esmaspäev, 10. veebruar 2014

Þetta Reddast!

Möödunud nädala muusikaline avastus:



Olen nüüdseks Islandil viibinud kuu aega. Ilm väga muutumise märke ei näita, sama ka mu nädal. Igasugu asju juhtub, aga midagi ei jää sedasi meelde, et peaks üles kirjutama. Või kui pannagi mõni ere sündmus sõnadesse, kaotab see oma väe.

Mõned asjad siiski...


Kümblen kultuuri(de)s.
Kõik maailmanurgad on esindatud.
Inimtüübid, iseloomud, vanused ja vaated.
Sotsiaalne ja psühholoogiline õppus.

Üha enam leian kinnitust, et inimestel on vähemalt kaks vanust: füüsiline ja vaimne.
Pole tarvis uurima hakatagi, kui vana keegi on või mida õppinud, kus käinud, keda näinud.. see ei loe. Miski ei loe. Lõpuks on ikka inimesed ise nii nagu nad on. Ja sa näed ära, kes nad on või kes nad pole.

****

Külmad ööd.
Soojad päevad.
Soojad ööd.
Külmad päevad.
Lõputu jääväli.
Lõputu tali.
Virmalised (üleeile muuseumiööl nägime juhuslikult - seni minu eredaimad):


Pilt pole minu, on ühe imelise hosteli omaniku oma, kellega nädal tagasi kohtusime.



Homsest algab laager - 11 päeva. 3 vabad, 8 tööl... mõned vabad ning jälle töö.

Eestlane hakkab kurtma, islandlane ütleb: "Þetta reddast!" 
("ära muretse, iga olukord leiab oma lahenduse, varem või hiljem") 


Linn muutub kodusemaks. Ka inimesed. Ikka leidub keegi, kellega jagada 
süüa, mõtteid, vaateid, muusikat, õlut, naeru.


Värvisin pead. Olen nüüd hallijuukseline. Või sinine. Hommikul vaatan, mis välja kukkus.

Kommentaare ei ole: