teisipäev, 26. juuli 2011
pühapäev, 24. juuli 2011
Robert ja Priit tulevad homme Riiast tagasi.
Kolm tundi iluprotseduuridel võib olla hädavajalik.
Olen iga päev ujumas käinud.
Kogu pere on koos ja kodus.
Olen jälle Grey Anatoomia filmis kinni ja see meeldib mulle.
See on imelik ja veider, aga ma ei ela justkui siin, vaid hoopis mingis muus maailmas.
Kui aus olla, siis ma ei tahagi siin elada.
Tegelikult me ju loomegi endale oma maailmad, kus elame.
Sest see maailm pole elamisväärne. Karvavõrdki.
Vastuvoolu.
Hea on
Kolm tundi iluprotseduuridel võib olla hädavajalik.
Olen iga päev ujumas käinud.
Kogu pere on koos ja kodus.
Olen jälle Grey Anatoomia filmis kinni ja see meeldib mulle.
See on imelik ja veider, aga ma ei ela justkui siin, vaid hoopis mingis muus maailmas.
Kui aus olla, siis ma ei tahagi siin elada.
Tegelikult me ju loomegi endale oma maailmad, kus elame.
Sest see maailm pole elamisväärne. Karvavõrdki.
Vastuvoolu.
Hea on
reede, 22. juuli 2011
Eesti on väike - kõike teavad kõiki. Ei ole suur uudis, aga ometi ütlen sama, kui avastan, et keegi, keda ma ammu tean, teab kedagi, kellega ma alles tuttavaks sain või keegi, keda olen salamisi jälginud teab neid, kellega olen igapäevaselt koos viibinud. Naljakas.
Põgeneda ei tahagi, aga mingid otsad tõmbaks juba kokku küll. Tüdimus on ja talumatus.. mis mu väikesel elul minuga plaanis on?
Elu üldiselt muutub suuremaks ja aina kindlamalt tean, kus on mingi piir või kus tegelikult ei ole, kuigi alati on justkui olnud. Seda selgem on kõik. Samas seda enam võiks asjad kergemaks minna, aga mida rohkem sa tead, seda raskem on. Nagu surnud ring.
Ma ei ole nii kaua joonistanud, et paha hakkab. Mul on riiul raamatuid täis, aga ma ei küündi nendeni. Asjad on korralikult lahti pakkimata - mõtlesin, et saan homme Itaaliasse. Tundub, et ei saa. Onu kirjutab mulle täna päeval ja pöörab kõik pea peale. Ma lasen sel juhtuda. Oleks ju võinud minna ka, aga.. selle asemel istun ma siin ja mõtlen asjade üle.
Postkast on koolituste pakkumisi täis, aga ma ei tunne, et mul neid vaja oleks. Üldse ei ole. Tahan midagi muud. Osasid asju ma tean küll, mida tahan ja mida saan ka, teisi.. jälle mitte. Mul on vist sama haigus... Miks ma ei saa aru, mida ma tahan siin elus teha?! Ometi ma tean, mida tahan, aga kuidas teha.. et tõesti oleks tunne, et ma teen ja täiega ja annan kõik ja saan juurde.
Võiks juba 27 olla, ehk on siis selgem pilt. Kindlasti on.
Kodus ei ole tervislik olla. Üksi ei ole hea olla. Mina lähen lolliks kui ma oma kodus selles toas üksi istun.
Homme olen päikese käes, puhkan. Täna söön midagi head.
Magada ei taha, palavus tapab.
teisipäev, 19. juuli 2011
Eile õhtul pärast kolmetunnist sõitu teadusbussis Väike Vanker istusin teleka ette ja tahtsin õhtusöögiks krõpse dipikastmega. Möödas on vahva teaduslaager Kloogarannal, mis muutis minu arusaama laagerdamisest. Ma arvan siiani, et pole väga laagri inimene, kuid natukene olen ikka. See sõltub seltskonnast ja laagri eesmärkidest. Tõesti, lihtsalt spordilaagrisse ma ei läheks.. või vaba aja sisustamise pärast. Seesugune õppelaagri vorm sobib mulle küll. Tõesti oli vahva ja õppida sai palju. Nii palju toredaid inimesi on olemas.. ja ise muutud ka kuidagi enesekindlamaks.. lastega tegelemisel just, lisaks koosolekute ajal, kui konflikte lahendatakse. Ei lähegi enam närvi ja pead ei peida ka liiva alla, põgeneda ka ei taha. Ainult võimalust õppimiseks ja parandamiseks. See on nii hea. :)
Meisterdasin oma vennale hilised sünnipäevakingid - rohelise pirniga taskulambi ja raketi, millesse tuleb lisada natuke vett ja Fairit, siis rattapumba otsa keerata ning minema lennutada.
Lapsed olid nii toredad.. targad, ulakad ja armsad. Mõnel kasvatajal oleks palju neilt õppida. Isegi pedofiil võib kasvatajaks saada meie riigis, teades, kuidas neid eksameid tehakse ja kui kerge on maha kirjutada või vastuseid teistelt küsida.
Kodus avastasin, et 3 paari on abiellunud, imetore.. ja et ma ei jaksa hetkel muud teha kui magada ja magusat süüa.
Külastasime vanaema. Ujusin isaga jões, noorteka ees õpiti salsat, lapsed ujusid, poisid mängisid võrku ja muusikakoolist kostus puhkpillimuusikat - Põltsamaa on kõige parem linn, kus olen viibinud. Olime Maritaga nii nagu me pole enam ammu olnud.
Homme vaatan, mis saab. Suvi on ilus ja mul pole midagi kirjutada. Kõik on hästi ja läheb ise paika nii nagu peab ja siis kui vaja.
Olen tudune ja tahan kaissu.
Vihma sajab ja Marita on õnnelik.
Tellimine:
Postitused (Atom)
