Kogu aeg on tegemist. Praktiliselt kordagi ei ole võimalik omaette olla - va wc, dušš ja uneaeg oma voodis. Täna mõtlesin, et ok, lähen hostelisse, et videosid vaadata ning asju alla laadida. Vavu sain arvutikaane lahti lüüa, kui juba pidin tagasi tulema. Okei, ei pidanud, see oli minu valik. Islandi suurim kontserdisaal - Harpa: http://en.harpa.is/events/young-voices-adalsteinn-mar-olafsson. 30-minutiks lülitasin oma aju välja, panin silmad kinni ja kuulasin baritoni inglise ja islandi keelseid laule.
Praegu.. istume viiekesi koos oma "perekonnaga" toas, ülakorrusel. Kõik pole kodus, seega on ruumi ja vaikust. Me rahulikud inimtüübid - võime 1 tund vaikuses olla küll. Taustaks klassikaline klaverimuusika. Igaüks nohistab omaette.. Danny mängib kitarri ja blokkflööti, Stefan teeb kiirmeetodil õhtusööki kartulitest ja maitseainetest. Mina valmistasin salati ja võtan nüüd 10 minutit blogimiseks.
Pöörane on olnud kogu jaanuarikuu siin ja nii kiiresti lõppemas..
Ehk kõige huvitavamad sündmused sellel nädalal on olnud öine "dumpster diving" prügikastist toidu otsimine. Ühed vabatahtlikud olid leidnud 6 liitrit veini. Lisaks leiab korralikult pakitud kooke ja ka puuvilju. Kui google otsingusse panna dumpster diving, siis leiate rohkem infot. Ma ise pole veel jõudnud uurida, kuid kavatsen kindlasti praktiseerida. Absurd, kuidas me asju ära viskame - 6 liitrit veini prügikasti?!
Kui meie laager 23. jaanuaril lõppes, ei olnud kellelgi meist isu ära minna. Käisime kaltsukates, toidupoes.. meie osad vabatahtlikud tahtsid teist korda virmalisi vaatama minna, kuna esimene kord ei õnnestunud neil midagi näha (teine kord on tasuta sel juhul). Kuna kohti oli 7-le, aga neid ainult 5 ning mina ja Maria olime õigel ajal õiges kohas, kutsusid vabatahtlikud meid endaga kaasa.
Riietusime paksult, kuna lagedal on tuul väga tugev. Muidu külm ei olegi nii väga, ainult tuul võib minema viia.
Giid siis seletas bussis, teel Vaala-fjordile, et kuidas virmalisi oma fotokaameraga kõige paremini jäädvustada - isod, programmid, kuhu suunata fookus jne - täispikk kursus 5 minutiga. Me ei olnud Reykjavikist kuigi kaugele sõitnud, kui giid kriiskas üle bussi: vaadake paremale, vaadake vasakule - virmalised tantsivad taevas! Buss peatus, kogu see ligi 40-liikmeline kamp kiirustas maha ja nii me seal seisime, pead taeva poole õieli.. tähti on palju, ei saa öelda, et rohkem kui eesti taevas, kuid kuidagi väga palju on siin neid.
Ja virmalised - kolmandat ööd nägin neid, kahel korral isegi linnas. Tavaliselt on valgusreostus nii tugev, et midagi ei näe.
Palja silmaga olid virmalised suht hallikarva, kuid kaamerapildis väga kaunid erkrohelised. Väga kerge on siiski silmaga eristada tantsivat tolmu pilvedest.
Helkur - iidse tava kombel tulin Islandile, kõikidel jopedel helkurid kenasti küljes. Talv ja pime aeg, ikka on tarvis. Siin ei kanna mitte keegi helkurit, tundub, et olen ainus, sest pidevalt saan küsimusi - mis asi see on ja siis selgitan ülevalt-alla, paremalt-vasakule, mis imevidin on helkur ja miks me seda eestis kanname ning et ilma ei saagi. Kuid seda, miks islandlased helkurit ei kanna, ei suuda ma ära põhjendada.
Alkohol - teema, mille lihtsalt pean tõstatama. Neli sõna: hirmkallis ja kesine valik. Mulle meeldib vein ja vahel meeldib ka rumm, kuid siin on kas õlu või vein ja kange alkohol. Kõige odavam vein on 6-7€ - enamasti Hispaania brändid. Kõige odavam õlu on - Saku Originaal (1 0,5l purk maksab umbes 1,5) ja seda me joomegi, sest tegemist on kogu poe kõige odavama joogiga. Toidupoest alkoholi ei leia, selleks on eraldi poed. Olema peab vähemalt 20-aastane.
Vahel on lausa piinav veiniriiulite vahel jalutada. Ma ei taha õlut juua, aga tundub, et pean ümber harjutama end. Lihtsalt nii kallis on (ma räägin siin vist kõige rohkem alkoholist..).
24. jaanuaril sõin esimest korda haikala - üks kuubik, hais oli jube, maitse veel jubedam. Kolmanda korraga pidi normaalne maitse olema. Hahaa, eks paistab, kas ma seda veel söön. Samal õhtul tuli välkidee minna laupäeva hommikul ülikooli ühele kursusele 10-16:00 loengut kahel nädalavahetuse päeval. Pidasin esimese vastu, teise ei läinud. Tegelikult on huvitav, lihtsalt see pole päris minu ala. Kavatsen nüüd kursusi enda jaoks otsida ja siis kohale sadada ning uurida, kas võin liituda. Mine sa tea.. küsija suu pihta ei lööda.
Oleme pidevalt väsinud ja tegevuses, pole aega sissepoole vaadata. Aga sealsamas tunnen, et olen sattunud ühte väga erilisse programmi, kus vabatahtlikku usaldatakse niivõrd, et tunnen end juba kui täisväärtuslik töötaja. Me oleme kui isetoimiv süsteem - igalühel omad rollid ja kui keegi jätab midagi tegemata, siis kannatavad kõik. Kui tavaliselt kuulen, et vabatahtlikel hakkab igav, pole piisavalt vastutust jne, siis meil on vastupidi - liiga palju erinevaid ülesandeid. Küll need piirid saab ka paika löödud, et päris ära ei kurnaks end.
Raskusest olenemata on põnevus ja ma ei tea praegu paremat kohta, kus võiksin vabatahtlik olla ja õppida niivõrd palju iga päev.
| Meie vabatahtlikud meie esimeses keskkonnateemalises laagris |
| Vabatahtlikud, kellega veedan kõige pikema aja üheskoos - Danny, Diego, Stefan ja Maria. |
Nüüd lähme "kohtingule" - nii me seda nimetame. Kohtume esimest korda enda mentoritega (nö meie usaldusisikud, kellega saame tööd taga kirjuda..) hubases Babalu kohvikus.
Always hurry
Never time
:)










