Appi, kuidas ma ei viitsi siia kirjutada.. selline tunne, et laon oma mõtted ja tunded siia maha ning kõik kaob.. nagu Helgi Sallo ütles, et tahad hoida mõtteid ja sõnu enda teada, kui sa kord selle välja lased ega siis sõna enam kinni püüa. Hea on olnud. Alustades 28. detsembri külastusest ning pikast jalutuskäigust Põltsamaa tänavatel ja lõpetades vanaema külastamisega.
Erilised hetked eriliste inimestega.
Täna lähen maale ja kavatsen veeta parima aja parimatega..
Muusika on eriline, Vahur Kersna saade oli eriline ning Sina ütlesid mulle täna ilusasti: tahan sinuga kohe väga rääkida
Mina ka!
Ma ei tea, kas see soov püsib minus ka aastate pärast, kuid praegu tahan elada nagu Jaan Tätte - mina olen siin ja Tema on seal ning kui me näeme, siis armun ma üha enam. Jah! Olen nii vastandlik.. juba oma olemusest leian vastandusi. Mulle meeldiks, et mu sõbrad oleksid rohkem olemas kui ma neid vajan. Samas hindan ma väga seda vähest aega, mil saame koos olla. See inspireerib!
Teinekord olen väga pahane, et ei saa ringi uidata, inimestega suhelda, seltskonnas olla, uusi mõtteid ammutada.. ja vahel tahan just üksi olla nagu Jaan Tätte. Joonistada oma pilte ja maalida merd, loodust, tundeid.
Kersna ütles loomise kohta hästi: pliiats lihtsalt kirjutab ning mingi vool tõmbab teda, sina püüad tal lihtsalt kannul püsida.
See, mis saab maise kuju.. peidab endas midagi ebamaist, samas loomulikku. Vahel on hea, kui ainult ise saan aru, mis see on, aga teinekord tahan, et teine saaks ka. Tema sai.. ning hea, et neid on veel, kes saavad.
Süda ütleb, et olen leidnud midagi uut ja head.. kellegi, kes võiks minust aru saada ja sooviks minuga oma mõtteid jagada.. ja.. no.. kuidas ma seda ütlen: armumine on ilus!
Mulle sobiks pikamaa suhe.. ma ei tea tegelikult seda, aga elu on näidanud ja süda ka sees.
Uuesti ja uuesti ja uuesti. Selleks pean veel palju elama. Midagi nii puhast ja hingele vajalikku ei saa justkui kohe ühe hetkega tulla, selleks tuleb vaeva näha.. no mitte vaeva, aga keha ja vaim peavad justkui valmis olema või, ma ei oska seda kirjeldada. Olen vist kogenematu ja rumal, aga ma usun suurde armastusse, sellisesse, kus tuleb see üks ja Sa tead, et ta on õige. Kuigi elu tõestab vastupidist - me ei tea kunagi, kas just Tema on See õige.
Ma ei usu armastusse esimesest silmapilgust - armastus peaks olema justkui midagi sellist, mis aja jooksul kasvab mitte ei tule ühe hetkega ja ongi päral.. Inimene ei ole ka kohe inimene ning puu ei ole algusest peale puu.
Eks iga inimene, kui ta armub, arvab, et see ongi see! Õige tunne ja inimene.. ma tunnen, et see peab olema justkui midagi muud.. ma võin olla mitmeid kordi kiindunud, suurt hingelist sidet tunda, aga kui sellest jääb midagi puudu.. mingi osake.. siis see pole armastus, on hoopis midagi muud.
Appi, ma ei tea.. ma tõesti ei tea. Tean vaid, et mul on täna hea olla ning parim on alles ees.
Püüan võimalikult vähe mõelda sellele halvale neile, kes mind sisimas vihale ajavad.. keskenduda nii nagu kooliaasta alguses - mina ja olulised inimesed. Muu on vaid närvikulu ja.. kui arengut ei toimu, siis tõesti.. kaua ma luban enda hinge ja närvidega mängida.. kaua.. miks ma seda üldse teen? Sest ma ju teen. Lasen endaga mängida. Annan liiga kergesti andeks või polegi siia koer maetud?
Iga asi omal ajal.
Kirju postitus, ma saan vist üksi ainult selle igast tahust aru.. aga las siis ollagi nii. Täna on nii.
Ilus on ja täna ajab see mind nutma.
Väikesed asjad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar