laupäev, 1. november 2014







Saan nüüd aru küll, miks ma siia Islandile tegelikult ära tulin -
Õpin ennast armastama.


Veider on, et seda peab õppima.
Enda eest õigesti hoolitsema.
Me unustame ära.
Me ei oska omaette olla.
Me ei oska lahti lasta.
Tasakaal on paigast.

Armastama õpitakse armastades.




Ma armastan Sind Kadi!
Oled minu parim sõber ja ma tahan Sulle parimat ning tean, mida väärt oled.
Ja mida ei ole.
Ma seisan Su eest ja kui Sa eksid, siis annan andeks.
Sest Sa tead kõige paremini, et Sa tahad head.
Ja kui ma käitun Sinu vastu, siis ma tahan kiiresti ära tunda, et see pole aus.




Ja siis, kui armastad, siis armud iga päev maailma ja endasse.
Kui see kirumine ja muretsemine ja virisemine küljest ära kukkuma hakkavad, siis ei ole hirmu ka enam. 
Et ei suuda või ei saa või ei juhtu ja kõik need.. miks mina? asjad.

Siis juhtuvad imed.
Päris ausalt juhtuvad imed.




Ja siis, kui olen postituse ära teinud, leian selle.
Kogemused kattuvad

Kommentaare ei ole: