teisipäev, 23. august 2011

Ja haamer tabas naela, täpne ajastus

The people who suffer the most are those who don't know what they want
Kas ma mitte ei ole seda juba korra siin öelnud?!


Millal see oli? Umbes täpselt aasta tagasi, kui ma Grey Anatoomiat vaatasin.. ja olen jälle sama ratta peal. Mis jälle, ikka veel.


Tuleb tõele näkku vaadata. Justkui ootan, et minuga juhtuks nii nagu Liziga, kes vannitoa põrandal oma öid veetis (Söö, palveta, armasta).


Peabki juhtuma, muud moodi ei saa. 


Miks on alati nii, et kui ma Tallinnast tulen, tekib pääsemise tunne.. nagu vesi, mis purustab tammi. Tahad sealt minema pääseda.
Kõik on läinud nii nagu peaks justkui minema, aga ma tahan, et asjad oleksid pöörased ja erinevas järjekorras.


Võib-olla on see hetkene emotsionaalne breakdown (nagu Agnes, kes vastas mu küsimuse peale: "Kas tulid lennujaamast?" .. "Ei, ma tulin.. noh sealt kohast, kuhu need laevad tulevad". Sõna - sadam oli siinkohal liiga kaugel ajusopis peidus.)


Ma ei taha avastada end järgmisel augustil samast kohast.


Kuidas olla nii.. kuidas saab Tallinnas üleüldse elada normaalselt? See ei tule mul välja. Nagu Meredith, kes püüab end petta, et on häppy and shiny.
Tallinn Tallinnaks, lihtsalt ma olen näinud juba liiga palju inimesi, kes peavad elama selleks, et käia tööl.. ma tean, kõlab nii magedalt ja tundub jabur. Aga see pole jabur. See ongi reaalsus. Ja ma ei saa öelda, et see on kellegi süü, ometi ei saa ka öelda, et pole..


Istusime täna Harju mäel ja me rääkisime. Siis ta ütles, et noh, mul viimane aasta nüüd, kas olen mõelnud tööle ka minna. Ütlesin, et hetkel ei jaksaks ja saab ilma ka ja ega ei igatse küll seda aega. Ja siis ta ütles, et millalgi peab elama ka hakkama ning keegi ei oota seda.
Mu peas keerles järgnevad 3 tundi agressiivne küsimus: ELAMA?
Ja vastus: mina ei taha elada nii (nagu ma olen endale selle hirmu välja mõelnud, kindlasti kõik inimesed ei elagi 'nii' '). Nagu õudukas.


See on nii erinev.
Hüppelauad (majanduslik, psühholoogiline).
Soovid.
Kindlus, et sa tead, mida Sa tõesti tahad.
Või, et Sa teed, aga Sa ei mõtle, et "äkki see pole see, mida ma tõesti tahan".
Sa lihtsalt teed.


Ma ei saa öelda, et mul on usk kadunud või kombin kusagil pimeduses. See on omaette teema.
Aga ma seisan kusagil paigal ja elu või keegi või miski tahab mulle midagi hirmsasti öelda, kuid ma ei saa sellest veel üldse aru.


Mis on iseenesest juba hea algus, milleni ma jõudsin.
Ma ei mängi kaasa ja ma ei lase endal seda juhtuda. Kuigi mul on soodumus.
Nagu alkoholism mõnel teisel.




Mitte, et see kõik ei oleks võinud jääda ainult mu enda pähe.
Raske on kerge olla

Kommentaare ei ole: