juba aastaid elanud! Homme lähen matkajalatseid otsima ja ootan juba Viljandisse minekut.


Kodu on armas, aga sellest lahti laskmine pole enam nii valus.
Nüüd, millalgi on alanud või hakkab häguselt uus peatükk.
Kertu sai Tallinnasse suveks vinge praktikakoha ja töö! Mu õde on tegija!
Ja minu kõht on jälle tühi..


Olen õnnelikult eksinud - nii võiks kõik noored üliõpilased, kes ei tea, mida tulevik toob, enda kohta öelda. See toimib ja muudab masenduse rõõmsaks.

laupäev, 16. aprill 2011

Nädalavehtus kodus

Hakkasin eile õhtul endale kotti õmblema ja seda riidest, mille ostsin endale 10 krooni eest enne jõule vastasmaja kaltsukast. 
Pükste riie ja lõiked ootavad teisi nädalavahetusi.


Puudu on veel nööbiauk ja nööp ning mõned kaunistused.. rihma jaoks pean ka mingi pandla hakima. Mõtlesin, et teen sisse tasku ka, eks näis...



Täna käisime Kultuurikeskuses juubelikontserti kuulamas-vaatamas. Mu uued prillid ei näita selgesti, sama lugu on läätsedega. Esmaspäeval uurin välja, mis mu silmadega lahti on. Nägemine on teinud languse, millesarnast pole mul varem esinenud. Kurb lausa, sest prillid on kenad.


Matkajalatseid ei saanud, lähen nn keelatud jalanõudega. Ausalt öeldes, ootan matka juba väga. Ka õppetoetus oleks võinud reedel juba tulla, aga noh, mis seal ikka, esmaspäev ka tore päev. Robert viib meid teisipäeva õhtul ära.. marsruut on korralik.. esimesel päeval 8-9 km kanuuga, teisel päeval 12-18 km kanuuga ning kolmandal 6-9 km kanuuga. Teine päev on kõige raskem kirjelduse järgi - kärestikud, takistused. Kolmas on juba parem. Esimene on sisseelamiseks. Ootan matka!


Teisipäev 19.04
13.00 kogunemine Põlvamaal Aarnaorus. Varustuse ümberpakkimine, aerutamise ja kanuusõidu põhivõtted, instrueerimine iseseisvaks sõiduks
14.00 matkale
18.00 päeva lõpp telkimiskohas enne Koorveret. Distants 8-9 km

Kolmapäev 20.04
10.00 matkapäeva algus. Marsruut Koorvere-Kiidjärve või Saesaare (sõltub kaugele jõuate sõita) Distants 12-18 km
16.00 päeva lõpp telkimiskohas enne Kiidjärvet või Saesaare paisjärve ääres

Neljapäev 21.04
10.00 matkapäeva algus. Marsruut kuni Otteni või Porgandi (sõltuvalt päeva alguspunktist). Marsruut 6-9 km
14.00 matkapäeva lõpp. Transport koju

Kaart. Vaata marsruuti siit: http://goo.gl/Lp70Y



Vaatan nüüd filme ja õmblen edasi.. hoidun arvutist, kardan oma silmade pärast.
Tahan reisile.

esmaspäev, 11. aprill 2011

Koolis on midagi enamat kui õppetöö!

Pea valutab sellest hetkest alates, mil lugesin oma retsensiooni. Täpselt nagu ma arvasin - põhjalik ja korralik retsenseerija. Ladus mulle 8 kommentaari/küsimust ritta ning mul on mida kolmapäeval kaitsta. Juhendajagi ütles, et ei oleks oodanud seesugust tulemust, samas ma olen päev otsa mõelnud ka, kuidas end kaitsta ja mulle meeldivad need mõtted, mis pähe tulevad. Sellest ka siis peavalu. Eesmärgiks ei seadnud ma mitte paremat hinnet, mis võiks ju ka olla, vaid seda, et teen komisjonile selgeks, MIKS minu töö on eriline ja oluline ning vajalik ja põhjalik. See ongi minu trump. Hinne kujuneb siis juba sellest lähtuvalt.


Andrus Veerpalu on sangar olenemata sellest, kas ta mõistetakse süüdi või mitte. Ta on eeskujuks mitmetele eestlastele. Tunnen, et mulle ka, mis sest, et nii pisikeses asjas nagu seminaritöö.. võrreldes temaga.


Pärast kaitsmist jooksen otse koju.. või siis võtan riided kaitsmisele kaasa, või kaitsen rahvariietes, mis oleks hullult lahe idee tegelt (praegu tuli pähe, kusjuures).


Mõned tantsud on ka vaja veel homme üle vaadata ja ülevaatlusel tahan olla hea! Seal pole nii nagu kooriga, et tõmbad 1-2 lugu ja esitad need, kõik tantsud tuleb ette tantsida.. huh, arvestades seda, kui "korralikult" on meie rühma neiud proovides kohal käinud, on lausa ime, kui kõik tantsud ilma suuremate vigadeta välja tulevad.


Täna selgus veel, et Piret on nõus mind ja Triinut kooriga ettelaulmisele laskma, ega ta polnud ka varem väga vastu, lihtsalt Jana kui dirigent peab asjad ikka üle rääkima. Seega me Triinuga peame otsima auto ja siis juhi lisaks ning laskma end sama päeva õhtuks Ahja jõe äärde mingisse punkti toimetada.. hetkel ei tea ma, kus me esimesel ööl peatume üldse, lisaks söögivarude jagamine ja kogu ülejäänud varustus... saab tore olema :D




Hetkel ei rõõmusta ma millegi üle, olen tööle suunatud ja pinges, samas on see fantastiline tunne, olla kogu pööriste keskel ja nüüdseks, kui on läbitud mitmeid ebamugavaid protsesse ning lisaks seiklusaineid.. tunnen väga tugevalt, kui hästi need protsessid on mind aidanud ja praegu on justkui kõik paigas ja fantastiline on olla.




Täna tuleb vaadata jälle mõnda vanemat Grey Anatoomia osa.. parim ravim.
Eilne esinemine läks väga tublisti. Nii hea on kooriga laval laulda.. meil on väga hea koor!

pühapäev, 10. aprill 2011

Tahaks kõike ja mitte midagi

Olen päris väsinud. Tantsimine ja laulmine hommikust õhtusse väsitab ära.. homme saan õnneks kell 9 ärgata, mitte kaheksa.


Alustasin täna oma seminaritöö slaidide tegemisega. Leidsin netist hea pildi, mis iseloomustab huvijuhti üldiselt ja mille kaudu saan vastata ka tegelikult oletatavatele küsimustele, mis võivad tekkida, kuna komisjonis on inimesed, kes meie erialas eriti ei orienteeru. Huvijuhil on kaksikidentiteet, ta on noorsootöötaja ja pedagoog samaaegselt ning see pole veel päriselt paika pandud, kes ta siis rohkem on või ei ole.


Nonii, jäin netist ühte sulanud mullide pilte otsima ja sattusin uutele radadele.


Mulle meeldib meie laulikus "mis mu põues pakisteb...". Nüüd oskan seda lugu iseloomustada Stingi sõnadega, et talle ei meeldi, kui muusika end koheselt kätte annab ning ta naudib otsimist ja avastamist ja üllatusi. Protsess on küll pikaajaline, aga areng selle käigus fantastiline. Minu puhul ei kehti enamasti muusika osas väide: lihtsuses peitub võlu. Kui ma muusikat kuulan või seda laulan, siis tahan, et ta oleks vaga vesi, sügav põhi stiilis. Siis ta kannab mind.. 


On palju olukordi, kus seinad tulevad keset protsessi ette ja ikka ühtedel ja samadel põhjustel. Näiteks koolitöös.. ma lähen loengusse, et saada sealt parim pakutavast, minu jaoks on oluline teadmiste, kogemuste hulk, seostamise oskus, mis ma sealt saan arutelude tulemustel ja materjalidest ja eks see on ju üleüldse põhiline koolis käimise juures. Samas ei kannata ma silmaotsaski, kui inimesed teevad näiteks ettekannet mingil teemal, millest saaks väga häid mahlasid välja pigistada, kuulajaid inspireerida, motiveerida, neile midagi uut anda, kasvõi mõtteaine algatuseks nö seemneid.. kuid nad ei tee seda vähimalgi määral. Mina ei otsi koolitundides lõbu ja lõõgastust. Seda saan ma mujalt.. paratamatult leian end jälle olukorra ees, kus tundub nagu meie töövaldkonnas peaks töötama need inimesed, kes armastavad seda viimast osa. 


No, mida kuradit ma tavaliste energia mängude või mänguliste meetoditega teistele õpetada saan.. sa ütled, meeskonnatööd ja ühtekuuluvust ja teistega arvestamist, ma ütlen, et ei! Selleks on paremini ette valmistatud mängud. 


...see on vaid mäng ja lõbus vahepala, mis on ka oluline, kuid mitte peamine.


Põhjalikkus on kuldne märksõna siinkohal.
Miks tuhiseda lihtsalt läbi, kui saab nii palju kaasa võtta..


Ma isegi ei tea, kelle arvele ma selle suure mõtte nüüd panna tahtsin, aga õppimisega on nagu muusikaga Stingi sõnul. Seda tahtsingi öelda.


Järeldused tegin järgmised:
*võimalik, et mul on vaja kiiresti tööle saada ja oma erialal midagi teha
või/ja
*otsida võimalusi edasi õppimiseks, keskkonna vahetamiseks


Ma tean, et kõik pole nii ühekülgne, kui vahel tundub..




Uni on hiiglaslik. Mõtlesin, et vaatan vanu Grey Anatoomia osasid või Meeletut. Olen viimase kahe-kolme päevaga tohutult palju saanud. Robert teeb mind targaks. Ta on elav õpik mu kullavaramus, kasulikes kogemustes mu mõttekaaslane, debriifingute läbiviija koos minuga. Nii tihe protsess nagu seda on mistahes suhe kahe või enama inimese vahel, ei saagi olla jälgi mitte jättev, eriti, kui mõlemad teavad, mille nimel nad pingutavad.


Tahke on palju rohkem kui me arvame olevat, ka kõige õhem paberileht on tegelikult ruumiline kujund. Ning praegune hetk elus on vaid jäämäe tipp. Seepärast peangi oluliseks sügavale minemist. Sest veealune maailm on midagi sellist, mida me ei oska nähagi, kui me seda ise ei koge.. 


Maailm on haiget saanud inimesi täis: rohkem ja vähem haavatuid või kriimustada saanuid,  kes külvavad seda haigust teistesse (ja osadel õnnestub ise paraneda, ilma et teised kannataksid), kellest mingi osa tuleb puhtalt välja, mingi osa saab plekid külge ja ega neid ei aktsepteerita enam sellistena nagu nad on. Jutuna tundub see loogiline ja arusaadav. Aga sellega on nagu armastusega.. ma võin arvata teadvat, mida see tähendab, aga ma ei tea enne, kui ma seda ei ole kogenud. Ja selleks, et pääseda lähemale, tulebki õppida ja mõtestada, arutleda inimestega sellistel teemadel, mis ei räägi käega katsutavast maailmast.


Uskumatult sügav on maailm ja mida enam seda kogeda, seda enam leiad, kui palju saaks tegelikult kaasa aidata muutustele. Ma tahan õppida, et olla parem ja olla ise see muutus. Kõige hea nimel peab vaeva nägema.





esmaspäev, 4. aprill 2011

Ei räägi täna kodust, hoian endale

Nüüd hakkan pillima kah..


kevad on käes, täiesti masendav! Alati on see kevade tulek masendav! Tahaks kappi avades leida seda, mida seal pole. Ma pole kuid endale riideid ostnud. KUID. Ausõna, raha ei tee jah õnnelikuks, aga veerand õnnest on ikkagi rahast tulenev.. no võibolla vähem. Kui inimene peab riideid kandma, siis parem kannan ju neid, mis meeldivad, mitte neid, mille ainsaks kriteeriumiks peab olema ODAV. See on minu üks ainus ja viimane elu.


Lisaks on Itaalia ja Rumeenia projektid tulevikku lükatud. Kumbki ei saanud veel raha.
Ahh, Rumeenia koolitusest on mul veel eriti kahju.. nii kahju.. kuid loodus ei salli tühja kohta!


Türgi projekti kohta ei tea veel midagi.
Silmad-kõrvad tuleb õieli hoida. 
Kui muud ei saa, siis suveks tööle ehk ikka.
Heidi ütles just, et keegi pole teatanud, et tahaks uude keskusesse tööle minna.
Seega.. töökoht ehk terendab selles suves.






AHH, MA TAHAN ÄRA MINNA! SUVE OOTASINGI, KUNA SIIS SAAB ÄRA MINNA VÄHEMALT NELJA KOHTA! Õnneks ei jää Gaudeamus ära..
kurat...






ma ei jäta!




Vähemalt sai meie projekt raha. 10 nv rahastati ja üks neist oleme meie. Tunnen uhkust ja hirmu suure töö ees, mis juba nüüd peab algama.. sponsorluskirjad.. teated majutuse ja bussifirmadele.. juuni alguses on juba ettevalmistav kohtumine.


Septembri projekti ajaks on selgunud juba, kas Rumeenia koolitus toimub või mitte.. seega lootust ju on!