pühapäev, 25. jaanuar 2015

Ma oleks enda justkui ära kaotanud mõneks ajaks. Panin täna tähele, et oot, ma pole siin, olen enese ära kaotanud. Eks see ole üks peituse mäng. Mäng. Mitte igavene kaotus.

Mu uks on avatud ja ma panin ise plehku sealt. Lasin kõigel sisse-välja voolata. Ühed Yogi teed, mis siin joome, kannavad sõnumeid. Üksi oli: "energy must move all the time".

Võibolla ma ei saa praegu õieti arugi.. aga energia ei pea liikuma kogu aeg.
Ma tunnen küll, et pean oma ukse koomale tõmbama või lausa kinni. Ja paotan siis, kui ise heaks arvan.

Aina annan ja annan. Annan ära kõik! 
Isegi pole midagi anda!
Ikka anna ära!

Tasakaal. Kus?
Kuhu kadus?

Nädala pärast on hingamise meditatsioon. Lähen. Kuidagi pean end töölt ära saama, aga lähen.
Ja siis on jooga. Igal teisi-neljapäeval. Lähen.

Maria läks sünnipäeval koju. Märtsis naaseb.
Õues mässab täna (jälle) torm.
Kõik tuled põlevad, küünlaid läheb palju.
Viirukeid niisamuti.

Ei viitsi süüa teha, aga siis panen head lood mängima ja teen ikkagi süüa.
Tuleb järjekordne salat, kõrvale tatra-muna-omlett ja siis segasin viimastest puuviljadest mingi smuuti kokku. Töölt leidsin sirtsu veini ja peaks sobima küll mu kõhule.

Täna hommikul (hommikud need kõige tumedamad) mõtlesin, et ostan lennupiletid KOHE ära! Aga siis meenus, et.. Tuuli tuleb külla. Ei, ei. Ma ikka ei põgene iseenese eest.
Vot, olen siin ja täiesti, totaalselt nii omaette kui eikunagi varem.

Energiat on vaja, et häid mõtteid mõtelda.

Ikka see sama õppetükk vajab uuesti läbi töötamist. Sõpradelt tuleb mõtteteri..
Iga laul raadios räägib mingit lugu, mis on jällegi minu lugu.

"Ole oma energiaga kade.. ära anna kergesti ära"
"Let go things, so the new ones could come"

Raamatud ootavad sirvimist.
Artiklid lugemist.
Vestlused vestlemist.
Kirjad vastamist
Filmid vaatamist.


Margelt sain paki. Võtsin oma sünnipäevaõhtusöögile kaasa, mis oli ääretult-ääretult otsata meeldiv (! mul hakkab usk tagasi tulema, et on võimalik välismaal suhelda teemadel.. nagu oleks eestlastega laua taga istunud !) Järgmisel hommikul lugesin.

"Mõnel hommikul väsinult küsid.
Kas tasubki paotada ust.
Kas naeratus siis ka veel püsib,
kui taevas on rusuvalt must.
Kogu elu kui lõputu äri
tulles laostunult ei tea kust.
Ära kunagi eneselt päri,
kas võib kaotada naeratust.
Väljas tänaval ükksõiksus kajab,
tasa esikus avaneb uks.
Keegi ikka Su naeratust vajab,
kui ta jääbki ehk tundmatuks"


Tegelikult tahtsin nii väga lajatada, aga Pärt Uusberg ütles ilusasti oma lugude tekkimise kohta , et.. ma muutsin ka oma meelt.

"transformeerunud iluks
ei soovi lajatada seda valu kellelegi näkku ja iseendale ka mitte,
vaid pigem selles toimub.. transformatsioon iluks,
mis lohutab, et seda valu kanda"
-Eesti Lood: Sisekõla (ETV)


Karma.
Üks asi viib teiseni.
Kohtad kedagi - otsustad midagi. Lased lahti. Haakud. Muudad.
Muutud.
Ja siis jälle.
Ja jälle.
Õpin. Endiselt õpin.


Oktoobrikuu. Minu viimane laager.
See moment siin pildil on jäädvustatud fotolaagri töötoas, kus pidime paarides teineteise emotsioone pildistama. Küsisid küsimuse - teine reageeris - tegid foto. Praegu, siin, vastab üks ungari neiu küsimusele oma abielu kohta.

Kuidas, Sa teadsid, et on õige inimene?
Lihtsalt teadsin.

Süda tunneb ära.
Kogemustepagasiga süda.
Know the tree by it's roots.

Kommentaare ei ole: