esmaspäev, 22. veebruar 2010

No time to sleep

No time to sleep - Tina Dico


Me oleme teinekord nii ülekohtused. Mõelda vaid, abielunaine käib väljas ilma abikaasata ja viskab mõne meeldiva pilgu ühele hoopis teisele kontekstist väljas olevale noormehele. Kõrvaltvaatajad ei suuda ära imestada:

"Kuidas ta võib?"
"Miks ta nii teeb?"
"Libu!"
"Tal on ju nii hea mees..."

Me ei tea mitte midagi.
Enamus ajast me ei tea teise elust mitte tuhkagi.
Seega pole ka õigust hukka mõista, aga ometi me teeme seda.
Igal vabal võimalusel on vaja kellelegi silte külge riputada.

Õiglustunne ja.. eks on vajadus end hästi tunda.
Mõelda vaid, mina tean ju kuidas tegelikult elada..
ei tea. Mitte keegi ei tea.
Seega, mitte keegi pole piisavalt tark, et hukka mõista.

Olgu, ei ole ainult üks tahk.
Vahel peab ka vahele astuma.



Või siis olukord, mil süda on murdunud tuhandeks killuks, välja kistud, ära antud ja otsustad, et tahad hullata, maurata, lõbutseda.. ükskõik, mis hullumeelsusega hakkama saada, peaasi, et need mõned tunnid seal baaris saaks pea olla tühi ja süda kujutletavalt terve. Nendeks mõneks hetkeks. Ja oled valmis tegema ka selliseid tempe, mida muidu ei teeks. Mitte kõike, kuid siiski.

Ning jällegi, oled nõrk, vilets, jobu, rumal naine, et endast ja maailmast aru ei saa.

"Miks ta nii käitub, see pole ju maailma lõpp"
"Saa üle!"
"Ega sul ema ära surnud, et sedasi kurvastad"
"Hakka elama.."

Aga vot on nii kurb, justkui olekski maailm kokku kukkunud ja kas pole siis õigust põhja vajuda, et uuesti tõusta. Ei ole?!
Muidugi on.


Me oleme vahel ussid ja õelad.
Kõik me oleme vahel ülekohtused ja vastikud.
Mõistame hukka, räägime taga, aga ise ei tea sügavusi.
Oluline on teada sügavusi. (mulle tundub, et olen seda kunagi varem siin maininud ka..)




Millal inimene targaks saab?
Sest, olgem ausad, vigadest õpitakse ainult siis, kui need tõsiselt haiget teevad.




Mida ma veel ei taha?
Maailm ei saagi ju olla üleni läbipaistev ja siiras.
Inimesed ammugi mitte.
Elu vürts ongi ehk rääkimine ja imestamine selle üle kuidas ta saab? kuidas ta võib? miks ta üle ei saa?

Sest millest räägivad praegu need sajad tuhanded naised kohvikutes, telefonides, parkides teisel pool maakera..?
Vürtsitavad oma elu.
Mitte ainult, loomulikult mitte.


Ja on terve rida neid, kes istuvad öösel oma arvuti taga ning trükivad mingisse blogisse oma mõttesähvatusi ja eks ole ka see üks elu vürts.
Nagu poleks mul muud teha, ikka vaja siin leelotada, mismoodi elu võiks käia või mismoodi ta mulle näib.


Inimesed..
müstika!





Ma tahan vürtsi!
Aga midagi teistsugust.



Tahan riideid disainida
joonistada
maalida
katsetada uusi meike
soenguid ja värve
reisida
lugeda
rokk-kontserdile!
autoga sõita ööle vastu
suvel heinamaal joosta
öösel ikka

tahan end üles lüüa
üllatada
üllatatud saada
väriseda
joovastuda
harida
head fotokat

Mul on unistus oma kunagisest kodust.
tahan selle ise disainida
tahan Robertiga USAsse jazzi kuulama minna ja rokk-kontserdile ka
seiklema
nautlema
puhkama
harima

praegu loon eeldusi



ennekõike tuleb homseks kott pakkida ning hommikuse bussiga Viljandisse sõita.
Elu on kuradima hea!

Peaks kuldsuid ikka kuulama minema.
Pole ammu midagi vaimule saanud.
Varem sain kogu aeg.

Kommentaare ei ole: