pühapäev, 5. juuni 2011

...et sa sisemiselt kasvad ja muutud rahulikuks ja ei pea maailmale oma valu välja laskma...

Istume Pille sünnipäeva peol koos meie toredate välismaalastega. Oleme täna väga palju õppinud. Sisse vaadanud.. ja nii see käibki, iga asja kohta.
Õhtu muutis veel imelisemaks see, et lisaks rakenduskõrgharidusõppele on võimalik mul omandada ka tasuta bakalaureuse haridus. Olen ligi pool aastat oma peas seda mõtet veeretanud. Siin koolis õppides ei kasva iga aastaga mitte noorsootöö ja huvihariduse isu, vaid õppimise isu üleüldises mõttes. Tahan õppida ja võibolla hoopis midagi teistsugust.. mida siduda sellega, mida juba tean ja oskan. See on kingitus mu peagi lõppevale kolmandale aastale!
Päeva krooniks on Roberti diplomikontset.. see oli sõnuseletamatult raputav! Algusest lõpuni. Olen hetkel liiga pilves rõõmust ja heast meeleolust, et korralikult mõtteid kirja panna. Kibelen tagasi inimeste juurde..

Tal on nii palju sees, mida anda ja ta oskab seda teha. Vahel mõtlen, et kas tõesti peab inimene oma elus kogema valu või tõelist kaotust, et temast saaks mitmetasandiline inimene, kes ongi nagu ta on ja suudab anda edasi seda, mida mitmed ka parima harjutamise ja õppimise tagajärel ei saavuta..
Sest ma ka püüan olla veel parem inimene ja teen selle tarvis endaga tööd.. õpin ja süvenen sellesse, mis meeldib, et saada paremaks, aga ometi jääb midagi veel vajaka - elukogemus või see sama kurbus ja valu.

Robertiga koos olles olen kokku puutunud inimestega, kelles on see salapärane "miskisugune rahu ja sisemine tugevus" ning pahatihti on nende elud olnud rohkem kui me sooviks inimesele, keda me silmaotsaski ei kannata, pigem, kelle teatud iseloomuomadused on meile totaalselt vastukarva.
Siin kusagil on tõepõhi all.. kohe kindlasti on.


Ainuke asi, mille pärast ma natuke mures olen on suvine töö.. mille otsimisega ma väga tegelenud pole. Ei ole selleks aega! Aga raha ei saa olema takistus unistustele..

mul on õnn ja takistused. Teetki ütles täna, et pidev heaolu ei vii edasi, vaid sa pead astuma rehadele, et ebaõnnestuda ja õppida. Muidu sa ei arene. Ja seda ma õpin pidevalt.. kuidas paremini areneda..




Lähen teistega vestlusesse.
Robert sai briljantse A, seesugust on raske meie osakonnas saavutada.. sest meie tööd pole pooltki nii isiklikud ja endast viimset välja andvad, kui on muusikaosakonnas või tantsuosakonnas või teatriosakonnas. Mitte, et peaks olema - ma imetlen, kuidas mõned inimesed suudavad end pahupidi pöörata, et mina kui mitte mingisugune muusikakriitik või teoreetik saan sellise laksu, mida saavad anda... nemad, kes seda annavad :)

Kommentaare ei ole: