teisipäev, 10. aprill 2012

peaaegu võin öelda, et 2/3

Ja täna tuli ära. Üle pika aja 2 kriitikanoolt. Suhteliselt neutraalsed teised, kuid märk sellest, et uni on.. jah, uni on süüdi.


Kell on 4:20 varahommikul.
Küünal põleb, joon vett.
Ei maga veel.
Õues on -4 kraadi külma.
Täiskuu paistab.

Täna kirjutasin töö valmis.
Homme teen natuke mõnusama päeva.

Palju häid mõtteid ja suur väsimus.
Nüüd lakkas pea töötamast.



Mõtlen, et sinna töödesse kirjutan ma igasuguseid asju, aga siia ei oska kohe midagi kirjutada.
***
Aga täna vist ongi selline õhtu.
Kui ikka kirjatuju pole, siis ei tasu vist siia niisama lobisema ka tulla.


Samas teinekord on hea siia vaikselt istuma ja lobisema tulla.
***


Siin siis viimase kolme nädala mõtted.

4.3. Mina seiklusjuhi ja õpetajana


Ülo Vooglaid puudutab oma loengus Kas ja miks on mõtet käia ülikoolis (2010) ka õpetajaks olemise tunnetust – inimese maailm avardub uute kogemuste kaudu eelkõige siis, kui juhendajal endal on loome-, uurimis- ja tunnetuskogemus ükskõik mis vallas. Kui kogemused puuduvad, siis ei suuda ka õpetaja innustada ja vaimustada noori uuringutele ja loomingule. Ma lähtun õpetamisel ja juhendamisel oma väärtustest ja tõekspidamistest. Selleks, et mitte takerduda piiridesse ja põhimõtetesse ning olla avatud meelega, pean oluliseks enese täiendamist. Enesetäiendamise all pean ma silmas igasuguse huvipakkuva kirjanduse lugemist, loengutel osalemist, etenduste külastamist. Olen täheldanud, et eraldatus viib hukule ja taandarengule ning tegelikult on kõik omavahel seoses. Seikluskasvatuslikke protsesse ei kirjelda, selgita ega põhjenda vaid pedagoogika, psühholoogia, grupiprotsessid ja erialased pädevused (turvalisus, kogemused), vaid ta hõlmab endas ’kõike’ – filosoofiat, kunsti, ja ka muusikat.

Ehk kõige olulilisemaks pean ma praktiseeritud tegevuste juures võimalust tajuda loodusruumi enda ümber, metsade suurust ja erinevaid hääli selles. Tänapäeva inimesed, sealhulgas noored, viibivad enamasti kunstmüra sees ja ükshetk, kui nad satuvad helide keskele, saavad nad tundma elust pakatava vaikuse mõju. Tihti olen seiklustegevustes kokku puutunud väidetega, et looduskeskkond on nö ’harjumatu’, tavapärasest erinev keskkond, kus saame osa erinevatest seiklustegevustest. Sisuliselt see nii ongi, kuid ometi on tegemist keskkonnaga, mis on olnud meile omane kauem kui linnaaelu. Fred Jüssi on oma loengus „Vaikus kui loodusvara“ (2000) välja toonud, et eestlastel kui metsarahval on loodushäälte väljendamiseks mitu iseloomustavat sõna nagu näiteks tuul vihiseb aknapragude vahel, undab telefonitraatides, paneb metsa mühisema, kohisema, sahisema. Võrdlusena toob ta vene keelest sõna – шумит, mis kannab endas kõikide tuult iseloomustavate sõnade tähendust. Sellel on ka oma loogiline põhjendus – tegemist on suures osas stepirahvaga. Neid varjundeid, mida eestlane metsas kuuleb, ei kuule kõrbes elav inimene, sest puuduvad kajad, „ruum“. Seda kogemust, mida pakub mets ja loodus üleüldse, püüdsin ka mina seiklusjuhina noortele propageerida – matkategevustel rabas, soos, metsas ja vees.

1 kommentaar:

Tuuli ütles ...

Algul ma vaatasin, et need viimased kaks lõiku on nii pikad, ah ei keskendu praegu, võib-olla pärast loen, aga...
Lugesin kohe.
väga põnev!
See võrdlus vene keelega.
osalt ka loogiline.
Aga hvitav ikka lugeda, kui keegi selle on niimoodi välja kirjutanud.