reede, 29. oktoober 2010

Viljandis. Matkakoti sisu on mööda põrandat ja muid mööbliesemeid laiali. Jah, veel praegugi, mis sest, et ma juba vähemalt 4 tundi (? - pole täpselt kindel. Ajataju on metsa poole..) toas olen istunud.
Enne matka olid väikesed plaanid, millega täna ühele poole soovisin saada. Ei, Lempsu ma ei plaaninud tegema hakata, nii hull ma pole.. vahel. Aga mõned asjad plaanisin küll korda sättida. Näiteks vastata kõigile neile, kes Tallinna suhtes mulle on vastanud. Aga seegi tundub hetkel liiga raske ja ajule koormav.
Lisaks oli tuba jääkamber kui sisse astusin. Kapis oli null söögiasja - vähemalt sellist, mida sooviksin hetkel süüa. Putrudest ja suppides on kõriauguni. Homme alustame niikuinii uuesti suurepäraste matkasöökidega. Masinatäis pessu ja täiskäik sisse ning poe poole ajama. Ma ei suutnud end tagasi hoida. Pitsa, üks kallis jäätis, mahlapakk ja muud head asjad potsatasid korvi ning pangakaart sai taas masinas ära käia.

Ja ma räägin sellest siin..

Uskumatu, kui palju asju see matk jälle andis. Mis neil väljasõitudel viga on, alati saab midagi juurde.. seekord jällegi hoopis midagi teistsugust. Üle pika aja oli tunne, et midagi selle aasta ainetest on siiski veel hea (lemps on mu päris suur lemmik). Tõsiselt hea. Asi polegi metsas või matkas. Minu jaoks pole. Rohkem need grupiprotsessid ja vaatleja roll ning sealjuures korraldaja ja läbiviija pilguga matkal osalemine.. väga väga väga arukaid asju sai selgeks õpitud. Vaimselt oli suur koorem. Nii palju õppida, suhetest eriti. Eriti suhetest. Mõru ja magus üheskoos.

Ja ma ütlesin täna tagasiside ringis, mis kestis vähemalt 3 tundi, et seikluses ongi olulised just raskused ja ebaõnnestumised. Matk pole õnnestunud siis, kui kõik täiesti kenasti ja pideva turvatunde saatel sihtpunkti jõudsid. PS. mitmed Ernaretke neidised arvasid esialgu, et see ongi õige matk, kus nad on tegijad ning suudavad väga hästi orienteeruda. Ei, see on Erna või kodutütarde teema. Matk seikluskasvatuses on õnnestunud siis, kui võimalikult paljudel tekib kartus, kõhedus, teadmatus, võõras ja tundmatu olukord, mis tuleb lahendada. See on seikluse point.. seikluse saamine, mille teeme võimalikuks meie. Kogemused ebaõnnestumiste, konfliktide kaudu. Pekki ja see analüüs seal lõpus on kirss! Kui meie erialal on midagi sügavat ja filosoofilist ning eriti loovat ja kirjanduslikku, siis on see mistahes analüüs või tagasiside ring, kus juht/-id peavad suutma grupile selgeks teha iseenda mõtted ja peegeldama grupiliikmetele ka neid endeid. Piret oskab seda väga hästi.

Mhh.. või et miniuurimuse kirjutamine oli paras võimlemine ning isegi mõttetu?
Võimlemine jah, aga avastasin täna, et mõttetu kaugeltki mitte.
Analüüsivõime paraneb jõudsasti. Just selline korrastatud analüüsivõime. Lõpule viimise oskus analüüsis. Tihti ei oska inimesed kohe midagi öelda, sest seedimiseks on aega vaja. Aga meie, huvijuhid, ei saa seda noortele kunagi öelda, kui tagasiside koht on ja mingi suur asi koos läbi elatud. Selle eest saadavad nad meid mõtetes kuu peale või siis ka sõnades.. mine sa tea.
Meie peame suutma kohe öelda. Analüüsida koha peal lõpuni ja kiiresti seoseid looma, mis tekitaksid noortes oma maailmapildiga ühisosasid.

Hah, hästi kukkus välja see. Üks õpitud asi on kirjas.
Mustmiljon veel peas ja ma ei tea, millal ma need saan kirja panna.
Kohe peaks, sest juba homsest algab uus seiklus ja uued lood.

Nii palju, mis oleks pidanud teisiti olema ja nii palju, mis tegi minu jaoks elamuspedagoogika taas säravaks.
Paremaks inimeseks teeb see kohe kindlasti.
Minna kirjutas facebooiks, et ta on õnnelik inimene, sest talle meeldib ta töö.
Ma tundsin matka ajal, et olen õnnelik inimene, kuna sain korraks aimu, mis mulle mu eriala juures väga meeldib :)

Hea on tunda, kuidas sisemiselt aina kasvan ja kasvan. See on üks parimaid.. see on kõige parem.. see on elu mõte üleüldse. Saada sisemiselt suureks ja mitte uppuda iseendasse. Nagu budistid.


Siiski, üks asi veel - I kursuse huvijuhid rokivad ikka täiega! Sellist kokkuhoidvat kursust ei ole ma enne kohanud meie koolis. Kümnenda klassi seltskond tuli meelde. Analoogne entusiasm ja ühtekuuluvus ning koos tegemise rõõm on neis ka.
Mis on selle juures kõige lahedam - konfliktid ei jää tulemata ja seikluses kasutatakse konflikte kenasti ära. Tavaelus ei taha keegi nendega kokku puutuda, mõned väldivad paaniliselt, lausa kardavad, teised näitavad, et ei karda, aga kardavad ka.

Jei, elamuses on konflikt vahendiks. Mõnes mõttes.
Oskuslik kasutaja suudab häid asju sellest välja võluda.


Ok, köögis on pidu.
Tsau

teisipäev, 19. oktoober 2010

Meil oli Margega täna tore vestlus

Muidugi mul ei ole motivatsiooni. Esiteks on selline periood, kus peaaegu miski ei paku enam rahuldust. Vajadused on suuremad, enam ei piisa ainult täis kõhust ja ema paist. Midagi enamat on vaja, et süda sees lööma hakkaks ja veri kiiremini liiguks. Midagi palju suuremat ja põhjapanevamat.

Ja kuidas.. kuidas me saamegi olla rahul, muidugi on kriis. Igaüks vaatab enda sisse, sest kuhu mujale siis vaadata. Budistid olid vist need, kes tahtsid, et inimene kõrgeima tasemeni oma mõistuses jõuaks. Kuidas saab meie ühiskonnas üldse midagi seesugust korralikult rakendada? Pidev põhivajaduste rahuldamine - söök laual, elamine olemas, soojad toad, riided seljas. Eesti inimene on justkui nurka surutud ja labidas kätte antud, et ta ometi töötaks, sest teisiti ju ei saa.

Ma mõtlen, et ei taha veel lapsi saada või peret looma hakata. Ma tahan veel iseendas ringi liikuda ja vaadata, kompida, leida võimalusi, et mingigi muu vajadus peale põhilise saaks toitu.

Mõtlen, et elu on nagu menstruatsioonivalud või sünnitus. On pikem periood, mil kõik on tavaline ja udune ning siis tuleb suur valu, mis kestab mõnda aega, aga pärast mida on alati natuke aega rahulolu hetk - see on nüüd möödas. Ja see käib nii edasi.. iga aja tagant valu ja üha pikema aja tagant udune periood.. selline normaalne.

Aga ma ei taha, et oleks udune ja tavaline, valmis! Ei ole valmis. See ei ole see, mida ma soovin. See, mis hetkel on ei ole see, mida ma tegelikult sisimas ihkan ja tahan.


Praegu on lihtsalt selline periood.


Ja vahel on suured valud, pärast mida lühikesed sähvatavad valgustushetked, mil tajud, et SEE ONGI SEE, MIDA MA TAHAN! Vahel harva tuleb neid ette.. mingi seletamatu segadus saab ühtäkki selgeks ja lahendus tuli sealt, kust ei osanud otsidagi. Mingi sisemine valmisoleks peab justkui olema. Selline, mida ise ei tajugi, kuid keegi või miski.. midagi.. paneb inimesed seda hetke nägema ja salvestama.


Jah, praegu on selline periood.


Ning muidugi on eestlased kurvad, kibestunud ja nii endassetõmbunud. Kuidas saabki teistmoodi olla. Ei saa olla nagu ühes heas filmis, kus räägitakse asjad KOHE selgeks ja pannakse paar kõvemat nooti oma kõris kõlama ning tehakse seisukohad selgeks.. ei saa olla, sest see pole aktsepteeritud, see on ebatavaline ja vastuvõetamatu ning ebastabiilse inimese tunnus. Ei saa olla kriitiline, märatsev, liiga aus, liiga siiras.
Aga üks noor inimene ongi pigem ebastabiilne kui stabiilne. Kuidas ta saabki teisiti olla, kui nii paljud asjad tema elus muutuvad ühel ja samal ajal ning väga teistsuguseks võrreldes sellega, milles oled harjunud elama.
Ühelt poolt nõuab kool, teiselt poolt riik ja kolmandad neljandad.. viiendad. Kurat! Ma tahan ise olla!

Ning noored omavahel ei mõista, ei saa üksteisest aru. Heidavad üksteisele ette.. teadmata, saamata aru, et me oleme kõik osakesed suurest pildist. Me oleme ise enda pusade sees ja teiste pusade sees, kuidas me saamegi siis üldse.. mõista üksteist. Ei saagi ju.

Ja ei saagi.


See on lihtsalt selline periood ja ta läheb mööda.
Midagi muutub inimese sees, midagi seletamatut ja katsu siis sellisest elust üldse aru saada, veel enam.. seda elada.

Mõni läheb ja joob sellise jutu peale paar pudelit.. ja mõtleb: midaiganes..
Mina mõtlen. Tahan suuremat pilti. Enam-vähem usutavat selgitust, mille talana maasse suruda, et sealt siis edasi minna juba selgemana.

esmaspäev, 18. oktoober 2010

Motivatsiooni pole absoluutselt. Haridusfilosoofia essee ees võimlesin ja väänlesin eile kogu päeva ning alles õhtu viimastel tundidel suutsin mõtted kokku korjata. Peas reisivad aina jaburamad mõtted: milleks seda meile vaja on? milleks seda ainet vaja on? mis on meie essee eesmärk? miks ma pean seda kirjutama?

Nagu oleks tagasi põhikooli läinud, kus taolisi küsimusi sadas ühe päeva jooksul maha vähemalt 50.

Laagripraktika kaitsmise eel ei olnud mul isegi mitte ärevust sees. Tahtsin ainult kaelast saada seda nõmedat malevat.. ja mis naljakaid kilde komisjon viskas.
Üks uus tädi, keda ma varem kohanud pole küsis: Vaatasin su hinnangulehte ja märkasin, et tegevuste ettevalmistamise juures oled saanud järgmise kommentaari.. ta luges ette ja ütles siis.. mul tekkis küsimus, mispärast seesugune hinnang.. kuidas sa ise seda kommenteerid?

Mul tekkis täpselt samasugune küsimus ja mul on omad oletused.. Ja noh.. siis katkestas Piret meid ja ütles, et pole vaja täpsustada.

Vastik, et sellised olukorrad tekivad, aga samas mul on hea meel, et kõik on praegu normaliseerunud ning mingeid ebamugavusi ei ole.. samas.. pekki ma ei saa aru, mida kõik temas näevad?! Ta on kõigi sõber ja nii tobe vahepeal.. tihti. Tiina ütles minu üllatuseks ükspäev, et talle ka ei meeldi selline inimene.. lükkab pigem eemale, kui tõmbab ligi.
Oled sa kala või metsloom - otsusta.
Libe.

Nojah, nüüd on see läbi, õnneks!
Siiski, mitte mingisugust motivatsiooni uuesti laagrisse või malevasse minna ei ole.. malevasse ehk natukene on, aga noooh.. olgem ausad, ei ole ma suurem malevahunt, kes nädalast nädalasse lastega tralli lööks.
No, ei istu selline töö.

Ja see Lempsu tunnimudel ka. Motivatsioon on 0! Oleks siis mul mingigi loov idee nagu see õnne idee, millest ta viimane tund rääkis. Ma justkui tahaks oma teema ümber vahetada, samas vean selle lõpuni ja kunagi saan teha mingeid toredaid asju.

Vahel ei saa kohe üldse aru, mida ma siin teen
Limiit on täis või pigem tüdimus on peale tulnud
Pole justkui sädet selles erialas
Hale vari..
Ja mina, kriitiline, mis kriitiline. Aga üks tark naine ütles: millal siis veel olla kriitiline kui mitte noore inimesena. Mida vanemaks saad, seda enam harjud ja lepid olukordadega, aga noorena peabki kriitiline olema - sedasi sünnivadki head ideed.

Mu keha ei võta seda enam vastu
Tahan vaheldust, veel rohkem vaheldust
Esimsest korda tajun, et Priit teeb tõesti kõige õigemat asja üldse
Kui palju on neid huvijuhte, kes tõesti oma erialaga väga rahul on? Täpsustan: erialaste ainetega

Just, ained..
kräpp
kräpp
kräpp

Nagu oleksin ahelates
Kusagil sügaval minu sees on paar vastust
Ma veel ei näe neid selgelt, aga ma tean, et midagi muutub..



Kui päris aus olla, siis ma tahan kiiremas korras Tallinnasse saada! Mitmeks päevaks, et kohtuda LÕPUKS OMETI kõikide nende inimestega, kelle järele ma ammu igatsen või vähemalt.. neid näha soovin


Muust pole rääkida. Kuhugi pole rääkida :D
Ausalt, siin Viljandis pole mitte kuhugi oma juttudega minna!
Minul vähemalt mitte.
Juba 3 aastat pole õieti kuhugi minna.
Miski minus ei lase mul rääkida kõike nendele, keda ma lihtsalt natukene tean.. kuna see keegi on mu koolikaaslane või õpib sama eriala, mis mina.
Ümberringi jällegi.. näen ma seda nii palju. Nii palju, et ma kohe seda enam ei taha rääkida.


Nädalalõpus on 3 suursündmust. Sõbrad. Plaanid.
Nüüd hakkab kolmetunnine koor ja siis pea kahetunnine rahvatants.
Otsin köögist süüa.

reede, 15. oktoober 2010

Ma ei läinud täna koju, kuigi pidin. Ärkasin liiga hilja ja teine buss lahkus liiga vara ning liiga kalli hinna eest. Ptui, valetan. Ma ei soovi täna koju minna, mul on siin täitsa hea. Tahan nautida Grey Anatoomia uue hooaja uusi osasid ja mõtiskleda. Priit on ka veel siin, tõmbas mulle 1. ja 3. osa. Ülejäänu jääb vist detsembrisse siiski.
Kui ma sünnipäevaks midagi tahan, mis oleks asi, siis nendeks asjadeks võiksid olla Grey Anatoomia kõik hooajad. Jaan Kaplinski paks luulekogu ootab ka veel mu soovide listis. Poed on sellest raamatust tühjad.
Grey Anatoomia on kusagil netisügavustes olemas..

Agnes kutsus mind eile Tallinnasse. Mitte eilseks, aga üleüldse. Novembri alguses lähme vist.
Nüüd pean ahju kütma, külm on.
Täna plaanis veel hoolega õppida, aga enne teen neid asju, mis meeldivad on.

PS! Eile oli suursugune huvijuhtide pidu.. väga-väga muhe oli!
Kui enamus asju muutub aastatega siin Viljandis, siis akadeemia peod on ikkagi alati väga lahedad. Seda ei muuda miski.

teisipäev, 12. oktoober 2010

PS! Grey Anatoomia 7. hooaeg algab Fox Lifel 22. detsembril kell 20:50.
Ning neil kordadel olen ma teleka ees nagu viis kopikat, sest see on ka ainus eriline asi, mida ma üldse telekast vaadata soovin.

õnneks on sel ajal juba jõulupühad.. ja saab kodus telekat vaadata
september või oktoober, 2009

Tahan pidu, tahan rahvast, tahan uusi inimesi, tahan tegevust, tahan nalja ja naeru.. aga kui mul avaneks võimalus kõik see vahetada oma südamerahu vastu, ma ei mõtleks hetkegi. Mitte grammigi.

Kohati annavad need read minevikust mulle vastuseid mu enda kohta. Hea, et see oli minus siis ka olemas ja tundus väga eheda ning õigena.

esmaspäev, 11. oktoober 2010


Möödas on pikk ja väsitav nädal.
Nädala alguses oli päris keeruline, aga Tartus käik parandas nii mõndagi. Ükskord saab ikkagi kõik korda.
Kui aus olla, on väga hea olla. Väga hea on iseennast iseendas tund
a. Inimene ei tea pikka aega, kes ta täpselt on ja kelle jaoks vajalik ning keda tema täpselt vajab. Suurepärane, kui mingi aeg tuleb selgust üha enam juurde ja see vundament, mida igaüks meist endas ehitab.. aina kerkib ja kerkib.

Ma olen õnnelik, õnnelik ja rahul. Mida rohkem aeg edasi liigub, seda enam tean, et Tema ongi minu ja mina. Nii hea

Nädalavahetusel tantsisime rahvatantsu. Ma e
i oleks osanud arvata, et see on nii võimas, aga on. Eriti, kui kõik rühmad koos tantsisid ühistantsu.. vapustav! Hetkel ei suuda ette kujutleda suvist tantsupidu ja proove staadionil. Aga need on tulemas.. ma tõesti loodan ja arvan nii. Ning minu soov tantsu- ja laulupidu koos saada lähebki täide. See oli mu eesmärk ja ma teen selle teoks!

Täna, kooriproovis vaatasi sopranite ridu ja kõigil ol
id käes uued laulupeo laulikud segakooridele. Uskumatu.. läheb jälle lahti! See on midagi ülevat.. väga võimas..

Segadust on palju, väga palju, kuid ma tean, mida tegema pean ja see ongi tähtis.
Ma usun sellesse.