neljapäev, 27. oktoober 2011

Sakslaste tagasiside meie projekti kohta



Üks sakslastest kommenteeris hiljem:
I havn`t seen the video right now because my internet is quite bad but the trip was one of the best experience in my life and i hope i found the right words to tell

teisipäev, 25. oktoober 2011

Täna oli selline päev

Jõin hetk tagasi klaasi rummi koolaga, mille mullisisaldus oli null ja naersime Facebookis Laugh it Out teema all olevaid pilte.

Kui sa tõmbad oma märkmikus maha ühe viimaks valmis saanud asja, tekib seal samas juurde kolm sama raskusastmega tegemist ootavat asja. See on fakt.

Homme on projekti koosolek ja ma tegelikult nii nii väga tahtsin täna meie projekti kaaslastega suhelda, aga ma ei jõudnud. Homme või ülehomme on uus aeg.

Kui kõik kenasti sujub, siis esineme kooriga jõulude eel 10. detsembril Viljandi Jaani kirikus, 11. detsembri lõunal Põltsamaa Niguliste kirikus ja samal õhtul Tartu Jaani kirikus. 
Mulle need vanamuusika lood täitsa meeldivad. Valetan, natukene. Mulle meeldib Jana ja et ta ajab oma rida ja ükskõik, millega ta meie ette ei tuleks, see annab nii palju.. olgugi, et vorm ei pruugi üldse omane olla. Ma tihti leian end mõtlemast selle üle, et kust temasarnased inimesed oma sisemise põlemise on saanud.. kui ma kohtan selliseid inimesi ja õnneks kohtan. Nende lood võivad mulle meeldida, ma arvan.

Rääkisin täna telefonitsi oma õega.
Ja Kadriga.

Kadri läheb Inglismaale ja ma pean ta enne lahkumist Viljandisse saama. Kuidagimoodi.



Kuulan Ewert and The Two Dragons'it ja hea on.
Võiks praegu Tallinnas olla peol, mis hakkab alles olema.



Kui ma ükspäev jälle joonistan, siis ma rõõmustan siin ka selle üle. Mõtlesime Robertiga kunstikursustele minna.

pühapäev, 23. oktoober 2011

Täna sooritasin esmakordselt Eesti territooriumil 4-tunnise bussisõidutriatloni kolme erineva bussiga. Vastseliina-Võru; Võru-Tartu ja Tartu-Viljandi.


Laulsin esimeses kooriproovi eelses proovis 2,5 tundi (homme ametlik proov). Proov lõppes täna umbes-täpselt 20:40. Repertuaari üheks osaks oli vist üks kõige raskem lugu, mida olen kooriga üldse koos laulnud - http://www.youtube.com/watch?v=_BgWt28rArA.


Mul jääb puudu 0,03 punkti, palli või mis-iganes-ühikut Cum Laudest. Kui ma võtan 4 3e EAP-hindelist ainet juurde ja saan need A-d, siis.. oleks teised lood. Aga see.. töö ja vaev on nii ja naa. Olen kaalukausil. Lihtsalt.. pidi ta üldse mainima, et lootust on, kui tegelikult ju pole. Nii mõnigi rabab hullu moodi tööd teha ja tal jääb lõpuks ikkagi 3€ üürist puudu või loto täismängust jääb puudu vaid üks kast - inimesed saavad neist asjadest paremini aru. Aga kellega ma jagan seda 0,03-palli-asja.. tundub nii jabur, aga ometi pole. Kõik tahavad olla mõistetud.


Mõtlen siiralt koolipraktika Rumeenias mööda saata, eriti pärast ülemist uudist.


Avastasin pärast eelmise nädala eksamit, et kuni semestri lõpuni on peaaegu 0 loengut (va projekt ja va ootamatud loengud ning proovid) ja mind tabas kerge hirmupaanika. Pakkisin asjad imekiiresti kokku ja põrutasin Roberti, Teli ja Tiinaga Tartu poole. Mida ma nüüd siis peale hakkan?! Ei oska koolita olla. Loodus tühja kohta ei salli. Homme lähen oma uut töökohta üle vaatama ja see asub vaid mõned sajad meetrid mu kodust eemal. :)


Viimaks panin kõik meditsiiniga seonduvad rattad kiiresti liikuma ja reedel selgus, et mul on ikkagi kassiallergia ning kergelt ka koera oma. Tundub, et lemmikloomadeks pean võtma kalad.. või siis oma majas elama, et saaksin vähemalt koeragi õues pidada.


Mõtted reisivad üha enam tulevikus ja ma sisendand endale iga päev, tihti mitu korda päevas üks asi korraga, keskendu ühele asjale. Ja loen tihti mantrat.. see hakkab ise mu peas tööle, kui ma seda vajan..


..mis tuletab meelde, et Robert on hetkel Lätis vabastava hingamise sessioonil.. ta on muutunud, õigem oleks öelda - avanenud. Mina ka. Nii palju on peidus ühes ainsas inimeses..


Ma lähen sellel nädalal kindlasti koju ja viin vennale kitarri, mille Robert talle maalt tõi. Mu vend ei tea veel seda.


Ma pole oma õde suvest saati näinud. Viimati olime vabaduse laulul. See teeb 2 kuud.






Nii hea, kui on plaanid.
Tantsud tähtedega käib.
Sügis on

reede, 21. oktoober 2011

Leidsin täna...

 ...oma Interneti fotoalbumist palju vanu ja mitte nii vanu pilte. Panen osad siia üles.

2006. aasta ?

2007. aasta sügis (12. klass - kas tõesti?!)
2009 aasta sügis
2007 Folk - seega suvi

2006 kevad (Liibanoni pael mantli küljes ütleb nii)

2010 mai

2007 sügis

2006 mai

2006 suvi


    2009 juuli


see oli põhikooli ajal..

Rock Insult, pidi olema 8. klass (2003 või 2004)

2008 kevad-suvi?
2009 sügis
Suurem töö piltide üles panemisest oli aastaarvude välja mõtlemine.. mõne pildi juures on küll mälulüngad.

teisipäev, 11. oktoober 2011

Oma Lugu

See oli ammu, mil ma siin oma suu avasin, õigemini, avada soovisin.

Teen selle sissekande mitte ainult seepärast, aga ma ei ole Maritaga ammu suhelnud ja Sa vist ikka käid siin vahepeal lugemas. Ma tahan märku anda, kuidas on.

Palju on. Minuga on juhtunud ilusad lood. Olen neis osalenud ja kuidagi narr on öelda, kuid ma olen tõesti õnnelik. Õnnelikum kui kunagi varem. Usun, et projekt andis tugeva elamuse ja muutis palju.

Nimelt jõudsime oma multikultuurse grupiga kirjutamise ja kriisi faasist koostöö faasi. 10 projektipäeva olid nauditavad ja õpetlikud samaaegselt. Esimest korda on mul sisemuses suur igatsus kogu selle keskkonna järele. Need 10 päeva muutsid mind, ma usun, et teisigi. Robert ütles pärast Tiina sünnipäeva, et isegi Teli on muutunud.. kuidagi küpsemaks. Kindlasti ei ole see ainult projekt, vaid kõik, mis oli enne seda, andis tõuke muutusteks. Nii intensiivses keskkonnas toimub pööre, eriti kui inimene ise selleks valmis on.

Kui ma selle noortevahetuse sisse läksin, ei osanud ma välja tulles aimata, mismoodi see meile head teeb.. nii palju, et soe hakkab. Ma avastasin endas selle sama vana hea Kadi, kes armastas nalja teha ja kellele meeldis inimestega rääkida ükskõik, millest. Mu suu oli ainult kõrvuni, kogu aeg, peaaegu. Me vaatasime tähti ja imestasime, miks Suur Vanker alla ei kuku. Ma olen hakanud inimesi armastama. Ja leidnud, et armastus pole midagi, mis on kahe või enama inimese vahel, vaid armastus on igal pool ja ta on suurem kui meie. Ta pole ainult me südames või ei teki ega kao. Ta on kogu aeg ja igal pool. Armastus on palju lihtsam.. inimesed ise teevad selle raskeks, panevad talle silte ja sedeleid külge, justkui vangistavad oma keelemaailmaga. Panevad end luku taha.

Viimasel õppeaastal siin ülikoolis olen leidnud endale omamoodi kursuse, kuhu ma tõesti kuuluda tahan ja kus inimesed mind tunnevad. Nagu keskkool.. mulle tõesti meeldis oma klass, eriti alguses ja ma tundsin, et ma olen osake sellest ja mitmed inimesed mu ümber tunnevad mind hästi ja mina neid ka.

Me räägime ülehomme loengus oma projektist teistele, kes hakkavad ka nüüd peagi kirjutama midagi sarnast. Nad olid eelmises tunnis juba õhinas. See on nii tore ja ja võibolla seepärast, et algul oli nii raske.


Kui me Robertiga pärast projekti kohtusime, ütles ta et on muutunud, ma tunnen, et ma ka. Öeldakse, et kui suhtes oled, kestab armumine kaks aastat. Selle ajaga on mõlemad teineteise halvimad küljed ära näinud ja alles siis hakkab üles ehitamine. Mida endaga teele kaasa võtta. Mis on see, mida ma tahan pakkuda ja mida saada. Me oleme seal praegu. Robert ütles: "Me liigume ühes ajas kõrvuti, me kogeme samaaegselt muutusi." "Mina näen sinna metsa taha, aga Sina näed eespool niitu, kus on lilled ja liblikad ja me tutvustame teineteisele neid maailmu" Ta vaatas niidust üle, metsa suunas, sinna eemale, sest teda ei kõnetanud lähedal seisev maailm (olenemata sellest, et Ta seda väga soovis!). Tema räägib mulle üldistest teooriatest, mis on juba enne meid kellegi targema poolt kirja pandud. Ta teab täpselt, mis puu või põõsas nüüd võiks abiks olla, toimida. Ja ma annan seda, mida ta on oodanud ja soovinud juba kaua aega tagasi. Lapsena.


Me vestlesime eile pikalt. Olime päev otsa sõitnud mööda Lõuna-Eestit ringi. Jõudnud Lätti kummipaadiga sõitma ja.. see oli nii tore reis. Veel mõned nädalad varem ei oleks Robert pillimängu jätnud ja mind sõitma viinud. Ta korraldas selle väljasõidu ja kaasas oma sõbrad ja ka Kadri. :)
Robert on .. palju kannatanud ja ometi armastab ta väga elada. Ja ma leian, et minul, kes ma olen elanud väga ilusat elu enamus ajast, on Temalt palju õppida. Mul on kahju inimestest, kes iseendast üle ei saa ja enda sisse kinni jäävad. Iseenda vangistuses on. Inimene loobub nii kergesti iseenda aitamisest. Nii kergekäeliselt ja see on ehk meil loomuses. Kuid me saame seda muuta, alustades iseendast. Ja need sõnad kõlavadki juba imelikult. Ja juba ma näen, kus ma kinni olen. Tööpõld on suur ja lai. :)

Võibolla on see hiline aeg. Lõpetasin projekti piltide sorteerimise ja.. pooled asjad, mida tänasesse planeerisin, lükkuvad homsesse. Töö läheb edasi.. ja mis on kõige parem.. ma ei ela enam puhkepäevade nimel või nädalavahetuse nimel. Sest igas päevas on nii puhkus kui töö. Saab teha nii, et on. See mentaliteet, mida raadioteski lastakse - käes on kauaoodatud nädalavahetus, tööpäev läbi, nüüd võib klubisse minna - muserdab inimesi. Nagu oleksid argipäevad nii sombused ja hallid, et ilma nädalavahetusteta me närbuksime.


Ma ikka ei oska kirjutada siia enam. Suusõnaliselt kukub paremini välja. Tiina sünnipäevast.. rääkisime palju ja tükeldasime sama palju. Olime seda päeva pikalt oodanud. Soovisime kõik koos olla. Millalgi varem selgus, et Marge peab tööl olema ja samal päeval helistas Erki, et ta mitte kuidagi ikka ei saa tulla, kuigi ta väga väga tahab. Tiina ostis isegi ekstra dipikastme. Enamus asjad on ju piimatoodetest. Olime päevas mitu korda telefonitsi ühenduses, sest siis osaleme justkui kõik ikkagi sellel sünnipäevapeol. Projektitelefoniga saame veel mõnda aega tasuta kõneleda. Mingi aeg arvasime, et Erki läheb väga pikaks ajaks minema. Tiina mõtles, mismoodi ta saab oktoobri lõpus külla minna, kuna ta väisab Inglismaad niikuinii. Mina olin enam kui kindel, et pühapäeval sõidame Tallinnasse. Ja siis selgus, et ta läheb natukeseks ajaks. Mis on hea. Meil on veel pool pidu pidamata. Pooled jutud rääkimata ja kõik jätkub. Positiivsete uudiste andmebaas :) Ma armastan neid inimesi. Nad tegid mu paremaks ja ma tunnen, et pean nende jaoks ka olemas olema.


Homme tõusen vara. Umbes kell 9. Tunniplaani järgi on mul vaba päev, aga päevik räägib muud. Homme tuleb hea päev.



laupäev, 1. oktoober 2011

Pole midagi öelda :)

Ma igatsen väga meie projekti taga. Nüüdseks on möödas pea 3 päeva.. esimest korda igatsen ma väga sellist projekti taga. Ja esimest korda tunnen end nagu gümnaasiumi alguses. Kus tekib oma klassi fenomen ja heaolutunne, et ma kuulun oma klassi ja mu klass on täiega lahe! 


Meie projekt oli täiega lahe ja meie meeskond ka!


Nii hea on neid lihtsaid ja kergeid tundeid tunda. Täpselt nagu varem.
Ja seepärast ehk see projekt mulle nii väga korda lähebki, et avastasin kohe kohe endast selle särava ja rõõmsa ning mitte nii tõsise ja mõtliku Kadi.


I would like to keep it. :)


Palju on muutunud, see projekt muutis palju. Need inimesed selles. Nii imelik on olla ülevoolavalt rõõmus, piirideta rõõmus!




Ja ma olen täis ning tühi samaaegselt.
Võib-olla ongi nii nagu Piret ütles. Minus võitlevad mitmed loovused ja ma ei suuda nende vahel valida. Ma tahan kõike teha ja see võib tekitada muresid mulle endale ja teistele.








Mu enda tunded hirmutavad mind natukene. On raske ja on kerge ja väsimus on ka.