See oli ammu, mil ma siin oma suu avasin, õigemini, avada soovisin.
Teen selle sissekande mitte ainult seepärast, aga ma ei ole Maritaga ammu suhelnud ja Sa vist ikka käid siin vahepeal lugemas. Ma tahan märku anda, kuidas on.
Palju on. Minuga on juhtunud ilusad lood. Olen neis osalenud ja kuidagi narr on öelda, kuid ma olen tõesti õnnelik. Õnnelikum kui kunagi varem. Usun, et projekt andis tugeva elamuse ja muutis palju.
Nimelt jõudsime oma multikultuurse grupiga kirjutamise ja kriisi faasist koostöö faasi. 10 projektipäeva olid nauditavad ja õpetlikud samaaegselt. Esimest korda on mul sisemuses suur igatsus kogu selle keskkonna järele. Need 10 päeva muutsid mind, ma usun, et teisigi. Robert ütles pärast Tiina sünnipäeva, et isegi Teli on muutunud.. kuidagi küpsemaks. Kindlasti ei ole see ainult projekt, vaid kõik, mis oli enne seda, andis tõuke muutusteks. Nii intensiivses keskkonnas toimub pööre, eriti kui inimene ise selleks valmis on.
Kui ma selle noortevahetuse sisse läksin, ei osanud ma välja tulles aimata, mismoodi see meile head teeb.. nii palju, et soe hakkab. Ma avastasin endas selle sama vana hea Kadi, kes armastas nalja teha ja kellele meeldis inimestega rääkida ükskõik, millest. Mu suu oli ainult kõrvuni, kogu aeg, peaaegu. Me vaatasime tähti ja imestasime, miks Suur Vanker alla ei kuku. Ma olen hakanud inimesi armastama. Ja leidnud, et armastus pole midagi, mis on kahe või enama inimese vahel, vaid armastus on igal pool ja ta on suurem kui meie. Ta pole ainult me südames või ei teki ega kao. Ta on kogu aeg ja igal pool. Armastus on palju lihtsam.. inimesed ise teevad selle raskeks, panevad talle silte ja sedeleid külge, justkui vangistavad oma keelemaailmaga. Panevad end luku taha.
Viimasel õppeaastal siin ülikoolis olen leidnud endale omamoodi kursuse, kuhu ma tõesti kuuluda tahan ja kus inimesed mind tunnevad. Nagu keskkool.. mulle tõesti meeldis oma klass, eriti alguses ja ma tundsin, et ma olen osake sellest ja mitmed inimesed mu ümber tunnevad mind hästi ja mina neid ka.
Me räägime ülehomme loengus oma projektist teistele, kes hakkavad ka nüüd peagi kirjutama midagi sarnast. Nad olid eelmises tunnis juba õhinas. See on nii tore ja ja võibolla seepärast, et algul oli nii raske.
Kui me Robertiga pärast projekti kohtusime, ütles ta et on muutunud, ma tunnen, et ma ka. Öeldakse, et kui suhtes oled, kestab armumine kaks aastat. Selle ajaga on mõlemad teineteise halvimad küljed ära näinud ja alles siis hakkab üles ehitamine. Mida endaga teele kaasa võtta. Mis on see, mida ma tahan pakkuda ja mida saada. Me oleme seal praegu. Robert ütles: "Me liigume ühes ajas kõrvuti, me kogeme samaaegselt muutusi." "Mina näen sinna metsa taha, aga Sina näed eespool niitu, kus on lilled ja liblikad ja me tutvustame teineteisele neid maailmu" Ta vaatas niidust üle, metsa suunas, sinna eemale, sest teda ei kõnetanud lähedal seisev maailm (olenemata sellest, et Ta seda väga soovis!). Tema räägib mulle üldistest teooriatest, mis on juba enne meid kellegi targema poolt kirja pandud. Ta teab täpselt, mis puu või põõsas nüüd võiks abiks olla, toimida. Ja ma annan seda, mida ta on oodanud ja soovinud juba kaua aega tagasi. Lapsena.
Me vestlesime eile pikalt. Olime päev otsa sõitnud mööda Lõuna-Eestit ringi. Jõudnud Lätti kummipaadiga sõitma ja.. see oli nii tore reis. Veel mõned nädalad varem ei oleks Robert pillimängu jätnud ja mind sõitma viinud. Ta korraldas selle väljasõidu ja kaasas oma sõbrad ja ka Kadri. :)
Robert on .. palju kannatanud ja ometi armastab ta väga elada. Ja ma leian, et minul, kes ma olen elanud väga ilusat elu enamus ajast, on Temalt palju õppida. Mul on kahju inimestest, kes iseendast üle ei saa ja enda sisse kinni jäävad. Iseenda vangistuses on. Inimene loobub nii kergesti iseenda aitamisest. Nii kergekäeliselt ja see on ehk meil loomuses. Kuid me saame seda muuta, alustades iseendast. Ja need sõnad kõlavadki juba imelikult. Ja juba ma näen, kus ma kinni olen. Tööpõld on suur ja lai. :)
Võibolla on see hiline aeg. Lõpetasin projekti piltide sorteerimise ja.. pooled asjad, mida tänasesse planeerisin, lükkuvad homsesse. Töö läheb edasi.. ja mis on kõige parem.. ma ei ela enam puhkepäevade nimel või nädalavahetuse nimel. Sest igas päevas on nii puhkus kui töö. Saab teha nii, et on. See mentaliteet, mida raadioteski lastakse - käes on kauaoodatud nädalavahetus, tööpäev läbi, nüüd võib klubisse minna - muserdab inimesi. Nagu oleksid argipäevad nii sombused ja hallid, et ilma nädalavahetusteta me närbuksime.
Ma ikka ei oska kirjutada siia enam. Suusõnaliselt kukub paremini välja. Tiina sünnipäevast.. rääkisime palju ja tükeldasime sama palju. Olime seda päeva pikalt oodanud. Soovisime kõik koos olla. Millalgi varem selgus, et Marge peab tööl olema ja samal päeval helistas Erki, et ta mitte kuidagi ikka ei saa tulla, kuigi ta väga väga tahab. Tiina ostis isegi ekstra dipikastme. Enamus asjad on ju piimatoodetest. Olime päevas mitu korda telefonitsi ühenduses, sest siis osaleme justkui kõik ikkagi sellel sünnipäevapeol. Projektitelefoniga saame veel mõnda aega tasuta kõneleda. Mingi aeg arvasime, et Erki läheb väga pikaks ajaks minema. Tiina mõtles, mismoodi ta saab oktoobri lõpus külla minna, kuna ta väisab Inglismaad niikuinii. Mina olin enam kui kindel, et pühapäeval sõidame Tallinnasse. Ja siis selgus, et ta läheb natukeseks ajaks. Mis on hea. Meil on veel pool pidu pidamata. Pooled jutud rääkimata ja kõik jätkub. Positiivsete uudiste andmebaas :) Ma armastan neid inimesi. Nad tegid mu paremaks ja ma tunnen, et pean nende jaoks ka olemas olema.
Homme tõusen vara. Umbes kell 9. Tunniplaani järgi on mul vaba päev, aga päevik räägib muud. Homme tuleb hea päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar