neljapäev, 30. aprill 2009
teisipäev, 28. aprill 2009
Hakkab minema..
esmaspäev, 27. aprill 2009
Armastus ei ole vist minu jaoks
"Kõik suhted on kordumatud. Tead ju seda küll. Ükski suhe, mis sul kellegagi on, pole kunagi täpselt samasugune nagu mõni su teine suhe. Sama moodi, nagu pole kunagi kahte ühesugust inimest. Niiet kui sa leiad endale kellegi, kellega sul osutub olema mingi eriline kontakt või kui su teele satub keegi, kellega miski sinust kuidagi sobib... ja sa sellest ilma jääd... Siis sa võid olla täiesti kindel, et midagi niisugust ei leia sa enam kunagi. See oli nüüd ära. Lõpp sel lool. Mis teebki minu jaoks igast siuksed asjad raskeks. Sest ma tean, et suhe oma ainulaadsuses ja kordumatuses on kaduma minnes täiesti kadunud. Ongi läinud. Ma tean küll, seal võib tulla veel terve kari toredaid inimesi ja kindlasti saab olema veel terve kari erilisi ja häid suhteid. Igast vahvaid asju võib veel tulla ja asjad võivad veel igatmoodi minna. Aga ma tean ka täiesti kindlalt, et midagi sellist, nagu juba oli, enam mitte kunagi ei tule. Võibolla tuleb isegi midagi paremat. Aga kohe kindlasti ei tule enam mitte kunagi midagi just sellist... (kolm punkti on alati nii diip asi, mida panna.)"
Mida paganat! No mida kuradit! Ma mõtlesin, et ei kirjuta siia ja ei hala ja ei nuta siin, aga ma siiski pean.
Jah, olen õnnelik, et mu süda on tulvil neid imelisi kõdistavaid olendeid, mida armumise märkideks peetakse. Jah, ma võiks ju rahul olla ja rohkemgi veel, aga midagi kraabib.. kraabib juba mitu head päeva.
Jah, laupäeval oli meil ääretult tore koos. Unustasin kõik mõttetud mõtted ja oma väikesed arusaamatused. Kõik oli meelest pühitud. Keskendusin ainult meile kahele ja tundsin end kuradima õnnelikult ja hästi!
Ning eile.. ja täna hommikul.. APPI, MIS KURAT ON MUL VIGA!? Ma igatsen Sind nii väga! Nii väga, et see ei mahu enam minu teadvusesse ja südamesse ära. Mida ma tegema peaks? Minema nii edasi nagu alguses? Lihtsalt nautima seda õnne.. aga kui ma ei oska, sest eks suhegi ju muutub ajaga.
Vahel mõtlen, et mis suhe? No, mis suhtest ma siin räägin.. elame sadade kilomeetrite kaugusel teineteisest ja kohtume heal juhul üle kahe nädala (õnnelik juhus kui varem ka näeme). Jah, mulle sobib see.. sobib väga hästi, aga praegu on selline periood, kus mul on eksam eksami otsa ning ma ei talu seda, kui pean AINULT eksamiteks õppima ja mitte ühtegi muud tööd, kohustust, projekti pole. MA EI SUUDA NII OLLA! Tunnen, et olen nii ribadeks.. nii emotsionaalne, nii ülemõistuse hulluks minemas.
Jah, ma kirjutan nüüd selle ka välja. Saadan talle sõnumi ja ta lihtsalt ei vasta. Saadan teise ka - mitte midagi. Miks? Miks ei võiks ühegi smssi saata.
Ja miks mul seda nii väga vaja on?!
Kõige haigem meie suhte juures juures on see, et ma ei SUUDA ja ei TAHA Sinust loobuda. Ma VAJAN Sind ja ma ei taha lihtsalt ära minna. Ma ei saa.. ma ise võtsin selle pähkli närimiseks. Ma teadsin, kuidas asjalood on, ma teadsin kõike, olin nõus selle läbi tegema teades, et algus ongi raske. Ma teadsin ju seda.
Kas ma olen selleks valmis? Kas mul on tõesti sellist suhet vaja? Jah, sest ma pole veel enne nii õnnelik kellegagi olnud. Ei, sest ma ei pea taluma Sinu kohatist ükskõiksust ja kiiret elu.
Ja ometi ma ei suuda jätta.. ei suuda lahkuda.. sest ma tunnen, et oled siin, minu jaoks. Ma pean vastu, ma saan hakkama, ma pean saama. Ma ei tohi mõelda. KES VÕTAKS MUL MÕTTED PEAST?! Mõni psühholoog? Sõbrad.. sõbrad.. mul on vaja rääkida.. rääkida ja nõu kuulda.
Kas see on normaalne, et alguses on selline õnnetunne, et ise ka ei usu, et nii õnnelik võib üks inimene olla ja mingi aja möödudes ei olegi kõik enam nii lilleline. Jah, suhe on ja õnn ka, kuid on mingid häirivad tegurid.. mis tekivad oma peas ja ei lase enam samamoodi olla.
Ometi ma tean, millesse end mässisin.
Rohkem ei taha midagi öelda.
Tahan paremini toime tulla.
Kell ei ole kümmegi ja mul on uni läinud.
esmaspäev, 20. aprill 2009
Leidsin midagi head.
pühapäev, 19. aprill 2009
Sina oled minu süda
Lubasin ühel päeval siia parimad palad panna. Kui saaks, paneks terve selle osa.. Pean mainima, et mitte kõik parimad palad pole siin, aga need on mu lemmikumad.
Preston: "Christina, võiksin lubada Sind hoida ja jumaldada.
Võiksin lubada olla olemas haiguses ja tervena.
Võiksin öelda, et kuni surmani,
aga ma ei tee seda.
Need vanded on optimistlikele paaridele, kes on täis lootust.
Ja ma ei seisa oma pulmapäeval siin optimistlikuna või täis lootust.
Ma pole optimistlik ega lootust täis.
Olen kindel ja stabiilne.
Ja tean, et olen südamemees.
Võtan neid tükkideks ja panen kokku.
Hoian neid käes.
Olen südamemees.
Selles olen ma kindel,
et Sa oled mu partner, mu armastatu, mu parim sõber.
Mu süda tuksub Sinu jaoks. Ja meie pulmapäeval luban ma Sulle, et asetan oma südame Sinu kätesse.
Luban Sulle enda anda."
***********************Rebecca: "Because medically I have no reason to stay. Medically."
Alex: "Oh, well, I am going to check this card, and think what we could..."
Rebecca: "Damn it!"
Alex: "What?"
Rebecca: "Do I have to spell everything out? Did you smell glue when you were a child? I am asking here from you something!"
Alex: "What you want from me?"
Rebecca: "I want you to give me a reason to stay. A real reason from you."
**************************
"Look at me. You suck!"
ja parim...
"Meil pole piiramatult võimalusi saada asju (inimesi), mida (keda) tahame. Ja seda ma tean. Pole hullemat, kui jääda ilma võimalusest, mis oleks võinud su elu muuta."
laupäev, 18. aprill 2009
reede, 17. aprill 2009
Gray Anatoomia on mu vaieldamatu lemmik! Pühapäeval ärkan kell 10, et seda osa uuesti vaadata ja säravamad mõtted üles kirjutada.
See abieluvanne, mille Preston opi ajal ette luges.. oeh. Ma pean selle pühapäeval üles kirjutama.. pean selle osa linti võtma :D
Parim osa on siin:
"You suck"
"...you can't leave life-changing opportunities on the table"
Jälle üks emoperiood
Peaksin vist Marita laenatud raamatu lõpuks käsile võtma. Jah, see seisab mul siiani riiulis.. kuidas kõik teised jõuavad raamatuid lugeda ja mina lihtsalt ei leia nende jaoks oma päevakavas kohta ega aega.. masendav ju!
Täna on see päev, mil nukrutsen ja emotsen omaette toas.
Kuu aja pärast saan ka lõpuks piiri taha
ja vahepeal..
vahepeal tahan end tööga ära tappa, õppimisega hulluks ajada ning joonistamise uuesti käsile võtta.
Heade asjade nimel tuleb ikka vaeva näha.
Kes see tark oli ja ütles, et ei pea vaeva nägema ja kõik hea tuleb kergelt?! Ei tule!
5 kuud, aga see on nii ääretult ebaoluline number ja maht.
Olen õnnelik inimene, kõigest halvast olenemata.
Peagi hakkab Gray Anatoomia, silme eest on udune ja Arles Kangus laulab oma Leinapeni laulu.
Jah, minu emoperiood on taas siin, minuga. Arvan, et vahel on neid vaja, et oma elu üle järele mõelda. Ma mõtlen tegelikult tihti oma elu üle.
Üks asi, milleni täna jõudsin, on see.. et kui ma näen, et mind pole vaja, et ma ei kuulu või pole piisav, siis ma ei võitle ka oma õnne nimel ja lasen sel minna. Ma ei tea, kas see on halb või hea, aga ma olen alati uskunud pigem teiste kui enda õnne.
Olukord on minu jaoks täiesti uus. Seni, kuni saab ja annab ja tohib, ma võtan kõik, mis võtta annab. Kartus on sees, väike kartus ikka peab olema.
Kui mul on midagi nii erilist ja väärtuslikku käes, siis peab ju alati väike kartus sees olema. Miks inimesed siis värisevate kätega kuldmedaleid vastu võtavad või oma vastsündinud last nagu kullatera hoiavad. Väike kartus peab olema.
Nädal on olnud ju väga särav - olen näinud, kõiki, keda tahan. Jah, mõnda ainult näinud, kuid hea, et sedagi.
Ei viitsi praegu vaadata, mida postkast mulle toonud on, ei taha ja ei viitsi. Vaatan õhtul või öösel. Meil on ju veel mitu head päeva, et see projekt võimalikult ilusaks lihvida.
Aitab.
Kui läheb hästi, saan täna õhtul rääkida. Kui ei, siis ei saa ja olen oma emomõtetega üksi :)
Jäääär - Viimane Tramm
Kõik saab korda
Süda
kolmapäev, 15. aprill 2009
Tegus, huvitav ja õnnelik
Kui ma mõtlen tagasi nendele päevadele, ei tule kohe meeldegi, mis, kus ja millal toimus.. väga palju toimus!

laupäev, 11. aprill 2009
Tihe
neljapäev, 9. aprill 2009
töötöötöötöö
pühapäev, 5. aprill 2009
Mõtetega Berliinis
Ütelge mulle, milline loll istuks kella ühe ajal üleval ning kirjutaks oma referaati, mille tähtaeg ei ole mitte 6. aprill, vaid 20. aprill?!
Mõtlen praegu kahe nädala jagu ette. Tegusten vastavalt plaanile, mille endale koostasin. Jah, rabangi end täna ja homme pooleks, kuid tänu sellele saan rahus nautida tulevaid (loodetavasti väga suurepäraseid) nädalavahetusi!
Eile sain teada, et 10. lähme kallitele sugulastele külla. Viimati käisime seal uut aastat vastu võtmas.. aeg käib kiirelt.. loomulikult tahan väikest Henrit näha!
Nüüd tuttu ja homme on äratus kell 10:00
Juhei!
Just nagu Tuuli, nii küsin ka mina: "Kes see tarkpea ütles, et ülikoolis läheb kergemaks ning aega on rohkem?!"
S***a ta on! :D
Ilusat võistlust Sulle homseks, õigemini tänaseks.