esmaspäev, 1. oktoober 2012

Õues on talve lõhn. Sulailma lõhn, aga siiski talv.
Ma teen seda ikka. Igal õhtul nuusutan värsket õhku oma aknast. Olen seda aastaid teinud.

Ja asjad juhtuvad. Aina. Kogu aeg. Ning ma näen, et ma suudan mitte mures olla. Üldse mitte muretseda.

Eks tööle minnes on need protsessid topeltkiiremad ja loodetavasti suudan ma seal sama moodi. Võtta üks asi korraga. Üks eesmärk korraga. Üks väike samm üheks päevaks. Ükshetk suudan teha mitu väikest sammu.


Täna on esimene päev, kui ma jätan harjutuste tegemise vahele. Pühapäev. Kõik on hommikust õhtuni kodus. Ma mõtlen kõik - Kertu ja Martin ka. Võimatu leida üksiolemise ruumi 20 minutiks.

Ja täitsa inimese tunne on.
(ei tasu hirme õrritada)

Kommentaare ei ole: