Viskaksin praktika
viskaksin töö
kooli
ja läheksin.
Täna ma tundsin, et see toimib.
Aga ma ei lähe.
Olin Tallinnas. Buss-rongiga läksin.
Kaplinski süsteemi vaatasime.
Tantsuetendust Salmes.
Õhtul mängisime mänge.
Rock al Mare kalju peal meretuule käes.
Rong-bussiga tulin.
Ma armastan Sind!
Minu Tallinnas käigu meeleolu kirjeldab kõige paremini ehk:
See linn on alati mu jaoks.. nii.. sest ma ei ela seal ja ma ei käi seal tihti.
Aga ma ei tahtnud tagasi ka tulla.
Täna, kümnest viieni. Eksisin piimakombinaadi pumpamismasinate käivitusõpetuse seminarile ära.
Homme eksin jälle.
Hääl mu sees: miks ma seda teen?
See on nii selge ja ei ole ka.
Mu päkapikumaja sai valmis. Hea meel on. Ma arvan. Rohkem ma täna eriti teha ei jõudnud.
Jah, seal päevikus on igasuguseid asju kirjas.
Hea, kui tead, et tahad olla arst
või müüja
oled alati unistanud saada elektrikuks ja sa saadki
soovid kindlasti filme luua.
Sobib.
See tuleb mul alati õigel ajal jälle meelde.
Ja siin tuleb see ego koht: mul on nii häbi siia panna teksti, mis ütleb minu kohta nii.
Kes on mina?
Ning sisemine hääl vaigistab ta.
Ma ei elanud teadlikult seda tõeks
Anne, kellega vahetasime kahekesi kord mõned mõtted: Kadis on midagi enamat, kui et lihtsalt minna huvijuhiks tööle
Robert küsis täna, mis mind kõige rohkem hetkel häirib.
Ma ütlesin, mis.
Ta käskis jätta mul kõik mõtted, mis niitidena pusasid tegid
Kõik tegemised
Ja võtta see 5 minutit. Iga päev.
Ma olen õigel teel.
Kui ma lõpetan selle peale mõtlemise.
Ise kasvab minus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar