teisipäev, 24. juuni 2014

Pikim päev aastas


Mu meel on mingis rahulikus meeleolus. Aega pole olemas, päev on pikaks venitatud, unetunnid mahuvad ja vahel ei mahu ka. Üks pikk päev.
Justkui oleks 3 pikka päeva selles juunikuus.
Laager Eyrarbakkis
Hetk Reykjavikis
Laager Läänefjordides.
Olen selles kolmandas praegu, aga mõtetega pooleldi veel esimeses..
Ei jõudnud läbi seedida kõike ja kõiki.
Ja nüüd varastan mitmeid õhtuid asjade ülesmärkimiseks..
(..sest 3 päeva puhkamiseks on liiga vähe)

Eile lamasin oma madratsi peal.. tunnikese omaette üle pika pika pika pika pika pika pika aja.
Lamasin, kuulasin muusikat ja sain aru, mismoodi mu mõtted hakkasid ühtäkki jooksma mingit teistmoodi rada.

Avastasin, et pole tähti ja kuud pikka aega näinud.
Neid lihtsalt pole näha selle päikesesira ja valgusega.
Tähed ja kuu.

Avastasin, et Eesti on kusagil seal eemal ja mu elu on siin.
Et on erinevad maad ja erinevad inimesed.
Ja see on okei,
et ma olen (praegu) siin.

Nüüd vist siis viimaks olen ma lõpuks omadega päriselt igas hetkes koha peal.. tegutsemas.
Et, kui on töö, siis on töö.
Ja kui on mõtted kodus, siis on kodus.
Ja, kui tuleb mure, siis on ka lahendus.
Et on keskendumine ühele asjale, mitte 125 erinevat 'ollust' korraga läbisegi.
Keskendumine olulisele.

Meie magala laagri alguses justkui Islandi maastik (13-inimesega, hiljem 6-inimesega)


 





Kuidagi ei küsi enam, et miks minuga juhtub üks või teine asi siin elus ja miks küll on raske ja siis jälle - kuidas küll nii palju rõõmu ja head, miks ja miks ja miks.
Ei ole enam sugugi nii palju küsimusi.
Kõik lihtsalt on ja ainus, mida tegema peab - on toime tulla iga olukorraga.
Ilma sajatuhande miksita..
..leida jõudu ja nautida elu.
Kõige kiuste, kui tarvis.
(kusjuures, just kõige kiuste, kui kõik asjad on vastu ja takistavad, just siis ja ainult siis on väga selge see, et AINUKENE variant on leida jõudu ja edasi minna)

Kuidagi veider, et jõuan ikka ning jälle selle sama punktini - peab olema raske, et oleks kerge.
Peab armastama palju, et oskaks armastada, kui tundub, et pole midagi armastada.
(alati on)












Tõsi.
Olen kohanud ja koos elanud ning suhelnud ligi 100 uue inimesega.
Kõik ilusad omal moel.
Ja kõigiga on võimalik suhelda, koos elada.
Viimse kui ühega neist!
Ja siis on need mõned, kellega on kuidagi väga hea.
Saan olla mina ise. Ei pea midagi varjama, kuidagi käituma või mitte käituma. Ütlema või ütlemata jätma.
Palju ilusaid inimesi.

Hea tunne. Tekitab usaldust maailmas toimuva vastu (sest need inimesed siin - kõik tahavad ainult head).
Kuidagi tean, et asjad saavad korda ja paika.
Varem või hiljem.
Kuidagi tean, mida väärt olen.
Ehk ei oska alati kohe eneselegi teadvustada.
Aga head inimesed.. nad õpetavad, õpetavad palju
Ausus ja siirus.
Südamlikkus.

Neil üksikuil hetkeil, kui saan olla mina ise ilma liigse 'millegita' .. aeg seisab
Minus on suur tänutunne.
Mu elu on muutunud nii palju alates sellest, kui Eestist ära lendasin.
Hirmus ja kõhe.
Palju, palju ja korraga.



♥

reede, 6. juuni 2014

...

2:45
See päev, see päev ei lõppegi kunagi ära

Käisin udu sees pilte tegemas
500-elanikuga "linn"
on nii tasane
Ookean
on nii vali
justkui möirgaks kusagil hüdroelektrijaam. Aga ei
Ookean

Kas on hommik ja uni jäi vahele?
On unetus ja jäin mõtete vahele
lõksu


Head "ööd"
Ööd on head

neljapäev, 5. juuni 2014

Hea



***

Olen ajaarvamisest väljapoole sattunud, kus minutid enam ei jookse ja päeval ega ööl pole piire. Kõik on üks ja see sama päevöö, ööpäev.

Meie majutaja siin Eyrarbakkis on üks ütlemata armas inimene.
Eile külastasime tema kodu, sõime aias jäätist ja imetlesime tema naise maale ning käsitööd.
See paik siin on lõõgastumiseks loodud.
Meie magala akendest näen otse ookeanile.
Täna külastasime kohalikke muuseume ja õhtu lõpetasime joogaga. Esmaspäeval uuesti.

Homme lahkub pool meie grupist (mis on tore) ja 70-l haiglatöötajal tuleb pidu, mille jaoks ettevalmistusi teeme.
Vahel on siin tunne, et töötan koolis huvijuhina ja siis minu vabatahtlikud on õpilasesinduse liikmed, kes aitavad mul toole paika sättida..

hahaa..


Me ei plaani oma tööd siin kunagi. Geiri ütleb ikka, et pole mõtet planeerida, kunagi ei tea, mis homne toob. Teeme täna seda, mis täna teha saame. Homme muretseme homse pärast.

Väike looke kohalikus lehes:
http://menningarstadur.123.is/blog/2014/06/02/fjolgun-a-bakkanum-essar-vikurnar/

esmaspäev, 2. juuni 2014

Istun nagu boss Eyrabakki kultuurimaja juhataja kabinetis.
Olen surmväsinud, kell on liiga palju, et uneminuteid raisku lasta siin istumise peale.
Kuid ma PEAN välja kirjutama mõned asjad, sest lihtsalt ei ole kedagi, kellega siin JAGADA.
Alles esimene laagripäev..
Sellest tuleb kiire, lohakas ja unesegane postitus.


Olen tagasi vabatahtlikke koosviibimiselt, mis oli.. vabastav, emotsionaalne, siiras.
Nad on ilusad inimesed ja me kogeme sama.

Midagi ON sellel pildil valesti, kui..

..meil on valida kolme erineva toa vahel, kus on 5 voodit, 2 voodit või 2 voodit ja üks särtsakas kreeka neiu pakub välja lahenduse - naised koos, mehed privaatselt (kuna meid oli 5 ja noormehi 4), mille peale mina automaatselt eneselegi ootamatult lihtsalt nutma puhkesin.

..istume toas, vaja pakkida ja lõunat sööma minna, kuid Maria haarab must kinni ja nii me seal eneselegi ootamatult vaikides kallistades nutame.. lõunast jäime ilma aga kergem hakkas. 

..ma jooksen eneselegi ootamatult keset lõbusat klaverimuusika, laulu ja hularõngaid majast välja ning istun järve ääres soojade kivide peal.. et lihtsalt.. olla 

..pärast Reykjaviki jõudmist jätame head aega ning soovime üksteisele edu.. ning ma lihtsalt eneselegi ootamatult ei suuda "kodu" poole liikuda.. viskan kotid maha ja..

Me läksime mere äärde. Vihma sadas, kuid me istusime seal 2 pikka kaunist tundi.
Nad on ilusad inimesed ja me kogeme sama.


Tegelikult pole väga võimalik neid "asju" kirja panna ja ma võtsin pool võlu ära nende ülesmärkimisega. Kuna olen nad kõik kontekstist välja rebinud.

Saaks siis isegi aru, mis see kontekst on.
Asjad juhtusid. 
Me kuidagi juhtusime olema teistmoodi kui muidu.
Vabamad.
Siiramad.
Avatumad.
Vaevatud.
Kurnatud.
Väsinud.
Rasked.
Kerged.


See aeg oli üürike, kuid me jagasime palju.
Ja need polnud sõnad.
Olen tühi, väsinud ja õnnelik avastuste üle.


Kodus saan eneselegi ootamatult teada, et minu laagriga liitub teine laager viieks päevaks (no muidugi.. väga taktitundeline samm; ideaalne võimalus grupitunde loomiseks-lõhkumiseks-loomiseks..).
ning mu Läänefjordide laager tühistatakse.
Ja öösel kell 3:20 tulevad peomeeleolus majakaaslased valju jutu saatel..

Ei mingit energiat, et liikuda edasi järgmisse laagrisse.
Ei mingit energiat millelegi üleüldse reageerida.





Ja siis naasen siia.. meeldiv vanem mees on meie tööandja (see sama kultuurimaja juhataja).
Tutvustab meile erinevaid maju, kus töötama hakkame. Kui küsin ühe kauni aiamajakese kohta, siis saan teada, et tema naine omab galeriid.. see on tema töökoda. Ta ise on praegu kopsuvähiga haiglas. Seisund on raske.

Ning toosama armas vanem meesteahvas on säravate silmadega, viskab nalja ning selgitab kohalikku elu-olu, ajalugu..

..mu mõtted ja tunded ja kogu olek keeras end eneselegi ootamatult ümber.
Füüsiliselt tundsin enese sees.



Kui tema suudab sellises olukorras säilitada inimlikku suhtumist ümbritsevasse, siis suudan minagi..
..koguda oma energia ja õppida seda vääriliselt jagama ning hoidma.





Ma loodan, et te tunnete mind ära, kui koju tagasi naasen.
Sest kõik muutub liiga kiiresti ja kogu aeg.
Ei mingit mugavustsooni.
Pidev paanikatsooni vahel jooksmine.








Seda ma otsisin ja ma saan siit seda, mida leida soovin.
Peaks kuidagi teisipidi postituse nüüd tegema, mis neid leidmisi peegeldab.
Aga kell on nüüd juba liiga palju - 6 tundi und pole palju.
Lähen oma madratsile magama koos teiste 12-ne laagrilisega.
Ookean on siin samas.
Homme kell 8 alustame esimese tööpäevaga.




Olen õnnelik otsija-leidja.
Ei ole kinni kasvanud järv..
..on voolav jõgi.

Ja kuhu ta voolab, pole sugugi tähtis.
Kuid, et ta voolab, on väga tähtis.

Ma ehitan ülesse oma unistustemaad :)