laupäev, 8. november 2008

Ära arva siin midagi

Tegin rekordi.
Neljapäevane loeng lõppes oodatust varem. Lippasime Kätliniga rongile ja ligi kolmetunnine sõit võis alata. Vähemalt hoidsime raha kokku. Esimest korda otsustasin Tallinnasse niisama minna, ilma et toimuks mingi koolitus või seminar. Täiesti niisama.

Pole nii ammu sõpru näinud. Nüüd nägin liigagi palju inimesi.

Ainult head emotsioonid. Noh, osad kohtumised oleksid olemata võinud olla, aga paratamatus. Elu viib meid ikka kokku sellega, millega ta ise tahab. Mina olen ju igavesti patuoinas.. vähemalt tean ise, kes olen ja kes pole. Kes hoiab rihma?

Istusime siis Timo, Agnese ja Sandraga pitsarestoranis. Jõime tasuta kohvi ja teed. Töötaja eelised. Ajasime juttu. Ausalt öeldes, pole ma kaua aega end nii hästi tundnud, kui Timot näen. Ei teatanud ette, et tulen. Lihtsalt helistasin talle, et olen seal ja võiks kokku saada. Ta oli sama unine nagu alati. Andis head energiat nagu alati. Seekord paremat kui eelmine kord. Inimene, kes paneb oma töösse rohke kui kuhugi mujale. Armastab tööd, mida teeb.

Tegelikult oleksin veel kauem tahtnud Tallinnas olla. Inimeste pärast.
Agnesega on hoopis teisiti. Kui me iga päev ei kohtu, on palju parem koos olla. Ta isegi kallistas mind seekord. Armas!

Hea on üksi Viljandis olla.. pole võimalust kedagi näha. Vahel on see isegi hea.

Kummaline.. jah. Tead, olen tugevam kui kunagi varem. Minu proovikivi. Ma ei sula iga sõna peale ja ei jookse iga pilgu peale.
Olen enda üle uhke! Tõrge on iseenesest minus ja mul on selle üle ainult hea meel. Miski ei lase vaba olla. Nii peabki olema.

Mõtted on liiga laiali hetkel. Õhtul teatrisse. Tahaks hoopis minema reisida. Pikaks ajaks.

Kings of Leon!


Mait on läinud.

Kommentaare ei ole: