Hakkan huvijuhi portfooliot kirjutama. Palju kirjatööd ja vähe päikesepaiste käes olemist.
Palju arengujuttu ja kogemusi läheb täna ning homme paberile.
Olen ikka veel sooda.
Peaksin juba pesema ja bussi poole sättima, kuid kaalun tõsiselt, kas see nädalavahetus tasub minna, kuna juba homme õhtul on Egerti ja Kalvi sünnipäevade pidamine.. samas järgmisel nädalavahetusel on Viljandi maakonna laulupidu, kus kooriga üle mitme nädala taas üles astume.
Muide, kooriprojektid Kulkasse ja TÜÜEle on saadetud!
Pöidlad pihku!
(portfoolio peatükk)
Vahepeal saabus Priit koju. Nii tore! Tõsiselt.
Viimane esinduse pidu sai peetud.
Jess!
(veel üks portfoolio peatükk)
Laagrikasvatajate eksam sai samuti tehtud!
(taaskord portfoolio peatükk.. enam-vähem justkui sobiks)
Nüüd ongi nii, et Võhandu jõgi vallutatud ja esimene kanuumatk tehtud.
Peaaegu 3 päeva ning 2 ööd metsade vahel keset kaunist Lõuna-Eesti loodust.
Mul on kõik kohanimedki meelest läinud.
Paidra järve ääres ööbisime esimese öö. Tegin oma esimese supluse 18. mai hilisõhtul ülisoojas supivees :D
Hommikul koolitas meid Levo Tohva koos ühe teise noormehe Mikuga. Levo muide on Eesti Matkaliidu president ja kogemusi on tal mägede ja jõgede kaupa üle kogu maa kokku kogutud. matkajuht.ee saab rohkem uudistada.
Kui teooria osa kuulatud ja selge ning paar praktilist harjutust kajaki ning kanuuga järve peal tehtud, liikusime oma stradipaika Võhandu jõel.. kahjuks ei mäleta üldse algusepunkti.
Jõgi oli kivine, takistusterohke - puud rippusid jõe kohal ja nende alt oli kohati väga raske läbi pääseda. Vool oli teinekord väga tugev ja kärestikud närvikõdi tekitavad.
Paaris olime teisest rahvusest tudengitega (meie oma kooli multikultuursed huvijuhid). Oli päris suur hirm või ja?!!
Ma ei oska ju väga hästi ujudagi ning ammugi mitte kanuuga sõita ja sellisel jõel nagu Võhandu seda on. Hiljem Levo tunnistas ka, et andis meile parajalt suure pähkli, et võimalikult palju kogeksime. Ja muidugi kukkusin mina koos oma naabriga keset kive ja voolavat vett ümber. Päästmine meie õppejõudude poolt oli väga kiire ja asjakohane.
Hirmus ja lõbus ühekorraga. Täpselt nagu seiklusele kohane.
Viimaks kui ööbimispaika jõudsime langesime surnud sääskedena telkidesse (neid oli seal tonnide kaupa võrreldes näiteks Viljandi Paalajärve sääskedega). Inimestel on käed ja jalada otsast otsani ära söödud ja kuplasid täis. Mul on vedanud, sääsed mind väga ei armasta.
Järgmisel hommikul tõusis nutt kurku, kui uuesti kanuudsse ronisime. Seekord vedasime kotte kaasas ja vahetasime paarilisi ning ma pidin tüürima hakkama (olen ju "professionaalne" tüürija!) Rada pidi veel raskem tulema. Takistuste ja kõige muuga.. hirm oli sõna otseses mõttes naha ja kontide vahel. Isegi väikene sisemine paanika.. mis saab, mis nüüd juhtuma hakkab?
Ja ka see on seikluse ja elamuspedagoogika tunnus.
Lõpp on teadmata, tegevuse kulg on etteaimatav, kuid teadmata.
Hirm ja rõõm läbisegi.
Paanika ja eneseületamise kogemused.
Ma mõtlen, et see, mida ma õpin ja kunagi noortega tahan teha, peab minus ka närvikõdi tekitama, üleni läbi raputama ning endasse imema, muidu ei ole ma südamega asja sees.
Ning elamus pakub mulle ka avastamise võimalust ja närvikõdi ning avastamise vajadust!
Tegemise vajadust!
Õige valik.
Elamuste kaudu avastab inimene endas nii palju. Väga palju!
Jõudsime millalgi pärast lõunapausi sihile.
Kärestikke oli palju.. mõni oli ikka selline, et kohe põrkame vastu kiviseina.. ja põrkasimegi :D
Mõtlen, et Piret (minu teine õppejõud) rääkis meelega meile teise kanuutamisepäeva alguses, et rada läheb järjest raskemaks, kärestikud on suuremad ja loodetavasti ei kuku keegi ümber, kuid tõenäosus on suur..
Meelega seepärast, et me end hullemaks valmis paneksime ja siis kogeksime, et tegelikult oli päris tore ja isegi natukene rohkem lihtsam kui eelmisel õhtul. Et kogeksime suuremat joovastust..
Ta on kaval.. tõsiselt.. ta oskab väga hästi närvikõdi tekitada. Seepärast tuleb meile ka draama kasuks. Peab oskama näidelda. Nendel kahel asjal on omavaheline seos täiesti olemas.
Kuulsin, et vanemate kursuste seiklejad lähevad Sergei (meie õppejõuga) langevarjuhüppeid tegema. Maksab 1000 krooni, kuid on seda väärt.
Järgmise aasta prioriteet: koguda raha langevarjuhüppeks. Kes tahab liituda?
Roberti kutsun ka.
Kanuumatkale lähme ka temaga kunagi. Väga hea suhtlemisokuse õppimise koht.
Eile õhtul käisime Tuuli, Marge ja Mercaga Paala järves ujumas. Mõnus supp.
Öösel käisime Robertiga samas kohas ujumas.
Täna hakkan õppima ja õhtul saan ehk ujuma. Randa tahaks ka, kuna järgmiseks nädalaks lubab juba pilvi ning vihma ja kraade alla 20-ne.
Igatahes nüüd helistan emale, ajan Roberti jalule ja lähen üle mitme päeva normaalselt duši alla!
Koju ma vist ei saa jah..
Järgmise nädala tegemistest märkimisväärsemad on 24., 25. ja 27. mail aset leidvad rippsilla laskumised. Ise teeme sõlmed ja ise hakkame lapsi ning teisi vabatahtlikke (oled valmis osalema?) alla laskma. Õppejõud on muidugi ka olemas.
27. mail, kell 14:15-17:45
26. mail saan kokku Arega, et oma laagripraktikast rääkida.
Pagan, mai saab juba läbi ja millal ma filosoofia eksamiks õpin?!
Maiste sööb elusalt.
Ta on inimlik, aga elusalt sööb rohkem kui ükski teine õpetaja või õppejõud seda on teinud.
Nii, ülakorrusele nüüd!
PS! Kintsud ning käevarred ja õlad + nägu on punakad punakad. Peagi pruunid mis pruunid. Päike praadis hoolega mu nahka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar