Kadi teeb nüüd oma ennustuse "Eesti otsib superstaari" saate kohta.
Kuna ma ei tea, kuidas nad järgmine kord laulavad, siis ei oska ennustada, kes välja läheb, kuid Arno ja Jana on minu arvates ühed tugevamad ja Artur ning Kristiina meeldivad ka. Millegipärast arvan, et superfinaalis on Jana ja Arno, kuid mul ei ole mitte midagi selle vastu, kui seal on Kristiina või Artur. Nii ma nad jaotan :)
Õhtu on ilusamaks läinud. Päeval sadas robinal vihma. Õppisin ajalugu ka natukene. Aega justkui oleks, aga pole. Enam ei tasu niisama vahtida, nüüd pean täistambiga õppima, siis on viimastel päevadel enne eksamit hea kindel tunne. Seda tunnet on vaja.
Ma ei jõudnud täna muusikakooli kontserdile, ema ja isa käisid. Und ei ole. Kuidagi.. selline.. millegi vajadus on. Ma veel ei tea, mille, aga midagi on puudu. Midagi olulist on puudu. Ehk ammutan seda mõnest laulust, mida kuulan tänase õhtu jooksul.. ei tea. Joonistanud pole ka nii ammu, aga ausalt öeldes.. pole aega (see ei ole mingi vabandus!!!) ja pole tuju ega tahtmist (juba läheb) ka.
Küll ma joonistan! Küll ma joonistan, kui ma väga vajan!
Natukene tühi on.
See teeb nukraks.
Nädal on läbi saamas, ootan uuelt nädalalt palju õppimist, asjade selginemist (need asjad, mis on seotud projektidega), nädalalõpult ootan lõõgastavat vaheldust ja selle kõige sekka tahan ma vahepeal..
..tunnen sellest nii suurt puudust. Ammu enam pole inimestega suheldes kuhugi sügavamale välja jõudnud. Me lihtsalt räägime.. inimesed lihtsalt suhtlevad.. teevad suud lahti ja panevad jälle kinni. Mõni saab nii, mina ei saa.. mitte lihtsalt suhtlemist ei pidanud ma silmas, vaid..
..mõni saab nii, et ta ei vaja sellist rääkimist. Sellist teistmoodi olemist, seda.. ma tean, mida ma mõtlen. Ma ei tahagi seda lahti harutada. Ma lihtsalt loodan, et ma varsti saan.
Kui nad leiavad aega... kui nad ometi leiaks aega, ükspäev.
Vahel on endal ka hale seda tahta.
Äkki peaks lihtsalt vaikselt passima.
Ja veel... ausalt, ma tahan selle ammuse asja ära lõpetada. Palun, et see päev tuleks, kui ma saan ükskord ometi ennast tühjaks rääkida või siis lihtsalt küsida Sinu käest: "Miks?"
Kõigil pole vaja, aga mul on seda vastust väga vaja. Enda pärast. Mulle enamasti meeldib, kui asjad on selged. Inimeste vahel on asjad selged ja pole mingit puiklemist ja kahtlaseid pilke ja neid kummalisi mõtteid, mis praegu on. Need valed arvamised ja... see teeb asjad ainult keerulisemaks ju.
Ja teinekord meeldib mulle, kui asjad pole selged, ainult sel juhul, kui ma tean ja tunnen, et see teine inimene ei ilusta kunagi enda lugusid valedega. Ainult sel juhul. Ja neid on vähe. Siis võivad asjad saladuslikud ja müstilised olla.
Lugeja ei pruugi aru saada ja ta ei peagi. Tähtis on, et ma ise saan, kas pole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar