Jah, mõnus jõulutunne on. Iga päev võiks olla sedasi.
Silmanukast näen kuuske.. kujutan ette, et lumi on maas, kuigi autod reedavad selle.. sõites mööda vesist Pajusi maanteed.
Kõrvu kostab ema-isa askeldus köögis ja teisest toast Dagö: "...me ei näe enam kunagi..."
Sees on rahulolu ja ka ärevus. Juba homme lähme rahvaga Otepääle. Asju sai nii palju.. aga lohutan end sellega, et 2 kotti pole ainult minu enda jaoks, vaid kõigile meile. Lootust on ka lund näha ja sellega hullata. Paar asja veel ja varsti võibki minna. Jäänud on veel tunnid.. ainult tunnid ja juba käes.
Kui jõuluajal tuleb televiisorist igasugust pahna.. paremaid ja halvemaid, kuid muidu tavalisi filme, siis eile õhtul sattusin tv3-e peal heale filmile. "Printsess ja mereväelane" Uskumatult hea film ühest Bahreini printsessist, kes armus Ameerika merejalaväelasse ning tahtis temaga põgeneda Ameerikasse ja seal abielluda. Aga teadagi on Bahrenis ranged seadused ning tugev usk, mis ei luba neiul kuhugi minna. Nad põgenesid. Abiellusid. Kuid pääsenud pole nad siiani.
See on tõsielul põhinev film.. ja praeguseni elavad nad Ameerikas.. neiul on raske saada kodanikuks.. kuigi kõik eeldused on olemas. Eilne film tõstatas paralleele koolis loetud artikliga, kus räägiti välismaale minevatest eesti naistest.
Mulle meeldivad reaalsed filmid.. vahel võib mõnd lõõgastavat komöödiat vahtida.. kuid Sõrmuste isandat ei kutsu küll miski vaatama. Liiga mittereaalne. Kuid eks maitsed ongi erinevad.
Jõulud möödusid rahulikult. Käisime maal.. vanaema ja isa õe pere oli seal.
.. mõttelõng läks katki.. lähen sööma :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar