laupäev, 26. september 2009

Olgu, mõtlesin, et hakkan nüüd kirjutama siia Leedust ja reisist ja inimestest ja sellest lahedast projektist, aga kui see kast ette tuli, kadus ka igasugune isu.

Imehea nädal oli, tõesti, väga hea nädal.
Esimest korda tunnen pärast projekti, et tahaks nende inimestega kohe VÄGA edasi suhelda.
Mulle nii meeldis see.. kogu meie tegevus ja grupp.
Kõik meeldis, isegi see, et hommikuti sai piim otsa ja kellelgi ei olnud sellest sooja ega külma ning.. üldse.. mingid korralduslikud viperused jätsid lõppkokkuvõttes külmaks. Viskasime nende kulul nalja ainult ja olime positiivsed ning rõõmsad edasi.
Sain üht teist kõrva taha panna.. tõesti, meetodid, kuidas meeskond paremini toimiks.. võiks toimida. Kõik oleneb eelkõige inimestest ka.

Ahh, armas.
Reisides õpitakse inimesi paremini tundma. Mul on ääretult hea meel, et mul õnnestus Reinu uuesti tundma õppida. Seekord oli tegemist positiivse kogemusega. Vahel on negatiivne ka olnud.
Aga negatiivne saab ka ükskord positiivseks. Väga vajalik on mõista, kus on su tugipunktid.
Rein ütles häid asju, mida tuleb elus meeles pidada.

Jah. Ma tunnen ise ka, kuidas see paks nahk kasvab. Tuleb kasvatada. Hea on, tegelikult.
Nii ei tee iga väiksem ja suurem asi enam hullumoodi haiget ka.
Õppima peab. Protsess on. Ega siis kohe ei saagi.


Ma ei tea, mis saab, kuid korda saab ükskord ikkagi.
Kõik asjad on siiani väga sassis. Kogu sisemus on sassis.
Vahel on selline tunne, et see, mis ma teen, on kellegi teise poolt tehtud.
Väga kaootiline on see elu juba pikemat aega olnud.

Igatahes, ma ei oleks osanud loota, et nii hea ja mõnus nädal saab olema. Sai ning ma jään seda rõõmsalt taga igatsema.
Aga ma tunnen, et nahk kasvab juba pikemat aega.

Raske oli Eestisse tulla.

reede, 18. september 2009

MA LÄHEN KOHE HULLUKS!

Eile tegin paar kasti aruandes ära. Kodutöö on peaaegu valmis, bussis saadan ära ning..

TAHAN KIIREMAS KORRAS SIIT MINEMA SAADA!
KOHE SAAN!

TA AJAB MU LIHTSALT HULLUKS!


:D

neljapäev, 17. september 2009

Üks väga hea päev Tallinnas. Pole ammu nii tundnud. Kaua tehtud kaunike.
Sain Agnesega kokku ja siis Sandraga. Tema beebi on nii armas.

Ja Tema!
Kruvib mu lootused nii lakke kui vähegi saab.
Need kallistused on ju samad, mis siis. Isegi paremad.
Ja see lause..


Mina ei tea. Olen õnnelik ja ei hõlju pilvedes. Samas loodan ikkagi, kuna mul on ju võimalus. Kasvõi kunagi tulevikus, aga on. Kui ma tahan ja jõuan, siis on.


:)

Palju õnne sünnipäevaks!

laupäev, 12. september 2009

sest see katkine oleks segab

Südant kinkida, pole mul südant.

Aeg on üles harida muld.

Päike paistis ja ilm oli ilus.
Nüüd vaid vähesed taimed on elus..


Ahh, ilus.



Ja siis ta tuleb ning viskab selle küsimuse lauda ning mina peaksin justkui vastama. Ning siis ta tuleb ja ütleb, et tema on nii ja naa ning mina ei oska enam olla.

miks mitte kohe?
või, et huvitab..
või, et lausa hoolib..
mis sul mureks?
või et ei tüüta..

imelik, kuidas need õiged sõnad tulevad just siis kui ma ikka väga väga tahan öelda täpselt nii nagu on. Samas.. imelik, kuidas need valed sõnad tulevad just siis kui ma ikka väga väga tahan öelda nagu on.
Aga vot, täna tulid õiged.

surnud ring, ometi on ikka elu ka.


Tahan homset päeva ja õhtut ja siis tahan tagasi Viljandisse.. kodus on ka hea. Täna on kuidagi mõnus õhtu.



Hea on teada, kes jagavad sama, mida ise jagan. Sama ühisosa. Kindel.
Haige, kuidas see lootus jälle kasvab.
Ma ju tean, et see on surnud ring.
Praegu manasin silme ette olukorra ühest meditsiinisarjast, kus inimene kaotab elu, masin on ühtlase, pideva piiksu peal ning üks inimene püüab paaniliselt lamaja elu päästa. teine seisab kõrval ja vaatab vaikides pealt. Ta teab, et nüüd ongi ju kõik ja see ei aita enam.

Mul on sama. Lamaja on see, mis elu raskeks teeb (eks selle kohta saab erinevalt öelda). Elustaja olen lootuses mina ja pealtvaataja olen teadlik mina.

Vastik ikka.


Nohu on.
Juba vähemalt seitsmes haigutus oli ja vähemalt viies "Aed".
Magama.
Voodi on Viljandis.

pühapäev, 6. september 2009

param-param-param-pa-pa

kui oled korraks üksi on kleepekad kohe küljes ja lahti ei saa

tulevad lihtsalt juttu vestma ja siis ei taha pärast ära minna

ega nad oma nr kitsid kül ei ole



Ütle mulle, kus leidub veel selliseid? Mina ei ole neid veel kohanud. Vaatasin eile filmi "21 grammi" ja ma tundsin seal kohati ennast ära. Ja nii ju ongi, nii ju ongi.. ning siin ei puutu asjasse see, millised on su põhimõtted või soovid ja tahtmised.. siin pole kasu isegi mitte kogemustest või näpunäidetest, mida üks või teine on jaganud. Inimene õpib iseendast kogu elu.


kas ma tohin ise sulle teha süüa ?

ma siin mõtlesin et peaks rääkima sulle

oot ma mõtlen kuidas seda õelda



ma tahaks, et see msn kaoks siit vahepealt minema ja et ma saaks sinuga päriselt rääkida

ma tahaks sulle silma vaadata ja siis sinuga rääkida



Ütelge mulle, et maailmas on veel selliseid ning ma ei usu teid. Ma võin ju sisendada, et on, aga pole. Millal hakkan ma nägema teisi..

Mu peas kummitab juba mitu kuud ja pidevalt üks Jane öeldud mõte, mille nüüd poolenisti oma sõnadega kirja panen: "Kui see ei ole armastus, mis siis veel on? Üht inimest ei saa nii igatseda ja teda taga nutta kui ta pole tõeline tunne, kui see pole tõeline armastus!"





Ja nii ongi. Auk on või.. lukk on ees või.. ma ei tea, kuidas kõige õigem oleks seda öelda. Ma memoreerin, ei nuta, aga memoreerin nii, et ei oska praegu sellest seisundist välja ka tulla. Selline tunne, et kõik on praegu nii nagu oli siis. Täpselt selline tunne.


Ma tõesti ei tea, kus leidub selliseid, kes hingata lasevad, selliseid, kes ei piira ja ei muutu läägeks oma meelituste ja komplimentidega, selliseid, kes pole ülikorralikud ei oma riietuses ega tegudes, kes on valmis kohe ja nüüd midagi uut proovima, selliseid, kes ei flirdi igaühega, mis/kes vähegi liigutab või paljastab oma keha, selliseid, kes ei mõtle kohe täna kodu loomise mõtteid ja ühist laste kasvatamist, selliseid, kes ei keeruta tühjast tüli üles kui ma tahan 2 päeva järjest tegeleda ainult oma asjadega ning ei leia tõesti muu jaoks aega, selliseid, kes ei nori iga pisiasja kallal, kelle jaoks pole oluline, milline ma välja näen, kes ei jäta mind maha kui ma homme oma juuksed tahan maha ajada või siniseks värvida, selliseid, kes ei küsi iga asja peale minu nõusolekut või arvamust (kas sulle ikka sobib nii, kuidas sa ise sooviksid, kas see pluus või too pluus, kas ja kas ja kas ja kas) - ma ütlen selle peale: MA POLE SU EMA! Otsusta ise, oled juba päris suur. :), ehk siis selliseid, kes ei taha minust hommikust õhtusse sõltuda nagu oleksin ma tõesti toit, hapnik, vesi ja muud eluks vajaminevad elemendid, selliseid, kes teevad spontaanseid telefonikõnesid ja ei saada igal õhtul kohustuslikku head-ööd-smssi, aga sellest olenemata ikkagi hoolivad ja väga! Võiks öelda, et lausa armastavad! Selliseid, kes hindavad, mida ma teen ning väärtustavad mu panuseid, kuid ei pillu ülemäära kiitvaid komplimente (näiteks mõne raske eseme - kapi või laua - ühest kohast teise asteamine ei ole minu silmis küll tegevused, mida ülemäära kiitma peaks hakkama).



Ma tõesti ei tea!

Kaua veel võtab aega surnud ringist väljasaamine.

Niikaua, kuni terveks saan.

Juhei, milline ilus vastus.



Olgu, nüüd küll sööma ja kohe!