pühapäev, 28. veebruar 2010

Eneseületuse vajadus - ameerikalik enesekindluse vajadus on pähe löönud?

Nonii ... hakkasin just bloggima kogu seda info- ja mõttetulva, mis viimastel päevadel minusse on voolanud, kuid üks asi viis teiseni ja esialgu läksin Postimehe kodulehele uudiseid lugema ning lõpuks avastasin end olümpia lainelt: Kanada iluuisutaja pisaraotsinguil sattusin youtube'i ja sealt algaski mu põnev seiklus eesti medalimaastikul. No on alles vahvad videod need vanad olümpiavideod. Eriti vinge oli see, kui Eesti sai esimest korda sini-must-valge vardasse. Ahh, mõnus!

See miski, mida kutsutakse rahvusluseks, keeb ikka teinekord hoolega üle ääre. On see üldse oluline või ei.. juba teine teema.

Ma keeran ära magama ja homme olen veel asjalikum kui täna.
Tööd-tegemised nõuavad aega.
Ja homme lõpetan selle, mida täna tahtsin siia üles laduda.

Enne, kui uinun, pean mainima, et õmblesin oma lõhkistele teksadele kaunid lisavigurid külge. Võiksin küll moodi luua, kui rohkem harjutaksin erinevate kangastega..
meenutan endale nüüd juba Tomi "Meeleheitel koduperenaiste" sarjast. Eile tsello, täna moekunst, homme Ameerikas raamatute müümine.

Hahaa, hea hetk, mil kirjutada to be continued...


Rahulolev ja õnnelik vs. rahulolematu ja õnnelik
No on alles kooslus.
Vähem möla, pikem samm, kell on pool neli läbi 8 minutit.

kolmapäev, 24. veebruar 2010

HAHAHAHAHAHAHAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!

Sergei tunnid mõjuvad.


HAHAHAHAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!

Ma naeran. Elu pole nii jama.
Minu elu pole ka iga päev ideaalne.
Ma olen õnnelik ja tahan ikkagi veel õnnelikum ja rahulolevam olla.

Lähen magama, enne kui halvasti ütlen.


Head ööd

esmaspäev, 22. veebruar 2010

No time to sleep

No time to sleep - Tina Dico


Me oleme teinekord nii ülekohtused. Mõelda vaid, abielunaine käib väljas ilma abikaasata ja viskab mõne meeldiva pilgu ühele hoopis teisele kontekstist väljas olevale noormehele. Kõrvaltvaatajad ei suuda ära imestada:

"Kuidas ta võib?"
"Miks ta nii teeb?"
"Libu!"
"Tal on ju nii hea mees..."

Me ei tea mitte midagi.
Enamus ajast me ei tea teise elust mitte tuhkagi.
Seega pole ka õigust hukka mõista, aga ometi me teeme seda.
Igal vabal võimalusel on vaja kellelegi silte külge riputada.

Õiglustunne ja.. eks on vajadus end hästi tunda.
Mõelda vaid, mina tean ju kuidas tegelikult elada..
ei tea. Mitte keegi ei tea.
Seega, mitte keegi pole piisavalt tark, et hukka mõista.

Olgu, ei ole ainult üks tahk.
Vahel peab ka vahele astuma.



Või siis olukord, mil süda on murdunud tuhandeks killuks, välja kistud, ära antud ja otsustad, et tahad hullata, maurata, lõbutseda.. ükskõik, mis hullumeelsusega hakkama saada, peaasi, et need mõned tunnid seal baaris saaks pea olla tühi ja süda kujutletavalt terve. Nendeks mõneks hetkeks. Ja oled valmis tegema ka selliseid tempe, mida muidu ei teeks. Mitte kõike, kuid siiski.

Ning jällegi, oled nõrk, vilets, jobu, rumal naine, et endast ja maailmast aru ei saa.

"Miks ta nii käitub, see pole ju maailma lõpp"
"Saa üle!"
"Ega sul ema ära surnud, et sedasi kurvastad"
"Hakka elama.."

Aga vot on nii kurb, justkui olekski maailm kokku kukkunud ja kas pole siis õigust põhja vajuda, et uuesti tõusta. Ei ole?!
Muidugi on.


Me oleme vahel ussid ja õelad.
Kõik me oleme vahel ülekohtused ja vastikud.
Mõistame hukka, räägime taga, aga ise ei tea sügavusi.
Oluline on teada sügavusi. (mulle tundub, et olen seda kunagi varem siin maininud ka..)




Millal inimene targaks saab?
Sest, olgem ausad, vigadest õpitakse ainult siis, kui need tõsiselt haiget teevad.




Mida ma veel ei taha?
Maailm ei saagi ju olla üleni läbipaistev ja siiras.
Inimesed ammugi mitte.
Elu vürts ongi ehk rääkimine ja imestamine selle üle kuidas ta saab? kuidas ta võib? miks ta üle ei saa?

Sest millest räägivad praegu need sajad tuhanded naised kohvikutes, telefonides, parkides teisel pool maakera..?
Vürtsitavad oma elu.
Mitte ainult, loomulikult mitte.


Ja on terve rida neid, kes istuvad öösel oma arvuti taga ning trükivad mingisse blogisse oma mõttesähvatusi ja eks ole ka see üks elu vürts.
Nagu poleks mul muud teha, ikka vaja siin leelotada, mismoodi elu võiks käia või mismoodi ta mulle näib.


Inimesed..
müstika!





Ma tahan vürtsi!
Aga midagi teistsugust.



Tahan riideid disainida
joonistada
maalida
katsetada uusi meike
soenguid ja värve
reisida
lugeda
rokk-kontserdile!
autoga sõita ööle vastu
suvel heinamaal joosta
öösel ikka

tahan end üles lüüa
üllatada
üllatatud saada
väriseda
joovastuda
harida
head fotokat

Mul on unistus oma kunagisest kodust.
tahan selle ise disainida
tahan Robertiga USAsse jazzi kuulama minna ja rokk-kontserdile ka
seiklema
nautlema
puhkama
harima

praegu loon eeldusi



ennekõike tuleb homseks kott pakkida ning hommikuse bussiga Viljandisse sõita.
Elu on kuradima hea!

Peaks kuldsuid ikka kuulama minema.
Pole ammu midagi vaimule saanud.
Varem sain kogu aeg.

pühapäev, 21. veebruar 2010

Ootan natukene veel

Eksole, sain ülimõnusa pleilistiga ühele poole täna. Stiliseeritult näeb veel eriti hea välja. Olen rahul. Oma mängijaski võiksid samad lood joosta, aga no näed, pole kunagi eriline lugude tirija olnud. Aga praegu tundub, et ei tunne puudust ka eriti.

Mis siin ikka. Tuisk sundis koju jääma ning alles homme lähme sünnipäevadele, kui veab. Soov on minna küll. Ahjaa, paar kooliasja tegin ära. Mõne peaks nüüd käsile võtma, kuna kogu päeva olen mööda saatnud puhates, passides, olles. Just nimelt - passides. Mõnus.

Suusatamist jälgisin, väga vinge sõit oli.

4 kuud - uskumatu.. isegi, aga kaunis :)
Ja mõelda vaid, et aasta tagasi sulasin ühe teise päikese käes.
Ning Agnes ei ootagi mind uue nädala keskel Tallinnasse. Ka Sandra on maal. Nojah, eks tuleb mõni teine päev minna.
Ise kutsus nii hoolega, aga eks.. kui kellelgi teisel on vaja minna, siis olgu nii.

Mnjaa.. mõtlen, et palju on muutunud aastaga.
Ja muutub veel.
Helista mulle!

pühapäev, 14. veebruar 2010

Hea

Sain nädalavahetusel mitme asjaga ühele poole. Näiteks ostsin läätsed, küsisin arsti käest dioptriate ja visuste kohta ning täitsin geenivaramu testi peaaegu lõpuni ära, vajalikud paberid saime Jõgevalt kätte, perepilt vanaemale ja endile sai tehtud.. tädile on ka kingiidee olemas. Kirjutasin Priidule ja Darjale. Muide, Priit helistas täna öösel. Suur müra oli selja taga ja ta ise huilgas suurest rõõmust: "Sa ei kujuta ette, millised peod siin on! Noored pidutsevad vanadega ja iga päev on kõigil uued kostüümid. Ülivinge.." Ja ma hakkasin peaaegu küsima tema käest, kuid siis katkes kõne. Tal sai arvatavasti kõneaeg otsa, sest sms jõudis kenasti kohale. Palusin tal meile kirjutada oma seiklustest. Uinusin uuesti, peas üksainus mõte: tahan ka reisile.. Priidule võiks külla minna. Jah, Saksamaal on kallis, kuid.. ehk me saame kuidagi Marge ja Tuuliga minna. Või kui see ei õnnestu, siis tahaks ikkagi välismaale.

Janari, Roberti kaardid tegin valmis. Tulid üleootuste head. Ma arvasin, et olen unustanud, kuidas joonistada või meisterdada. Pole nii ammu pliiatsit kätte võtnud. Hea tunne!
Mis veel? Filo artikkel ootab lugemist. Täna öösel ehk?
Külli kodutööst tegin pool ära. Pool teen homme. Homme on viha valitsemine - meie uus aine. Ootan. Homme on koor ja sellega seoses tuleb meelde Tsehhi reis, mille jaoks ma pole mitte midagi erilist teinud.. ja esimene makse tuleb ju ka ära teha varsti. Sellega seoses.. kui ma prillipoest välja tulin ütlesin endamisi, et need toetused olgu olla! Olgu olla! Kasvõi need suuremad. Ma tahan elada.. täisväärtuslikult ja ära teenitult. Tahan, et seda saaks teha mu pere ja isegi, kui raha pole väärtus, on seda saatanat ikkagi vaja. Nii, et olgu parem täiega olla! :)

Muusikat ma ei jõua otsida, see lükkub edasi.
Marita soovis head sõbrapäeva.
Ma kinkisin emale sõbrapäevaks rahvusliku rinnamärgi. Ta oli õnnelik.

Nüüd istun kavandi taga ning pean endalegi üllatuseks taaskord tõdema, et Lembit on kuradima tark mees.. ta ei sümpatiseeri väga, kuid ta on oma ala spetsialist sellest olenemata. Ma mõistan ta tagasisidet mu tööle ja oskan isegi vigu parandada. Saan Urmole päris hea kavandi saata, milles ta ei pea loodetavasti mitte midagi suurt muutma.

Aga põhjus, miks ma kavandi kõrvalt siia tulin on Grey Anatoomias. Jah, ma olen üleni selle sarja sees. Uue hooaja esimene osa ei läinud minust siiski mööda, lõpetasin selle vaatamise ligi 15 minutit tagasi. Siiras. Südamlik. Soe. Valus. Õel. Ohtlik. Kõik elu elemendid on ühes sarjas. Kohati tundub üle mõistuse ja võiks öelda, et päris elus nii ei juhtu. Aga ma ei ütle. Sest juhtub. Kõik äärmuslikud olukorrad on pandud ühte sarja.. ma armastan seda sarja! Suurepärane.
Ei jõua järgmist osa ära oodata.. ma ahmin seda endasse kogu mahuga.

Olen liiga palju televiisorit vaadanud sel nädalavahetusel. Olümpiamängude avapidu ei jätnud mind samuti külmaks. Vaatasin mitu korda erinevaid lõike.. vahel algusest lõpuni ja.. vahva. Samuti tahaks ise tulevikus Vancouverisse minna. See on tõeline unelmatepaik..






Lisaks juhtusin nägema exploreri pealt dokumentaalsarja, mis rääkis viiest inimesest, kes pääsesid ime kombel tormi käest. Saade õpetas ellujäämisnippe laevaõnnetustel.. mõtlen, et mõni saade teeb targaks ka. Väga palju veel. Kummaline.. mida vanemaks saan, seda enam tahan uusi teadmisi endasse ahmida nagu käsn. Kui exploreri saade läbi, panin kanal 11-ne peale, kus käis kokasaade. Avastasin, milline hämmastav sarnasus on kahe täiesti erineva saate vahel. Täiesti lihtne seos: sool imeb endasse vedelikku. Ja seda mõlemas saates.


Jah, kavand pole veel valmis ja kott on pakkimata ning naistepäeva koha pealt vastakad tunded, kuid olen sel nädalavahetusel jälle palju saanud.

Muide, vanaema helistas täna. Soovis head sõbrapäeva ja küsis üle, kas me ikka läheme nende juubelitele. Ütlesin, et jah. Ja siis ta mainis, et võime oma kavalerid kaasa võtta, kui meil nad olemas on.. muigasin.
Vanaema loeb vahel mu mõtteid.


Head mõtted:



Asun nüüd uuesti tööle.

pühapäev, 7. veebruar 2010

Vaheaeg, miks sa pead just täna otsa saama... algasid 2 päeva tagasi ja juba lähed minema.
Võtan viimast!

reede, 5. veebruar 2010

Puhkuse ametlik algus!

mina: :D
23:44 aitäh, et mind kolmapäeval autosse mahutad.. loodan, et kontrabass pole kurb, et peab maha jääma või katuse külge seotuna Tartusse sõitma
ihii
robert: ihhihhiii
mina: :D
robert: saab hakkama
23:45 mina: ma võin ta sülle võtta
robert: Sa võid selle sisse minna
mina: ei saa
keeled on ees
robert: aa
mina: bb
robert: viilutatult lähed

Igaljuhul.. täna öösel ei lähe ma kell pool seitse magama nagu eile juhtus. Täna lähen vist päris kiiresti või otsin oma ajusopist mõne tegevuse, mida olen ammu tahtnud teha, kuid ajapuuduse tõttu pole saanud.
Kadri kink on valmis. Alles olev raha siiani kokku lugemata..aga ma ei kahetse ka seda head praadi, mida täna Rivaalis sõin! Kusagilt mujalt peab kokku hoidma ja ma tean küll, kust. Geenivaramu küsimustik tõi reaalsuse silme ette. Muide, seal leidub tobedaid küsimusi ka.. haiguste, ravimite, vanemate haiguste kohta. Tere hommikust, pean ma seda kõike peast teadma?! Konsulteeri või arstiga ja istu temaga 3 tundi, et oma küsimustik ära täita.
Nüüd peaksin ütlema vist, et kõik on tibens-tobens ja vaheaeg ka nii pikk ja lai, et puhka või ogaraks. Kananahk tuleb ihule, kui päeviku avan. Äkki teeks nii ja ei avakski oma päevikut, mh?
Ahjaa, kuldsuud on sel aastal juba reedel ja alles siis tuleb kõnelaager. Peaks justkui minema, aga.. no ma ei tea. 150.- Peab ikka taara ära viima, saab ehk veerandigi kaetud.
Ma ütleks, et.. voodi on asju täis, ei saagi magama minna. Ei viitsi koristada. Süüa tahan ja paar kõhulihase harjutust tuleb ka teha. Juhei, mul on juba mingi rütm. Trenni peaks vist minema.. hullumaja, füüsiline koormus on absoluutne ja kõikumatu 0! Vajadus on lausa selle järele. Asi pole minu puhul nii väga kehas.. pigem füüsilise koormuse puudumises. Vot, mida üks geenivaramu küsimustik võib teha. Ei tahaks küll, et mu lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed ja nende oma lapsed.. saaksid minu pärast mingi jõleda haiguse. Sest haigused ju tekivad ja tulevad juurde.. mida vähem enda eest hoolitseda, seda kindlamalt enda suguvõsale auku kaevan.Kõik on ikka omavahel seoses.. pole me midagi üksi ja ei tegutse üksi ning iseenda jaoks.. isegi, kui tahame. Iga liigutus mõjutab kedagi. Seotud mutukad.
Nüüd panin tõe maha!

neljapäev, 4. veebruar 2010

Huvijuhid kaardil. Koolitööga mõneks ajaks paus?
No, loodame.

Täna käisin Irise perega Adaveres uisutamas. Niiii mõnus jää ja parimad uisud, mida sel talvel olen proovinud! Väga hea oli ikka sõita.

Valmistan Kadrile sünnipäevakinki.. ja homme lähen vanaemale külla, lõuna paiku kohtun Maritaga.

Ongi justkui päris vaheaeg.


Hommikul vaatasin, et mingi võõra koodiga number on helistanud. Ei tahtnud tagasi helistada, mine sa tea, kellele see kõne tegelikult mõeldud oli. Uurisin siis päeviku tagant suunakoode ja võõra numbri oma kattus Saksamaa koodiga. Mõtlesin, et mul küll ühtegi tuttavat Saksamaal ei ela, ühtegi projekti ka seal tulemas ei ole.. no, las olla siis.
Ja õhtul helistas see sama number tagasi. Võtsin vastu, ütlesin muidugi eesti keeles tere ja kas sa näed.. Priit Haidak isiklikult tervitas teisel pool toru mind vastu.
Lobisesime siis omajagu, eriti tema.. oma Saksamaa viperustest ja kõrgetest hindadest. Põhiline on, et Priit on terve ja valmis seiklusteks, nagu Priidule kombeks.
Väga vahva kõne oli :)

Olgu, miksin Kadri kinki edasi. Päris huvitavaks läheb juba.
Sõitke seenele huvijuhid, kes te pole oma kooli kodulehel ka märgitud!
Kui ma kunagi huvijuhiks hakkan, siis lasen end esilehele kirjutada koos kõikide kontaktandmetega.
Ja lisaks sellele küsin Urmo käest kõikide huvijuhtide andmed, mida Tuuliga kaardistanud oleme. Hakkan tegijaks huvijuhiks.

Peaaegu on valmis!
Homme veel viimased ponnistused selle raisa nimel.

Õnneks tulevad mõned vabad päevad veel. Juhei. Saan magada kella viieni, kui tahan! No olgu, tegelikult ei saa..

teisipäev, 2. veebruar 2010

Rahulolu

Ma arvasin ka, et siis saabki kõik ideaalseks ja suurepäraseks, kui ellu tuleb see inimene, kellega tahad veeta oma elutunnid. Ei, see pole sugugi nii. Siis algab justkui uus tasand elus. See sama elu, ainult natukene teisem. Kõik on tegelikult teisem. On parem ja tunduvalt mõistetavam. Raskeks teeb see, et inimesed, kellega varem oli rohkem ühist keelt, pole enam need samad või olen just mina uuem ja parem.

ma mõtlesin, et meie maailm on mõnusalt intellektuaalne ja avardav, hoopis teistmoodi paneb asju nägema, Sinuga arutamine, ja ma arvan, et minu nägemused annavad Sulle ka ehk midagi uut
igatahes, ma nagu oleks Sinuga teise reaalsusesse sattunud
Sa jagad mõistmise keelt

Ja, just nii ma tunnengi. Nagu teine reaalsus. Ja osad need inimesed ning olukorrad, millest ma varem eriti aru ei saanud, on nüüd palju selgemad ja mõistetavamad. Justkui saaks inimene ka läbi armastuse paremaks.
Alati on nii, et iga väga hea asi nõuab natukene rohkem ohverdusi ja pingutusi.
Seda tean küll kindlalt, et ma pole veel kunagi nii tihti tunnistanud, et olen väga õnnelik ja rahul oma eluga. Pürgimise soov on veel suurem, tegemise tahe veel kõrgem. See ongi armastuse vägi?
Vastupidavus ja mõistmine.

Igatahes..

Eile magasin kaua. Telefon oli üleni hääletu peal ja uni magus. Ma polnud siis veel kindel, millal koju lähen, aga kõik lahenes õhtu jooksul iseenesest.
Tegime suurepärase ahjuroa: kartulid, kalapulgad, hapukoorekaste, juurviljad, maitseained, juust ja hapukoore toorsalat. Nämm, küll oli alles hea.
Tuba sai soe, seminaritöö jäi poolikuks.
See-eest sain tasuta Põltsamaale ning tänu autole kõik oma vajalikud asjad kaasa vedada. Istusime autos kuuekesi, kuid vähemalt oli vahva reis.
Panime sauna kütte ja põrutasime majja, kus olid väga hubased ruumid. Mingi hetk anti meile uisud sülle ja suunati uisuväljakule. Tegemist oli järvega, mille noormehed atv-ga puhtaks rookisid. Uisud olid üliebamugavad. Mitmel korral istusime Robertiga jää peale potsti maha ja kohendasime uisupaelasid. Sellest olenemata oli vahva.
Tegin oma elu teise atv sõidu, seekord lumises Eestis, vaheldusrikas ja tohutult värskendav!
Meie külmad kehad potsatasid saunalavale ja saunajutud võisid alata. Ülimõnus - ma pole nii tihedalt veel saunas käinudki. Ja nahk.. on pehmematest pehmem. Ehitame korterisse sauna, palun. Noormehed hüppasid jääauku, ma ei julgend seda trikki seekord teostada. Öösel sain koju ja voodisse. Oma voodi on ikka mõnus.

Täna ärkasin samuti hilja. Unevajadus on meeletu. Sattusin ühe hea filmi peale, et raske oli projekti kallale asuda. Nüüdseks on see tehtud. Sain veel mitmete asjadega ühele poole. Just siis, kui olin plaaninud seminaritöö kavandit viimistlema hakkama, helistas Jane ja ütles, et mul on 10 minutit aega, et end korda teha, nad on kohe autoga maja ees.

Mis.. kus?

Olin kümne minutiga valmis, pole kunagi läätsesid nii kiiresti silma saanud. Helistasin uuesti Janele, kes väitis, et helistas hoopis mu alumisele naabrile ja ajas numbrid segi.. kutsus alla, et võin tere ikka ütlema tulla. Läksin siis ilma salli-kinnaste-mütsita. Muidugi jätsi koti ka maha. Ja otseloomulikult tegi Jane nalja rubriigist: tõmban-teid-kõiki-haneks. Autos istus veel 3 tuttavat nägu. Põrutasime Adavere tuulikusse. Väga lühike, kuid tore seiklus. Midagi taolist peakski üks vaheaeg olema. Ning ma pole sugugi kurb, et mul siiani pooled huvijuhid kaardistamata ja seminaritöö kavand ikka veel saatmata.

Olen pigem rahul, et arvuti tagant minema saan.
Sest vaheaeg rüperaaliga.. pole ju vaheaeg.

Homme võiks uisutama minna..
ja täna lähen veel välja. Kuulan muusikat ja naudin talveööd.
Lähitulevikus peaks Tallinnasse minema.
Jah..

..tahaks midagi head lugeda.