esmaspäev, 24. märts 2014

Uued tuuled

Esimest korda üle pika aja tunnen, et tahan oma juukseid kasvatada.

Iga päev on ebamugav. Harva on hetki, kui on ainult mugav.


Täna on mugav-ebamugav.
Õppisin jälle. Ei oskagi kõike kirja panna.


Mõned mõtted siiski.



Mul on nüüd pikemaks ajaks rohkem vabadust laagritest. Natuke pean tööd siiski tegema, kuna nn Rohelised Päevad on aprilli alguses ülikoolis. Sellest olenemata tunnen, et on väike puhkus.

Eile tegin üle pika aja hommikul harjutusi. Mingiks hetkeks jäin kaheks tunniks üksi koju. Panin Odd Hugo üle korteri laulma (ma väga ei taha neid kodus kuulata, aga eile kuidagi sobis), tegin kõiki koduseid toimetusi väga aeglaste liigutustega, et mitte kaotada omaetteolemise mõnu. Nii harva juhtub seda vaikust ja ruumi olema.

Õhtul kutsus kreeka Maria meid enda juurde õhtust sööma. Pidime juba ammu ammu minema neile külla (5 minutit meie majast). Lõpuks siis eile. Pärast EVS on-arrival koolitust oli see teine kord väikese hubase seltskonnaga mõnuleda. 

Neil on seal igalühel omaette tuba. Üks inimene omab privaatset tuba, mis on suurem kui meie 4-inimese magamistuba. Esimesed 30 minutit kulusid tõenäoliselt kontrasti kirjeldamisele. Hullunud SEEDS vabatahtlikud.

Ja kui palju vaikust seal on..
kui palju õhku ja ruumi
ja aega pole olemas
keegi ei räägi vabal ajal tööst (see väsitab kõige enam!)

Mul pole kunagi oma elus omaette tuba olnud, kuid see-eest ruum ja aeg iseenda jaoks.. 
Ruum ja aeg iseenda jaoks saavad täiesti uue tähenduse, kui ükshetk need ära võetakse.
Kõigega on nii.

Aega jagada ja ruumi olla. Ja mina mõtlesin, miks tunnen end nii ebamugavalt suurtel filmiõhtutel ja söögipidudel.. pole aega kellegagi rääkidagi. Iga kord küllaltki pinnapealselt. Ja iga kord uued näod. Iga jumala kord, kuhu lähme või ei lähe.

Osho mõttetera läheb ikkagi käiku - et armastus ei tulene objektist. Armastus on see, kes me oleme. Me ei sõltu sellest ega millestki. Et me ei tohiks.
Sisuliselt seda kannan endas kogu see aeg ja iga kord uue tähendusega.


Täna käisime jälle kontserdil. Juba kolmandat ringi kuulasin Jessicat, harfimängijat ja Ralph'i, seekord siis klahvidel. Kaunis rahustav muusika. Suurem osa improvisatsioon. Mõnus.





Kuidagi hea on juba teist päeva. Pärast toda õhtusööki ja atmosfääri on justkui uus hingamine. Õues on november, vihma sajab ja kõle tuul puhub igast ilmakaarest. Külm. Külm. Külm. Südames on kevad. Ma muutun ja see on hea. Need on head asjad, mis on rasked ja teevad kergeks.

Ja kui tulla pärast kontserti koju sooja tuppa ja kogu ruum on täis mõnusat muusikat..
mmm


(võimalik, et see kõik on vaid D-vitamiini Placebo efekt)


Pole oluline.
Hea on tuule ja tormiga soojas toas mõnuleda.

Kommentaare ei ole: