esmaspäev, 10. september 2007

Kas annan otsad, annan otsad või annan otsad? :D

Nonii.. vähe aega on jäänud ja mul on tunne, et kohe tuleb see seisund, kus mu pea lakkab mõtlemast. Tunnen, et terve Põltsamaa tegevus on hetkel minu vastutusel.
Kätrin jagab juhtnööre Tallinnast ja mina möllan siin. Kõik sujub.. vist. Kui vaid poleks seda kooli.. ma suudaks õigel ajal internetis olla, kirjadele vastata, sponsorite juures ära käia.. ma jõuaks kõik tehtud. Kuid kuna mul on kool, siis ei pääse ma alati sinna, kuhu soovin.

No.. deemit..

Siiski on sisetunne hea! Ja kui see kõik ükskord käib, võime ainult õnnitleda üksteist. Ja kui see ükskord läbi saab, siis ma võin ennast hoolega õnnitleda.

Ma lihtsalt tean, et kõik õnnestub, kuna nii pikk maa on käidud.. no ja kes see siis enne lõppu alla annab.. ei anna ikka küll :D



Eile kirjutasin poole kaheni öösel kirjandit. Puterdan sellega praegugi veel. Hetkene idee on täna see valmis kribada ja homme õhtul paberile saada ning kellegi usaldusväärsega (näiteks mu õega) kolmapäevaks kooli saata. Päris hästi kõlab.

Oijahh.. kool kool kool.. miks tulid sa nii vara?


Iseenesest on päris armas olla. Millegipärast, kui mul on aega maa ja ilm, siis ei ole inimestest kippu ega kõppu, kuid nüüd, kui olen elu kiiremas keerises üldse.. siis nemad tulevad lagedale oma suurepäraste ideedega. :D
See on fantastiline, et mul on nii toredaid sõpru ja kaaslasi! Ma luban, et kui noorsoovahetus läbi saab, siis hakkan ükshaaval neid oma kauaoodatud tegusid ellu viima ning kohtume.. kohtume, kohtume. Kohtun toredate inimestega.

Kuid alles siis. Mitte veel.

Nii.. ühiskonnaõpetus on kuues tund, mis tähendab, et saan enne seda 20 minutit arvutis olla (ehk). Midagi positiivset!!! :D



Kätrin ka juba magab.. oeh..
Tuleb lihtsalt homsele vastu minna, ega siin muud üle jää. Ja lolliks ei ole mõtet ka end mõelda. Niikuinii pean ootama homset.. mis ma ikka rabelen.



KÕIK SAAB OLEMA SUUREPÄRANE! Jei!
Kohtume!

Kommentaare ei ole: