Olen juba 2 korda suure teksti maha pannud.. aga ma ei kirjuta seda siia.
Ütlen vaid seda, et mul on nii KÕRINI!
Tahan teha midagi inimestega, kes tahavad sama palju või veel rohkemgi kui mina. Tahan heinamaale joonistama, tahan mere äärde, päikese kätte.. loojangule ja tõusule. Tahan toredaid inimesi enda ümber ja mahlakaid vestlusi. Tahan head muusikat ja nautida elu.. aga mitte sedasi..
..selle pasa sees.
Vahel see tõesti on nii. Pask.
Viimati oli mul tõsiselt mõnus Tartus, Timoga. Janega, kui me kella kolmeni juttu ajasime. Ja Kadri pool eelmisel nädalavahetusel ning Maritaga ühel argipäeval..
Need olid mõnusad ajad.
Tahan välismaale.. tahan.. aga nii viltu veab.. ometi ma loodan veel. Ikka veel.
Ja samas tahan Eestisse, kuid siit eemale.. keskkonnavahetust tahan.
Dagö on hea.. laulab mulle kõrva hetkel oma uusi lugusid.
Ah, mis seal ikka, elame-näeme.
Varsti saan kõigest lahti öelda.. millest tahan.
Vampiire on kõik kohad täis.
jah.
Vähemalt pole õiged.. tunded kadunud.. emotsioonid pole kadunud.. ja õnneks ei kao kuu kuhugi.. ning ööd ei kao.
Ma tahan ainult koolile end pühendada.. või siis teha kooli kõrvalt midagi, mida teised ka teha tahavad. Vastik on teha midagi, mida kõik ei tahagi nii väga teha.
Ja ma tahan nii väga, et osad vanad asjad leiaksid oma lahenduse. Jah, ma pean seda siiski rääkima.. isegi kui ma tunnen, et enam ei peaks. Pean küll. Jah, ma pean, sest ma tunnen, et seda on vaja.
Aga need vanad asjad ei saa ju lõppeda veel. Ja ka see on..
Vastik.
Ja kõrini.
Aga ometi olen ma päris õnnelik.
Oma väikese igatsustundega.
Vaheldust.
Vajadus.
Ma lähen nüüd pesema. Ja kujutan ette, et olen kusagil ära. Eemal. Tünnisaunas või Sinises Laguunis või Peipsi järves või Amazonase vihmametsas või Vahemeres.. ükskõik kus, aga mitte siin.
Varsti näeme (sina, teie, Sina ja Sina ka)!
Ja ma tahan näha ainult tahet täis nägusid, muidu ma lihtsalt lähen ära. Ja veel varem, kui plaanitud.
Mitte, et see peaks kedagi hirmutama.. lihtsalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar