laupäev, 27. oktoober 2012

Üks eriskummaline arginädal on läbi saanud. Algas justkui mitu kuud tagasi..

Mu telefon varastati tööl ära.

Ühel hommikul lasi elektrik kella, tuli tuppa, kontrollis näitusid ja lülitas voolu välja.
Õhtuks oli see õnneks tagasi.

Retsepti ja rohtude tagaajamine on nüüdseks vilja kandmas. Kurk hakkab paranema. Hääl on kähe juba kolmandat päeva ja see meeldib mulle.

Eile närisin niisama midagi suus ja esihambal tuli väike kild ära..

Täna oli seni üks rõõmsaim tööle mineku päev, mis sest, et tuuline ja tuisune. Lumi sadas maha koos lehtedega. Esimese asjana tööle jõudes panin asjad käest, haarasin kaamera ning jooksin õue pildistama.. isa viis lapse kelgutama.. lumega tuleb alati soe tunne.


Ning paistab, et ma lendan nädala pärast Gruusiasse.



Vahel inimesed annavad Sulle kõik vastused ja sa oskad need õiges mahus isegi omaks võtta. See on õnn.


Eriskummaline nukrus on.
Kõik on uus.
Absoluutselt kõik.
Harjun iga asjaga iga päev.



Tegelikult on.. nii nagu peab.
Homme läheme mööblit vaatama ja tooma. Just, tooma. Püüame võimalikult vähe osta.


Iga õhtu enne magama minekut loen ma Alkeemiku raamatust esimese sissejuhatava teksti.


...In the silence of our hearts we know that we are proving ourselves worthy of the miracle of life. Each day is part of the good fight....

Rohkemat ma ei jõua praegu lugeda.
Ei joonistada.
Ega isegi mitte harjutusi teha.

Kuulan ööülikooli loenguid.. tööl esimeste ja viimaste tundide ajal, kui kedagi pole.
(püüan end lohutada, et olen jätnud pausi peale end õnnelikuks tegevad asjad)

Hetkel nõuab materiaalne elu paika panemist.
Käisin viimati juuksuris vahetult enne lõpetamist.


Olen õnnelik. Iga päev. 
Sest olen teel

kolmapäev, 24. oktoober 2012

Ilus hommik on. Kuulan head muusikat ja naudin kaunist vaadet, mis aknast avaneb. Esimesed kaks tundi on rahulikud - vaikne aeg iseenda jaoks.

Või nagu Fred Jüssi - kui sisemine heli hakkab kaduma, siis ma tean, et pean tõusma püsti ja minema välja. Jääma seisma. Või tagasi. ..

Natuke võõras on veel, aga ilusat on rohkem

reede, 12. oktoober 2012

"Kas on võimalik vältida valu? Jah, aga siis ei õpi sa kunagi midagi. Kas on võimalik midagi teada, kui sa pole seda kunagi kogenud? Jah, aga see ei saa kunagi tõeliselt osakeseks sinust."

Coelho ja tema "Aleph"


Head ööd

teisipäev, 9. oktoober 2012

Ma leidsin täna Alkeemiku inglise keelse raamatu ülesse. See oli teiste raamatute taga.
Viimased päevad on toonud aina uusi uudiseid ja tänane polnud erand.

Ma pole kuhugi veel allkirja pannud, aga põhimõtteliselt on mul nüüd töö ja elukoht.

Liigun vaikselt edasi.
Iga päev on uus.



Vahel on hirm.
Muututuda tagasi ärevaks.. sest eesootav eluetapp lubab hulganisti uut, millega tuleb uuesti harjuda.
Ma ei taha end selle sisse kaotada.


Sigur Ros
Nii palju eest on tänulik olla.

kolmapäev, 3. oktoober 2012

Ja nüüd ei ole mul tegelikult midagi öelda, ometi ma ei maga veel ja istun üleval. Lubasin endale juba teist päeva, et lähen normaalsel ajal magama.. 

Draama-komöödia, vahelduseks:


Juba mitmendat õhtut on mul isu veini juua.. ei imesta üldse, miks.


Istuks kusagil seltskonnas, naeraks kõhud kõverasse ja lihtsalt oleks.
Võib-olla seepärast ma ka vaatan seda igal õhtul.

teisipäev, 2. oktoober 2012

Ma ütlen ikkagi

Võibolla ainuke lahendus armumise tagasilöökide tagajärel mitte kurvaks saada ja jääda (ning mitte sama mustrit korrata iga kord, kui keegi ei vali mind kui mina valin teda) ..

..on hakata ennast armastama.
Leida armastus enda sees iseendale.

Kõik hea on selle taga kinni.

Kui vähetähtsaks muutuvad siis need armumised..
vb avastame, et me ei jää neisse enam kinni.
Vähemalt mitte nii nagu varem.


Olen vanast harjumusest kurb.
23. aasta jooksul on kujunenud mul mitmeid käitumis-, reageerimis-, mõtlemisemustreid.

Ja kui mingist harjumusest lahti saada.. selleks kulub mul võib-olla sama pikk aeg, loodetavasti lühem. Mõne raamatu järgi on uue harjumuse kujundamiseks vaja vaid 21 päeva. Valem: regulaarsus + tahe.

Inimesed tegelevad enamjaolt kõige muu kõrvalt iseenda ümberehitamisega.
Kes siis, mis suunas seda teeb.


Lihtsalt.. 

Ei ole Jumalat,
ei ole lavastajat,
ei ole dirigenti.
Maailm toimub ise,
näidend mängib ise,
orkester mängib ise
***
teispoolsus on peegel,
milles mulle vaatab otsa
mu oma hirm oma suurte silmadega
ja selle hirmu taga,
kui ainult hoolega vaadata,
on rohi ja õunapuud ja päevalill,
mis tasapisi pöörab end päikese poole
Jumalata, lavastajata, dirigendita.

J. Kaplinski

Ma ei ütle midagi muud


esmaspäev, 1. oktoober 2012

Õues on talve lõhn. Sulailma lõhn, aga siiski talv.
Ma teen seda ikka. Igal õhtul nuusutan värsket õhku oma aknast. Olen seda aastaid teinud.

Ja asjad juhtuvad. Aina. Kogu aeg. Ning ma näen, et ma suudan mitte mures olla. Üldse mitte muretseda.

Eks tööle minnes on need protsessid topeltkiiremad ja loodetavasti suudan ma seal sama moodi. Võtta üks asi korraga. Üks eesmärk korraga. Üks väike samm üheks päevaks. Ükshetk suudan teha mitu väikest sammu.


Täna on esimene päev, kui ma jätan harjutuste tegemise vahele. Pühapäev. Kõik on hommikust õhtuni kodus. Ma mõtlen kõik - Kertu ja Martin ka. Võimatu leida üksiolemise ruumi 20 minutiks.

Ja täitsa inimese tunne on.
(ei tasu hirme õrritada)