neljapäev, 30. aprill 2009

Ära mine, jää veel..

teisipäev, 28. aprill 2009

Hakkab minema..

On olnud imetoredad kaks päeva. Eile tegime eksami ära. Sain Külliga ühele poole. Nüüd on kõigest 4 eksamit veel.

Kolisime täna oma Papli Põrgulikust Paleest välja. Praegu on hea kodus olla. Varsti hakkan igatsema seiklusi, pidusid, mujal elamist.. jätkuks mul ometi palju tegevust ja kannatust.

Eile, kui me öösel randa otsustasime minna, siis Pille sõnad tegid mind rõõmsaks. Ma tunnen, et räägiks temaga rohkem kui me ometi nii kaugel teineteisest ei asuks.

Ma tahan samas meeleolus nüüd nädalalõpuni spurtida. Oma asjad koju ära mahutada, kirjad ära saata, nooretavehtusega järe peale saada.. õppimisega algust teha. Pisitasa.


Olgu, ei jõua enam.
Ma tahan vaid, et mul oleks kiire. Sest, kui mul on kiire, tunnen, et elan ja tunnen, et mu asjad on korras, sest nad ju ongi.
Ma ei talu üksindust.. liigset üksindust. See muudab mind emoks ja depressiivseks. Vuih!


Ta oli pildi üle väga õnnelik.
No kui ma Teda joonistan, siis peab Ta ju midagi olulist olema!


Kallis!

esmaspäev, 27. aprill 2009

Armastus ei ole vist minu jaoks

Leidsin taas midagi, mis mulle meeldib:

"Kõik suhted on kordumatud. Tead ju seda küll. Ükski suhe, mis sul kellegagi on, pole kunagi täpselt samasugune nagu mõni su teine suhe. Sama moodi, nagu pole kunagi kahte ühesugust inimest. Niiet kui sa leiad endale kellegi, kellega sul osutub olema mingi eriline kontakt või kui su teele satub keegi, kellega miski sinust kuidagi sobib... ja sa sellest ilma jääd... Siis sa võid olla täiesti kindel, et midagi niisugust ei leia sa enam kunagi. See oli nüüd ära. Lõpp sel lool. Mis teebki minu jaoks igast siuksed asjad raskeks. Sest ma tean, et suhe oma ainulaadsuses ja kordumatuses on kaduma minnes täiesti kadunud. Ongi läinud. Ma tean küll, seal võib tulla veel terve kari toredaid inimesi ja kindlasti saab olema veel terve kari erilisi ja häid suhteid. Igast vahvaid asju võib veel tulla ja asjad võivad veel igatmoodi minna. Aga ma tean ka täiesti kindlalt, et midagi sellist, nagu juba oli, enam mitte kunagi ei tule. Võibolla tuleb isegi midagi paremat. Aga kohe kindlasti ei tule enam mitte kunagi midagi just sellist... (kolm punkti on alati nii diip asi, mida panna.)"

Mida paganat! No mida kuradit! Ma mõtlesin, et ei kirjuta siia ja ei hala ja ei nuta siin, aga ma siiski pean.
Jah, olen õnnelik, et mu süda on tulvil neid imelisi kõdistavaid olendeid, mida armumise märkideks peetakse. Jah, ma võiks ju rahul olla ja rohkemgi veel, aga midagi kraabib.. kraabib juba mitu head päeva.
Jah, laupäeval oli meil ääretult tore koos. Unustasin kõik mõttetud mõtted ja oma väikesed arusaamatused. Kõik oli meelest pühitud. Keskendusin ainult meile kahele ja tundsin end kuradima õnnelikult ja hästi!

Ning eile.. ja täna hommikul.. APPI, MIS KURAT ON MUL VIGA!? Ma igatsen Sind nii väga! Nii väga, et see ei mahu enam minu teadvusesse ja südamesse ära. Mida ma tegema peaks? Minema nii edasi nagu alguses? Lihtsalt nautima seda õnne.. aga kui ma ei oska, sest eks suhegi ju muutub ajaga.
Vahel mõtlen, et mis suhe? No, mis suhtest ma siin räägin.. elame sadade kilomeetrite kaugusel teineteisest ja kohtume heal juhul üle kahe nädala (õnnelik juhus kui varem ka näeme). Jah, mulle sobib see.. sobib väga hästi, aga praegu on selline periood, kus mul on eksam eksami otsa ning ma ei talu seda, kui pean AINULT eksamiteks õppima ja mitte ühtegi muud tööd, kohustust, projekti pole. MA EI SUUDA NII OLLA! Tunnen, et olen nii ribadeks.. nii emotsionaalne, nii ülemõistuse hulluks minemas.

Jah, ma kirjutan nüüd selle ka välja. Saadan talle sõnumi ja ta lihtsalt ei vasta. Saadan teise ka - mitte midagi. Miks? Miks ei võiks ühegi smssi saata.
Ja miks mul seda nii väga vaja on?!

Kõige haigem meie suhte juures juures on see, et ma ei SUUDA ja ei TAHA Sinust loobuda. Ma VAJAN Sind ja ma ei taha lihtsalt ära minna. Ma ei saa.. ma ise võtsin selle pähkli närimiseks. Ma teadsin, kuidas asjalood on, ma teadsin kõike, olin nõus selle läbi tegema teades, et algus ongi raske. Ma teadsin ju seda.
Kas ma olen selleks valmis? Kas mul on tõesti sellist suhet vaja? Jah, sest ma pole veel enne nii õnnelik kellegagi olnud. Ei, sest ma ei pea taluma Sinu kohatist ükskõiksust ja kiiret elu.


Ja ometi ma ei suuda jätta.. ei suuda lahkuda.. sest ma tunnen, et oled siin, minu jaoks. Ma pean vastu, ma saan hakkama, ma pean saama. Ma ei tohi mõelda. KES VÕTAKS MUL MÕTTED PEAST?! Mõni psühholoog? Sõbrad.. sõbrad.. mul on vaja rääkida.. rääkida ja nõu kuulda.


Kas see on normaalne, et alguses on selline õnnetunne, et ise ka ei usu, et nii õnnelik võib üks inimene olla ja mingi aja möödudes ei olegi kõik enam nii lilleline. Jah, suhe on ja õnn ka, kuid on mingid häirivad tegurid.. mis tekivad oma peas ja ei lase enam samamoodi olla.


Ometi ma tean, millesse end mässisin.
Rohkem ei taha midagi öelda.
Tahan paremini toime tulla.


Kell ei ole kümmegi ja mul on uni läinud.

pühapäev, 26. aprill 2009

"Kui sa päriselt armastad, siis see armastus armastaks sind vastu.."

pühapäev, 19. aprill 2009

Sina oled minu süda

Lubasin ühel päeval siia parimad palad panna. Kui saaks, paneks terve selle osa.. Pean mainima, et mitte kõik parimad palad pole siin, aga need on mu lemmikumad.


Preston: "Christina, võiksin lubada Sind hoida ja jumaldada. 

Võiksin lubada olla olemas haiguses ja tervena. 

Võiksin öelda, et kuni surmani, 

aga ma ei tee seda. 

Need vanded on optimistlikele paaridele, kes on täis lootust. 

Ja ma ei seisa oma pulmapäeval siin optimistlikuna või täis lootust. 

Ma pole optimistlik ega lootust täis. 

Olen kindel ja stabiilne. 

Ja tean, et olen südamemees. 

Võtan neid tükkideks ja panen kokku. 

Hoian neid käes. 

Olen südamemees. 

Selles olen ma kindel, 

et Sa oled mu partner, mu armastatu, mu parim sõber. 

Mu süda tuksub Sinu jaoks. Ja meie pulmapäeval luban ma Sulle, et asetan oma südame Sinu kätesse. 

Luban Sulle enda anda."

***********************

Rebecca: "Because medically I have no reason to stay. Medically."

Alex: "Oh, well, I am going to check this card, and think what we could..."

Rebecca: "Damn it!"

Alex: "What?"

Rebecca: "Do I have to spell everything out? Did you smell glue when you were a child? I am asking here from you something!"

Alex: "What you want from me?"

Rebecca: "I want you to give me a reason to stay. A real reason from you."

**************************

"Look at me. You suck!"

ja parim...

"Meil pole piiramatult võimalusi saada asju (inimesi), mida (keda) tahame. Ja seda ma tean. Pole hullemat, kui jääda ilma võimalusest, mis oleks võinud su elu muuta."

 

Mõtlesin, et mu päev lõppebki sedasi masendavalt, aga ei. Kuulasin muusikat ja sattusin millegi vana peale.

Mõtlemisest - Gunnar Aarma
"jätsin Sulle oma südame, kuid kas Sul tõesti on seda vaja?!"

laupäev, 18. aprill 2009

Rääkisime kella poole neljani hommikul. Tahaks veel. Ma nii tahan praegu rääkida. Ei taha tööd teha, endale tegevust otsida, tahan rääkida.

Samas tahaks ainult tööd, tööd, tööd, tööd.. tahan end sellega ära tappa.

Tänane päevaplaan:
-raamat
-joonistamine
-projekt
-essee üle lugeda
-kiri kirjutada
-netis sobrada
-rääkida.. keegi ju peaks ikka olema.

Mul on pisike hirm

reede, 17. aprill 2009

Gray Anatoomia on mu vaieldamatu lemmik! Pühapäeval ärkan kell 10, et seda osa uuesti vaadata ja säravamad mõtted üles kirjutada.

See abieluvanne, mille Preston opi ajal ette luges.. oeh. Ma pean selle pühapäeval üles kirjutama.. pean selle osa linti võtma :D

Parim osa on siin:

"You suck"
"...you can't leave life-changing opportunities on the table"

Jälle üks emoperiood

Ma arvan, et see neiu on lihtsalt jubeandekas ja tal on väga lahe väljendusviis. Võiksingi tema blogi lugema jääda.. ja loengi, juba mitu head tundi loen. Samal ajal keerleb kogu mu enda elu silme eest mööda ja peast läbi.
Peaksin vist Marita laenatud raamatu lõpuks käsile võtma. Jah, see seisab mul siiani riiulis.. kuidas kõik teised jõuavad raamatuid lugeda ja mina lihtsalt ei leia nende jaoks oma päevakavas kohta ega aega.. masendav ju!

Täna on see päev, mil nukrutsen ja emotsen omaette toas.
Kuu aja pärast saan ka lõpuks piiri taha

ja vahepeal..
vahepeal tahan end tööga ära tappa, õppimisega hulluks ajada ning joonistamise uuesti käsile võtta.

Heade asjade nimel tuleb ikka vaeva näha.
Kes see tark oli ja ütles, et ei pea vaeva nägema ja kõik hea tuleb kergelt?! Ei tule!

5 kuud, aga see on nii ääretult ebaoluline number ja maht.
Olen õnnelik inimene, kõigest halvast olenemata.

Peagi hakkab Gray Anatoomia, silme eest on udune ja Arles Kangus laulab oma Leinapeni laulu.
Jah, minu emoperiood on taas siin, minuga. Arvan, et vahel on neid vaja, et oma elu üle järele mõelda. Ma mõtlen tegelikult tihti oma elu üle.
Üks asi, milleni täna jõudsin, on see.. et kui ma näen, et mind pole vaja, et ma ei kuulu või pole piisav, siis ma ei võitle ka oma õnne nimel ja lasen sel minna. Ma ei tea, kas see on halb või hea, aga ma olen alati uskunud pigem teiste kui enda õnne.

Olukord on minu jaoks täiesti uus. Seni, kuni saab ja annab ja tohib, ma võtan kõik, mis võtta annab. Kartus on sees, väike kartus ikka peab olema.
Kui mul on midagi nii erilist ja väärtuslikku käes, siis peab ju alati väike kartus sees olema. Miks inimesed siis värisevate kätega kuldmedaleid vastu võtavad või oma vastsündinud last nagu kullatera hoiavad. Väike kartus peab olema.

Nädal on olnud ju väga särav - olen näinud, kõiki, keda tahan. Jah, mõnda ainult näinud, kuid hea, et sedagi.

Ei viitsi praegu vaadata, mida postkast mulle toonud on, ei taha ja ei viitsi. Vaatan õhtul või öösel. Meil on ju veel mitu head päeva, et see projekt võimalikult ilusaks lihvida.

Aitab.
Kui läheb hästi, saan täna õhtul rääkida. Kui ei, siis ei saa ja olen oma emomõtetega üksi :)


Jäääär - Viimane Tramm

Kõik saab korda

Üldse on täna kõige mõistlikum olla omaette isiklike unistuste ja lootuste maal ning vaadata su ümber tiirlevale ja trallitavale maailmale muiates ja läbi sõrmede. Eks jõuad veel piisavalt lasta end sellest karnevalist ära petta ja lollilt haneks tõmmata.

Süda

kolmapäev, 15. aprill 2009

Tegus, huvitav ja õnnelik

Olen praegu täiesti juhtmes.

Referaadi sain õnneks valmis, homme plaanin esseed teha ja muud kooliasjad on ka korras. Kuupäevad paigas..

aga süda on nii rahutu. Ma tean küll miks.. see läheb üle. Nii ma loodan.


Igatahes oli Tallinnas väga tihe ning kiire, aga iseenesest huvitav.. sotsiaalses mõttes.

Kui ma mõtlen tagasi nendele päevadele, ei tule kohe meeldegi, mis, kus ja millal toimus.. väga palju toimus!

Pühapäeval jõudsin neljaks Tallinna. Seiklesin mööda linna (nagu turist, kes ei oska kuhugi minna). Lõpuks leidsin end sadamast 3. korruse katuselt tulevaselt Suveterassislt. Kaunis vaade oli. Kohtusin siis viimaks Ukuga - päris tore noormees.
Kui tulevasel Suveterassil toimetused lõpetatud, suundusime minema.. kuhu.. ega mina ei teadnudki, olin nende voolus ja tegin seda, mida nemad.

Teised läksid mujale, aga meie puhkasime jalgu Linnah
alli katusel. Vaatasime merd ja olime. Otseloomulikult oli meil selleks vähe aega ja pidime peagi edasi ruttama.. külastasime Levikat.. omapärane koht. Puhkasime ja suundusime taas uude sihtpunkti - Sandra töö juurde. Kohtusin ka Madisega.
Suurepärane, suurepärane, SUUREPÄRANE!

Õhtul leidsin end kellegi Renee juurest. Sain viimaks oma salatikarbi lahti teha ja sööma hakata. Jutlesime, vaatasime filme ja kuna mu asjad jäeti muidugi Uku poole, pidime öösel tagasi põrutama. 

Hommikul suundusime kesklinna - mina Õpetajate majja inf
opäevale, tema Rapla uisutama. Õhtu oli mul juba praktiliselt sisustatud: kohtusin Timoga ja vestlesime pikalt ning palju. Kas me oleme üldse Temaga enne nii mõnusasti juttu saanud ajada? Kindlasti, aga iga kord on järjest parem. Väga mõnus oli.

Kadri, hea sõber, lubas mul enda juures ööbida. Maitsesime imehead koka valmistatud õhtusööki ja veetsime ühe toreda õhtu lõõtspilli saatel. Kesköö saabudes jõudis ka neljas inimene uiskude vihisedes pärale ja ei kulunud palju aega ning kõik 4 unimütsi magasid sügavat und.

Minu suurest ja ideaalsest plaanist hommikul kell 5:30 tõusta, et Viljandisse arvestusele jõuda, ei tulnud midagi välja. Magasin magusasti kella kaheksani ja tõusin suure ehmatusega. Õnneks on lugupeetud Külli väga mõistlik ning ma saan oma asjad hiljem ka ära teha. See-eest sain veel 2 tundi lisaund Tema kõrval. Otsustasin veel üheks päeva
ks Tallinna jääda, Agnes ja Laili ju puha külastamata veel.

Lõunaks olid meesterahvad majast läinud ning meiegi sättisime sammud kesklinna suunas. Kadri läks kooli, mina kohtusin Agnesega ja hiljem Lailiga. Nägin siis mõlema elamised viimaks üle ja veetsin mõnusalt aega. Õhtu veetsin Madise ja Sandra seltsis. Nad tegid minu külaskäigu puhul imearmsa söögilaua ja juttu jätkus kauemaks..

Kui kell oli piisavalt palju, otsustasin jalgsi kesklinna tagasi vantsida, et Kadriga kokku saada. Õhtuks olime parajad laibad ning vajusime peagi vooditesse.


Nüüd olen siis viimaks Põltsamaal. Imekombel olen suut
nud ära teha kõik asjad, mida tänaseks plaanisin, mis sest, et alusasin alles õhtul.
Homme lähen samas rütmis edasi - essee ootab tegemist. Reedel projekt ning laupäeval.. üllatus, üllatus - lähen jällegi Tallinna.

Tõotab tulla järjekordne huvitav, kuid seekord teistmoodi ja hoopis teises kohas, nädalalõpp. Seekord ei tohi ma esmaspäevast referaadi ettekannet maha magada!


Olen rahul, kuna sain mitu head päeva Internetist, kodustest töödest eemale. Kohtusin oma eriliste inimestega, vaheldusrikas aeg.
Samas sain kinnitust, et Tallinn on väga jube ning lärmakas l
inn, eriti siis, kui seal niisama aega veeta. Kui mul oleks töö, mida armastan ja elamine, mis meeldib, siis ma isegi elaks seal, aga praegu piisas mulle nendest päevadestki.

Olen täiesti laip. Sissekanne on paksult sõnakordusi täis, lauseehitustest ei tasu rääkidagi, kuid mu sees on nii palju emotsioone, justkui oleks üks pikk noortevahetus möödas - palju uudiseid, huvitavaid elamusi, inimesi, jutte, nalja, lugusid, üllatusi!
Vajan korralikku und.


Ma olen kannatlik, sest see on parim. Jah, olen päris veendunud, et paljud ei peaks vastu.. aga minule sobib just nii nagu on, mis sest, et ma vahel (eriti täna) väga väga väga igatsen. Pea on mõtetest paks, aga süda teab, mida tegema pean.


Ma ei kujutaks end enam ilma Sinuta ette ja sellest piisab, et kannatlik olla.
Oled südames, armas!
Ma tean, et oleme õigel teel.

laupäev, 11. aprill 2009

Tihe

"Kadi, kuidas sul läheb?"

3 märksõna, mis iseloomustavad minu elu:

"Tegusalt, huvitavalt ja õnnelikult"


Olen rahul, kuigi vahel tahaksin rohkem vaba aega, et lihtsalt magada. Täna ärkasin lausa kell 2, kuna kogu aeg on olnud palju tegemisi ja vähe und. Ei pane enam tähelegi, et keha nii üleväsinud on.



Olen rahul. Kevad on ka käes ja homme saan Tallinna.. loodetavasti jään sinna tiba pikemaks ajaks.

neljapäev, 9. aprill 2009

töötöötöötöö

ORAV RATTAS, MUUD EI OSKA MA KOSTA.
JUBA KOLMAS NÄDAL..

varsti on sessiaeg, siis peaks kergemaks minema.. natukenegi. Ning nädalavahetused.. ootan neid.


Tuuli, kui me sedasi jätkame, kas oleme siis veel 20-ne aasta pärast elus? :D

pühapäev, 5. aprill 2009

Mõtetega Berliinis

Ütelge mulle, milline loll istuks kella ühe ajal üleval ning kirjutaks oma referaati, mille tähtaeg ei ole mitte 6. aprill, vaid 20. aprill?!

Mõtlen praegu kahe nädala jagu ette. Tegusten vastavalt plaanile, mille endale koostasin. Jah, rabangi end täna ja homme pooleks, kuid tänu sellele saan rahus nautida tulevaid (loodetavasti väga suurepäraseid) nädalavahetusi!

Eile sain teada, et 10. lähme kallitele sugulastele külla. Viimati käisime seal uut aastat vastu võtmas.. aeg käib kiirelt.. loomulikult tahan väikest Henrit näha!

Nüüd tuttu ja homme on äratus kell 10:00
Juhei!
Just nagu Tuuli, nii küsin ka mina: "Kes see tarkpea ütles, et ülikoolis läheb kergemaks ning aega on rohkem?!"
S***a ta on! :D

Ilusat võistlust Sulle homseks, õigemini tänaseks.