pühapäev, 28. september 2008

Ära ajast maha jää!

Saabusin äsja Jõgevalt koju. Alguspunktiks võin lugeda Rakvere keskväljakut, kus tegime ühe vinge flash-mob'i (A flash mob is a large group of people who assemble suddenly in a public place, perform an unusual action for a brief time, then quickly disperse.). ;)

Vot sedasi!


Konverents oli sisu poolest suurepärane ja täitsa lahe, igav ei hakanud peaaegu kordagi. Korralduslik pool andis väga soovida, kuid ka sellised kogemused tuleb üle elada. Kõrvalt on alati lihtsam targutada kui ise korraldada.

Sisu meeldis, õhtune basseinikontsert oli väga põnev kogemus! Mõtlesin, et kuidas see küll välja näeb? Rahvas hullab ja sulistab vees ning bändid esinevad iseendale?! Aga ei, kaugel sellest.. ma ütlen: nii vinget kontserti pole ma veel mitte kunagi kuulata saanud! Rahvas rokkis basseinis ja veetorudes.. bänd mängis ja kõik hullasid kaasa.. super noh! Seda ei kujutagi ette, seda peab ise kogema! No ausalt, ma pole kunagi milleski nii lahedas osalenud. Pildid ilmuvad peagi Eesti Üliõpilasliidu kodukal ;)
Teine lahe asi oligi flash-mob (mobiilne siuh säuh.. Uku ütles vist nii). Põhimõtteliselt võtsime keset keskväljakud poosid sisse ja vahtisime sedasi tükk aega.. rahvas kõndis mööda ja mõtles: "Mis toimub? Mis neil viga on?" Eriti lahe oli vaadata, kuidas autod ülekäiguradade juures seisma jäid, aga inimesed üle tee ei läinud, sest nad osalesid flash-mobi's. Ühel tüübil pistis magamisalus jooksu ja ta ei saanud sellele järele joosta. Hahaa.. järgmisena hakkasime ajalehtede ja patjade ja muude vahenditega teineteisi nö nüpeldama. Kolmandaks kallistasime.. tegime puntratantsu.

Tuju on väga hea.
Kuulan poole kõrvaga Ketaspiduri uhiuut plaati, mille eile soetasin!
Pakin asju ümber ja siis koolitöö kallale.

Ajee!


  • Hirm ja huvi - kaks kütust, millega maailmas liigutakse. Küsimus on selles, kumba kasutad Sina?
  • Vahel on tunne, et oleme maailmale alla jäänud, teinekord jällegi tundub, et oleme maailma peal.
  • Julge suurelt unistada!
  • Paljud teist tööl käivad? Nii.. ja kui palju on neid, keda on tööle võetud tunnistuse alusel?! Just, praktiliselt mitte kedagi!
  • Aktiivseks olemine toimub tihti hinnete arvelt.
  • Elukutse - see on see, kus elu kutsub - ainuke majakas, mida järgida.
  • Ärge kuulake teisi, ärge minge sinna, kuhu teised lähevad, tehke seda, mida teie tahate!
  • Kutsekoolides õppivatel õpilastel on mõningaid eeliseid keskkooli ja gümnaasiumi õpilaste ees.
  • Oled 18, öeldakse, et praegu toimub eluks valmistumine. Ei toimu! Su elu käib, sa ei valmistu!
  • Siin ja praegu! Ära mõtle minevikule ja tulevikule nii palju.
  • Elus ei ole mitte midagi ette määratud. See on rumal jutt! Sina võid muuta ja parandada kõike, mitte ei pea leppima sellega, mis on ja kuidas toimib.
  • Kõige parem isetegemise juures on see, et sa saad teha kõike just nii nagu Sulle meeldib!
  • Toimus simulatsioon, kus läksime ajast ette aastasse 2050. Eestis on loodud selleks ajaks Liis Lassi nimeline Ajaloo Instituudi Sümpoosion. Kommentaarid simulatsiooni läbiviijate poolt: "Ei, me ei mõtle seda Liis Lassi, keda te arvate. Kuuldavasti on Eestis veel üks Liis Lass, kes sel aastal lavakasse sisse sai." Hahaa.. Põltsamaad jagub igale poole ;)
  • MINGE KÄIGE KASVÕI ÜKS KORD OMA ELUS VÄLISMAAL ÄRA! (mõeldud on ikka pikemat aega kui nädal või kaks). Pärast gümnaasiumit või natukene hiljem, aga Eestit tuleb väljapoolt vaadata! Teisiti meie areng lihtsalt seiskub.. sulistame omas mahlas ja ei saa mujalt inspiratsiooni, uusi teadmisi, mida kodumaa kasuks rakendada.
  • Tuleb osata loobuda.
  • Edu on plaanitud seisundi saavutamine kooskõlas saavutaja väärtushinnangutega. (Aivar Haller)
  • Kogu tõde suhetest: Mitte miski muu peale suhete ei too Sinu ellu rohkem rõõmu ja rahulolu või siis vastupidist - probleeme ja kannatusi. (Aivar Haller)

Edit:

  • tähelepanek! 10% konverentsil viibijatest ei armasta Eestimaad. Paneb kukalt kratsima küll. Ma saan aru, et ei armastata kõik inimesi, kuid oma kodumaad?! Ei saa aru ja ei tahagi aru saada ja ei saagi aru saada..

Kohe hakkan tegutsema!

reede, 19. september 2008

Jalgadeta tool

Ja sa arvad, et sul on kõik, aga tegelikult pole midagi...

Ma tõesti olen teadnud, siiralt uskunud ja pidanud seda täiesti normaalseks, et mul on see, mis ma arvan, et mul on. Ülimalt hingelõhestav teadmine, et tegelikult nii pole. Lugesin täna seda kirja, mis 2 nädalat tagasi saatsin. No, miks küll? Ma tõesti olen arvanud, et oled olemas, aga pole. Jääd igaveseks minu muinasjututegelaseks, keda pole kunagi olnud ja kelle jaoks pole mind olnud. Ja oleks sa siis ainuke, ei. Neid on veel. Need ühed, ainsad vähesed, kes mul üldse on. Ja neid ka pole. Palju järele jääb? Mõned veel. Õnneks.
Nii nad kaovad, järgemööda ja üksteisevõidu.

Mul nii veab. Mul nii veab selles elus. Nii hullut veab, et ise ka ei usu!

Jajah

Homme tegelen koolitöödega ja õhtul Tartusse. Pühapäeval tegelen aruande ja koolitöödega. Esmaspäevast algab täispikk töönädal. Vahva! Ausalt, see on tore.

Ma nii igatsen!
Mida ma selle sisemise olekuga peale hakkan?
Korjan labidaga välja ja panen karpidesse?
Jälg, valus jälg.
Tahan varjuda lehtede alla..
Oleks siis midagi jäävat. Midagi on, aga miks seegi lagunema peab?
Ma ei taha.
Ma ei taha sedasi mängida.
Tuleb uud nädal ja ma unustan kõik taas ära.
Ja siis ärkab uuesti ellu
jalgadeta tool.


Miks mina loll nii väga alati vajan?!! Ja miks nemad ei vaja!??

Ma ei tea, kuhu ma selle panen. Kuhu ma selle kühveldan.

Ma tõesti ei tea..

reede, 5. september 2008

Raske on siis kohaneda?!

No kurja, ma ei saa sedasi magama minna, kui pole kogu oma nädalat siia kirjutanud.
Viljandi on ilus, aga kui pean jalgrattaga autotee ääres sõitma ning vihma sajab, siis pole Viljandi ilus. Siis on ta tüütu ja mägine linnakolgas! Iga päev higisena kooli jõuda pole just mu lemmik hobi. Esimene nädal oli suhteliselt mõttetu: ba, ba, ba, ba, ba, ba (Tuuli ja Marge teavad, kuidas seda lugeda). Aga no, vähemalt sain ainetele end ära registreerida ning üliõpilaspilet on ka käes. Käisime paar korda väljas ka.. tutvumisõhtud.. no, mis sa kostad: huvitavad inimesed, aga no ei läinud üldse peale veel. Paljud ei läinud. Eks ma igatsesin kodu järele esimene nädal. Õnneks oli õhtuti pingelangus ja ma tundsin end vahepeal päris koduselt. Kui me täna jalgsi kooli poole vantsisime (kompsud olid rasked!), mõtlesin meie osakonnajuhi sõnade peale: "Miks te siin olete?" Jah, miks ma pean selle tee peal nii palju aega maha kõndima? Miks ma pean seal majas elama, kus tädi võib mind kohtusse saata (inside joke), miks ma sõidan selle vana kosuga kooli poole ja tagasi? No, miks?

Sest ma valisin selle kooli, selle eriala, kingiks sain selle linna ning selle elamise. Mina tegin selle valiku ja küll ma harjun! Ma tean, et harjun! Sest viimaks sattusin keskkonda, kus on palju minusuguseid.. võib-olla seepärast ei meeldigi need inimesed mulle koheselt.. nad on sama hullud nagu mina! :D

Praegu ajavad mind rohkem kihevile projekti analüüs, raamatu kokkupanek ning Veneverre minek.

Igatsesin oma kodu, perekonda, televiisorit, kassi ja arvutit. Teen esmaspäeval Viljandis oma olemise veel paremaks.. vean kasvõi kogu oma elamise sinna, kui vaja, aga mõnus hakkab veel olema! Peab hakkama! Saab olema!

Täna oli kurbi hetki ja homme on head.
Tahan rääkida.. homme saan!

Hea aeg öelda välja, mis sind tegelikult painab. Kui suu puhtaks räägitud, on aeg edasi minna ja uut kvaliteeti arendada. Ära lase end häirida väikestest müksudest, mis sind valitud rajalt kõrvale juhtida tahavad.

Kuidas saab üks horoskoop nii täppi panna???!!!


Muud ma ei räägi kui ainult seda, et homme 6:30 on äratus ja siis pealinna poole teele. Pühapäeval kodus ja esmaspäevahommikul kooli.